Lolitandus Ulrich Seidli ja François Ozoni filmis

Birgit Drenkhan

Moodne Lolita-temaatika siin vaadeldavates Seidli ja Ozoni filmides on Nabokovi kujutatust hoopis teistsuguse rõhuga. Nabokov suhtub mõistmist norivasse patustajasse halvakspanuga, paneb meespeategelasele diagnoosi ja süüdistab teda lapsepõlve röövimises. Nüüdseks on Lolita muutunud: ohvrist on saanud häbitu ja süüdimatu nümf. Sama kujutuse teed on läinud ka kaks Eestis hiljuti linastunud filmi: Ulrich Seidli „Paradiis. Lootus” ja François Ozoni „Noor ja ilus”. Oma arutluses tuginengi nendele kahele linateosele ja elule.
Eelnevalt mainitud kahes filmis, olgugi et väga erineva lähenemisnurga alt, räägitakse suhetest, kus partnerite vanusevahe on suur ning võrgutajaks alaealine tütarlaps. Mõlema teose puhul on tunda režissööride inspireeritust tõsielust, mida vürtsitatakse rohkemal või vähemal määral trafaretsete situatsioonidega. Ozoni puhul on klišeed tuntavamad, kuid teema arengu aspektist lausa vajalikud. Korraks peatutakse ka kohustuslikult teemal, isa-tütre suhtel, kuid mõlemad režissöörid vabastavad isad vastutusest.
Noore neiu ja vanema härrasmehe suhet tavatsetakse käsitleda freudistlikult, otsida „süüd” tüdruku isast (kedagi peab ju süüdistama!). Kuid kas pole selline lähenemine liialt lihtne ja kohati isegi pealiskaudne? Õnneks ei ole Seidl ega Ozon Freudi-usku, kuid et hoida vaatajat tavapärast teed minemast, võetakse teema siiski põgusalt üles. Seidli filmis saame infot isa kohta päris alguses, nii muuseas. Ozon saadab aga oma peategelase terapeudi juurde, kes ka näib olevat veendumusel, et noore teismelise käitumist on kindlasti mõjutanud mehe eeskuju. Nii tütar kui ema kinnitavad, et suhted isafiguuridega on head.

Tütarde isahuvi
Kuid kui isa ja tütre suhetes ei ole midagi meeletult viltu läinud, siis mis võiks olla see tegelik tõuge, mis paneb ühe tütarlapse huvi tundma oma isaealise mehe vastu? Seidl läheneb asjale natuke dramaatilisemalt, annab kõigele üksinduse maigu. Nii nagu sündmuste hargnemiskoht, dieedilaager, asub eraldatud paigas, on ka sealsed asukad oma hingehädadega üksi. 14aastased tütarlapsed, kelle emad on laagrisse toonud ja sinna jätnud, veedavad päevi looduses trenni tehes ja öösel šokolaadi varastades. Ainukese tunni päevast, mil võib telefoni kasutada, raiskab peategelane automaatvastajasse anuvaid teateid jättes, et ema kas või paar minutit rääkimiseks aega leiaks.
Tüdruk ei otsi mitte isafiguuri, vaid inimlikku soojust ja lähedust, mille leiab arstikabinetist. Tohtrihärra on isegi nagu karja kaotanud hunt, igapäevasteks kaaslasteks viskiklaas ja vererõhuaparaat. Lisades veel noorte vasttärganud huvi seksuaalsuse vastu, annabki see kõik kokku sobiliku pinnase Lolita-suhte tekkimiseks.
Ozon kasutab filmi arenguks kulunud võtteid ja läheb teema püstitamisel mööda igasugusest aimatavusest. Mängides risti vastu Seidlile, saadab Ozoni Lolitat stabiilne ja armastav perekond. Koos käiakse puhkustel, elatakse kaasa üksteise muredele ja rõõmudele. Ometigi hakkab tüdruk sammuma rada, mida on käinud kõige vanema ameti pidajad. Psühholoogid teevad igal aastal noorte seksuaalkäitumise uuringuid ja järjekindlalt saadakse tulemuseks, et destruktiivsetest peredest pärit noorukid astuvad oma eakaaslastest varem vahekorda, tihtipeale on neil ka rohkem juhusuhteid. Kuid Ozoni peategelasel ei ole sellega mitte mingit pistmist, teda motiveerib pigem huvi. Ajendatuna soovist, mis paraku ei ole filmilik liialdus, vaid tänapäeva noorte reaalne mureallikas –  saada lahti oma süütusest, magab tüdruk noormehega, kes on küll sümpaatne, kuid mitte atraktiivne. Ehk ongi siin see koht, mis heidab valgust järgnenud sündmustele. Esimese vahekorra ajal kaugeneb tüdruk toimuvast, vaatab end distantsilt ning avastab, kuidas seksil ei ole talle pakkuda midagi muud peale võimu mehe üle.
Suvisele ärkamisele järgneb sügisene küpsemine pehmetes toonides sisustatud hotellitubades, kuhu internetis varjunime all esinedes on lihtne kutset saada. Oma sünnipärase meestest üleoleku teeb ta mängleva kerglusega rahaks. Seksi suhtub ta samamoodi nagu üks koduperenaine visplisse: vajalik vahend, millesse on mõttetu ülemäära emotsioone panustada. Siinkohal võib lugeja juba tajuda esimest klišeed, millesse takerdutakse, loomulikult tuuakse mängu mees, kes tüdruku suhtumist muudab. Ning veel enesestmõistetavamalt on Saatuslik Mees vanaisa eas. (Ilmselt on Ozoni suhtumine, et kui juba klišeede kasutamiseks läks, siis olgu neid ikka kogu raha eest.)
Kui stamplikud lood on tavaliselt maitsetud ja viivad välja ainult mageda tulemuseni, siis seekord suudab režissöör välja võluda täiesti söödava, lausa vürtsika tulemuse. See on nagu tšillipipar, mille algul neelad ükskõikselt, lausa pettununa alla ja alles väikese hilinemisega järgneb põletav tunne (põletus tekib pärast kinost väljumist ning võib kesta päevi). Klišeede kasutamises ja tegevustikul omasoodu minna laskmises on Ozon lausa meisterlik!

Keha võim
Kuid tagasi Lolitade juurde. Ozoni Lolita jõuab oma seksuaalelus uue peatükini „vanaisa” käe kaudu. Tüdruk hakkab veel selgemini tajuma, millist võimu kätkeb eneses noor ja ilus keha, kuid järjest arusaamatumaks jääb motivatsioon. Tüdruk kruvib oma hinda ning astub võitlusse, kui klient kokkulepitud summast kinni ei pea. Võiks arvata, et ennast müüma ajendab asjade ihalus, mis sellises eas tütarlastel ikka esineb (Coppola „Bling Ring”). Kuid Ozoni filmis ei näe me kordagi tüdrukut saadud raha asjade peale kulutamas. Õige pea selgub, et tegelikult ei olegi asi üldse rahas ja selguse toob jällegi üks vägagi aimatav sündmus ning vanematele tütrekese tegemistest teatamine.
Ema on saadud infost muidugi väga šokeeritud. Kui viltu vaadatakse juba sellele, et noor tütarlaps viibib vanema meesterahva seltskonnas, siis seksuaalne kontakt on ju lausa hälve! Ning just nii seda käsitletaksegi. Maailm vaatab teda kui ohvrit, tüdruku enda käitumine väljendab aga muud. Lõbu pärast teeb ta kaasa kõik terapeudi juures käigud ja „tõsised” jutuajamised. Proovib isegi soovitatud „normaalset” suhet omaealise noormehega. Vaatamata kõigele jääb mingi tõmme vanemate meeste poole.
Kas pole selliste suhete ohvri ja perverdi vahekorrana käsitlemine liialt mustvalge? Loomulikult on ohvreid ja perverte, kuigi neid ei peaks olema ning teemaga tuleb kindlasti ennetavalt tegeleda. Kuid sellistel suhetel on enamasti veel teinegi mõõde.
Istudes ühes vanalinna kohvikus sai mulle selgeks, mis võib tõmmata vanemaid mehi noorte neidude juurde. Esmane ei ole mitte noor keha, vaid vabadus. Vanad (tinglikult võime lisada ka edukad) mehed on pidevalt kammitsetud igapäevastest muredest: arvete maksmine, igasugused tööd, tööalaste ja perekondlike suhete hoidmine jne. Seevastu noorte, X klassi tüdrukute ainus mure on, kas nende mobiiltelefonide aku on täis ja kas emme-issi ikka piisavalt pappi viskavad. Noortele on lubatud eksimine, eksperimenteerimine ja otseütlemine, neid ei hoia tagasi isegi mitte enesestmõistetavad viisakusreeglid. Nad ongi vabad tegemaks, mida hing ihkab. Kusjuures, kui nende hing ihkab üht vanemat meest, siis selle nad ka saavad. Ja mees? Tema saab hetkeks põgeneda igapäevastest raskustest ja elada paar tundi lihtsat elu.

Pehmendav väljumine lapsepõlvest
Koos käiakse teatrites ja näitustel, tüdruk harjub varakult kvaliteediga, kujuneb maitse. Mees ei ole mitte lapsepõlve röövija, vaid selle pikendaja – pehmendav etapp üleminekul lapsepõlvest iseseisvasse ellu. Järjest enam tundub mulle, et perekonnal ei ole siin võtmerolli.
Nagu kahest käsitletud filmist järeldub, ei ole vahet, kas lähisuhted on head või halvad, huvi tekkimisele kätt ette ei pane. Selles seisnebki pere suur traagika: vanemad kipuvad end ikka süüdistama ja otsima vigu oma kasvatustöös. Raske on mõista, et vigu ei olegi, et tegu on loomuliku õppimisega vanematelt inimestelt. Kuid sellest filme ei tehta, sest selles puuduks draama ja tragöödia. Kuigi 1994. aastal valminud Krzysztof Kieślowski kolme värvi triloogia „Punane” kujutab suure vanusevahega suhet (milles küll puudub igasugune füüsiline kontakt), siis Cannes’i festivalil see linateos Kuldset Palmioksa ei saanud.
Tulles tagasi Seidli ja Ozoni filmide juurde, mis on küll teemalt sarnased, kuid vaatlevad seda vastandlikult, soovitan vaadata Ozoni Lolita interpretatsiooni. Ozon on küll trafaretsem, kuid mõjusam ja varjundirikkam. Nagu maitsev õhusöök peenes restoranis, mis tekitab hea tunde veel pikalt pärast restoranist väljumist. Seidl on aga nagu Mac’i juustuburger – samuti toitev, kuid liialt ühetaolise maitsega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming