is on riigipööre? Ma tean

Pier Paolo Pasolini

Ma tean.
Ma tean nende nimesid, kes vastutavad selle eest, mida nimetatakse riigipöördeks (ja mis tegelikult on rida riigipöördeid, mis loovad süsteemi võimu kaitseks).
Ma tean nende nimesid, kes vastutavad 1969. aasta 12. detsembri Milano verevalamise eest.1
Ma tean nende nimesid, kes vastutavad 1974. aasta esimestel kuudel toimunud Brescia2 ja Bologna3 verevalamise eest.
Ma tean selle „hierarhia tipu” nimesid, kes manööverdasid nii riigipöördeid planeerinud vanu fašiste, esimesed verevalamised oma kätega ellu viinud neofašiste kui ka neid hiljutiste verevalamiste „tundmatuid” elluviijaid.
Ma tean nende nimesid, kes korraldasid kaks erinevat, pigem isegi vastandlikku pingefaasi: esimese, kommunismivastase faasi (Milano 1969) ja teise, fašismivastase faasi (Brescia ja Bologna 1974).
Ma tean selle võimugrupi nimesid, kes CIA (ja teises järgus hallide kardinalide ja maffia) abiga viis kõigepealt ellu (ülejäänu kukkus häbiväärselt läbi) kommunismivastase ristisõja, mis pani punkti 1968. aasta meeleoludele, ning ehitas seejärel üles (ikka koos abi ja inspiratsiooniga CIA-lt) fašismivastase neitsilikkuse, mis varjutas „referendumi” katastroofilised tagajärjed.4
Ma tean nende nimesid, kes kahe missa vahel pakkusid lahkelt oma abi, kindlustades poliitilise kaitse vanadele kindralitele (et säilitada reservorganisatsiooni võimaliku riigipöörde jaoks), noortele neofašistidele, täpsemalt, neonatsidele (et luua konkreetset kommunismivastast pinget) ja lõpuks ka tuntud kurjategijatele, kes on kuni praeguse hetkeni – võib-olla alatiseks – nimedeta (et luua jätkuvat fašismivastast pinget). Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes seisid  koomiliste inimeste (nagu too Forestale5 kindral, kes töötas, ehkki operatiivselt, Città Ducales, samal ajal kui Itaalia metsad põlesid) selja taga või ka hallide ja väga organiseeritud persoonide (nagu kindral Miceli6 selja taga. Ma tean nende tõsiste ja tähtsate inimeste nimesid, kes seisid traagiliste noorte selja taga, kui nood valisid enesetapjalikult fašistlike õuduste elluviimise, ja ka nende tuntud pahategijate taga – sitsiillaste või mitte –,
kes pakkusid oma abi tapjate ja palgamõrtsukatena.
Ma tean kõiki neid nimesid ja fakte (atentaate institutsioonidele ja verevalamisi), milles nad on süüdi.
Ma tean. Aga mul ei ole tõendeid. Mul pole isegi mitte vihjeid. Ma tean, kuna olen intellektuaal, kirjanik, kes püüab olla järjepeal kõiges, mis toimub; kes püüab teada kõike, millest kirjutatakse; ette kujutada kõike, mis ei ole teada või millest vaikitakse; kes ühendab ka üksteisest kaugele jäävad faktid; kes paneb süsteemitud ja fragmentaarsed tükid kokku sidusaks poliitiliseks pildiks; kes taasloob loogika seal, kus tunduvad valitsevat juhuslikkus, udusus ja mõistatused.
See kõik on minu elukutse osa ja minu elukutse puhul loomulik. Pean ebatõenäoliseks, et minu „romaaniprojekt” on vigane ehk reaalsusega vähe seotud ja ebatäpsete viidetega isikutele ja faktidele. Usun ka, et paljud teised intellektuaalid ja romaanikirjanikud teavad seda, mida tean mina intellektuaali ja romaanikirjanikuna. Nad teavad, kuna rekonstrueerida seda, mis Itaalias tegelikult pärast 1968. aastat juhtus, ei olegi nii keeruline.
Samasugune tõde seisab suure hulga poliitiliste ja meediasekkumiste taga: see ei ole ettekujutus või väljamõeldis, nagu loomu poolest on minu oma. Viimane näide: ilmselgelt torkas tõde kõigi oma nimedega silma Corriere della Sera 1. XI 1974 juhtkirjas.7
Tõenäoliselt on ajakirjanikel ja poliitikutel ka tõendid või siis vähemalt vihjed.
Praegune probleem on aga see, et poliitikud ja ajakirjanikud, kellel on arvatavasti tõendeid ja kindlasti ka vihjeid, ei ütle meile nimesid.
Kelle kohustus peaks olema nimed välja öelda? Ilmselgelt nende, kel pole mitte ainult vajalikku julgust, vaid kes pole ka määritud võimuga ja kel ei ole midagi kaotada: seega intellektuaalil.
Intellektuaal võiks seega väga lihtsalt need nimed avalikkuses välja ütelda, aga temal pole ei tõendeid ega vihjeid.
Võim ja see maailm, kes pole päriselt võimul, kuid kellel on võimuga praktilised sidemed on jätnud vabad intellektuaalid – juba selle maailma struktuuri tõttu – ilma ligipääsust tõendeile ja vihjeile. Mulle saab muidugi vastu vaielda, argumenteerides, et näiteks mina, intellektuaal ja lugude väljamõtleja, võiksin ju siseneda sellesse eksplitsiitselt poliitilisse maailma (võimumaailma või siis võimulähedasse maailma), kus liigub informatsioon, sellega kokku leppida ja omandada teatud väga suure tõenäosusega õiguse evida nii tõendeid kui ka vihjeid. See pole aga võimalik, kuna just vastikus niisugusesse poliitilisse maailma sisenemise vastu on see, mille tunnen ära oma intellektuaalse julgusega ja mis paneb mind rääkima tõtt ehk ütlema nimesid.
Intellektuaalne julgus öelda tõde välja ja poliitiline praktika on Itaalias kaks lepitamatut nähtust. Intellektuaalile – keda Itaalia kodanlus sügavalt ja sisemiselt põlgab – jätab see mandaadi, mis näib kõrge ja auväärne, kuid tegelikkuses on truualamlik: arutada moraalsete ja ideoloogiliste probleemide üle. Kui keegi seda mandaati rikub, siis kuulutatakse ta oma rolli reeturiks: kohe karjutakse (nagu nad oleksid oodanud midagi muud kui seda) „õpetlased on reeturid”, pakkudes alibit ja rahulolu  poliitikutele ja võimu teenritele.
Kuid peale võimu on olemas ka opositsioon võimule. Itaalias on see opositsioon nii laiaulatuslik ja nii tugev, et on ise samamoodi võim: ma viitan loomulikult Itaalia kommunistlikule parteile. Kindlasti praegusel hetkel on niisuguse suure opositsioonipartei nagu Itaalia kommunistliku partei olemasolu Itaalia ja selle vaeste demokraatlike institutsioonide lunastus. Itaalia kommunistlik partei on puhas maailm räpases maailmas, aus maailm ebaausas maailmas, intelligentne maailm idiootide maailmas, kultuurne maailm ignorantide maailmas, humanistlik maailm tarbijamaailmas. Viimaseil aastail on Itaalia kommunistliku partei (mõtlen siin autentset ühtset parteid: juhtide, baasi ja hääletajate kompleksi) ning ülejäänud Itaalia vahele tekkinud lõhe ning seetõttu on Itaalia kommunistlik partei muutunud just täpselt „eraldatud maailmaks”, saarekeseks. Ja just seepärast võivad sel parteil praegu olla tihedamad sidemed valitseva võimuga, korruptiivse, kohatu ja allakäinuga, kui iial varem, kuid neid võib vaadelda diplomaatiliste sidemetena, peaaegu riikidevaheliste suhetena. Tegelikult ei saa neid kaht moraali mõõta, nende konkreetsuse ja totaalsuse mõttes. Just niisugustest eeldustest lähtuvalt saab plaanida seda realistlikku „kompromissi”,8 mis ehk päästaks Itaalia täielikust lagunemisest: „kompromiss”, mis oleks tegelikult kahe piirneva riigi, kahe teineteisesse takerdunud riigi allianss. Aga kõik see, mida ma ütlesin Itaalia kommunistliku partei kohta positiivset, sisaldab endas ka suhteliselt negatiivset aspekti.
Riigi jaotumine kaheks riigiks, kus üks vajub kõrini degeneratsiooni ja allakäiku ning teine jääb puutumatuks ja kompromissituks, ei saa olla konstruktiivne ja tuua rahu. Seega, kui opositsiooni vaadelda nii, nagu ma olen siin (usun, et objektiivselt) kirjeldanud, ehk siis kui „riiki riigis”, siis saab opositsiooni identifitseerida ühe teise võimuga, mis aga on lihtsalt võim. Järelikult ei saa ka seda tüüpi opositsioonitegelased ise teisiti käituda kui võimutegelased.
Praegusel hetkel, erijuhul, mis puutub meisse nii dramaatiliselt, annavad ka nemad intellektuaalile teatud omaenda loodud mandaadi. Ja kui intellektuaal ei täida seda mandaati –
puhtalt moraalset ja ideoloogilist –, siis on ta, kõigi meeleheaks, reetur. Seega, miks ka opositsioonipoliitikud, ehkki evides – või tõenäoliselt evides – tõendeid või vähemalt vihjeid, ei ütle välja reaalsete vastutajate, poliitikute, riigipööretes ja hirmutavates verevalamistes osalenute nimesid? Väga lihtne: nad ei tee seda niikaua, kuni nad eristavad –
erinevalt intellektuaalidest – poliitilist tõde poliitilisest praktikast. Seega, loomulikult, ei paljasta ka nemad mittefunktsionääridest intellektuaalidele tõendeid ja vihjeid, selline võimalus ei tule neile ilmselt pähegi (mis on ka küllalt mõistlik, arvestades praegust objektiivset olukorda). Intellektuaal peab jääma talle kehtestatud kohustuse juurde: õigel viisil taasesitama kodifitseeritud kõnepruuki.
Ma tean hästi, et praegu, just sellel konkreetsel hetkel Itaalia ajaloos, ei ole õige aeg alustada avalikku umbusaldust kogu poliitilise klassi vastu. See ei ole diplomaatiline, see ei ole sobilik. Need poliitilised kategooriad ja mitte poliitilise tõe kategooriad on need, mida – siis, kui võimalik ja nii nagu võimalik –
võimetu intellektuaal on sunnitud teenima. Hüva, täpselt seepärast ei saa ma välja ütelda nende nimesid, kes vastutavad riigipöördekatsete ja verevalamiste eest, ega heita oma nõrka ja idealistlikku süüdistust kogu Itaalia poliitilise klassi vastu.
Ja ma teen siis niipalju, kui tuleneb minu usust poliitikasse, demokraatia „formaalsetesse” printsiipidesse, usust parlamenti ja usust parteidesse, teen loomulikult lähtuvalt oma isiklikust vaatepunktist, mis on kommunisti oma. Olen valmis oma umbusaldusavalduse tagasi võtma (tegelikult ma muud ei soovigi), kui  mõni poliitik – ja mitte juhuslikult, see tähendab, mitte kuna on tulnud õige hetk, vaid hoopis seetõttu, et luua seda hetke – otsustab avalikuks teha nende nimed, kes on vastutavad riigipöörete ja verevalamiste eest, mille kohta ta ilmselgelt teab, nagu minagi, et tal on tõendid või vähemalt vihjed.
Tõenäoliselt, kui Ameerika võimud seda lubavad – võib-olla „diplomaatiliselt” otsustades anda ka mõnele teisele demokraatiale see, mille Ameerika demokraatia on endale andnud Nixoni abil –, öeldakse need nimed varem või hiljem välja. Need ütlejad on aga inimesed, kes on nendega võimu jaganud: väiksemad vastutajad suuremate vastutajate vastu (ja pole kindel, nagu ka ameeriklaste puhul, et need väiksemad oleksid paremad). See on siis lõpuks see tõeline riigipööre.

Tõlkinud Oudekki Loone
1 12. XII 1969 Milanos toimunud terroriakt (viis plahvatust, kuulsaim Piazza Fontanal, kus hukkus 17 ja sai vigastada 88 inimest) märgib „tinaste aastate” ja „pingestrateegia” algust Itaalia ajaloos. 1969. – 1974. aastani pandi Itaalias toime 140 atentaati, mis on Pasolini artikli taustaks.
2 28. V 1974 Brescias Piazza della Loggial toimunud terroriakt: pomm plahvatas ametiühingute ja antifašistliku komitee korraldatud meeleavaldusel fašistliku terrori vastu. Surma sai 8 inimest, vigastada 102.
3 Italicuse verevalamine 4. VIII 1974 San Benedetto Val di Sambros, Bologna provintsis: pomm plahvatas Rooma-Müncheni ekspressrongis, hukkus 12 ja vigastada sai 48 inimest. Omaste sõnade kohaselt pidi selles rongis olema ka tollane Itaalia välisminister Aldo Moro, kes aga ootamatult oli mõnede dokumentide allkirjastamise tõttu rongist loobunud. Aldo Moro rööviti ja tapeti 1978. aastal.
4 Viide 1974. aasta referendumile lahutuse taaskehtestamiseks mais 1974, 60% hääleenamusega säilitati lahutusõigus.
5 Corpo Forestale dello Stato, põllumajandusministeeriumile alluv politseiüksus, mis vastutab Itaalia looduse kaitse eest.
6 Kindral Vito Miceli oli aastatel 1970–1974 Itaalia salateenistuse SID juht, arreteeriti 1974. aastal kahtlustatuna konspireerimises riigi vastu Rosa dei Venti skandaalis. Vabastati nendest süüdistustest 1978. aastal kassatsiooni­kohus kinnitas otsuse 1984. aastal Miceli nimi on seotud ka loožiga P2 ja operatsiooniga Gladio.
7 Paolo Meneghini juhtkiri oli pealkirjastatud „SIDi eksjuht kindral Miceli, arreteeriti poliitilise konspiratsiooni tõttu”; SID – Servizio Informazioni Difesa, üks Itaalia salateenistuse harusid.
8 Vihje „ajaloolisele kompromissile” Itaalia Kommunistliku Partei (PCI) ja Kristlike Demokraatide (DC) vahelisele võimalikule koostööleppele, mille initsiaator oli tolleaegne PCI juht Enrico Berlinguer.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming