Alfonso Cuaróni „Gravitatsiooni” vastus „Kosmoseodüsseiale”

Aro Velmet

Tegelasi on kaks ja põhiprobleemideks pole mitte maailmarahu ja inimkonna ellujäämine, vaid üksindus, usk ja eluiha. Mängufilm „Gravitatsioon” („Gravity”, 3D, USA-Suurbritannia 2013, 91 min), režissöör ja stsenarist Alfonso Cuarón, kaasstsenarist Jonás Cuarón, operaator Emmanuel Lubetzki. Osades Sandra Bullock, George Clooney, Ed Harris. Linastub Tallinna ja Tartu kobarkinodes.

I
Esilinastumise nädalavahetusel USAs teenis Alfonso Cuaróni „Gravitatsioon” 55 miljonit dollarit. Sellised summad on tavaliselt reserveeritud filmidele, kus tegutsevad kitsastes retuusides musklimehed ja õhku lastakse vähemalt Valge Maja, kui mitte mõni turismikeskus või pealinn. „Gravitatsioonis” plahvatusi küll jagub, aga muidu on tegu filmiga, kus süžee hargneb reaalajas, tegelasi on kokku kaks ja põhiprobleemideks pole mitte maailmarahu ja inimkonna ellujäämine, vaid üksindus, usk ja eluiha. Kuidagi on Cuarón suutnud teha autorifilmi ning siis selle kassahiti pähe ameeriklastele maha müüa. Juba selle vägiteo eest üksi väärib ta aplausi.
Suurbritannia filmikriitik Mark Kermode väidab, et eduka kassahiti valem on lihtne: piisavalt suur eelarve, et tõmmata meedia tähelepanu, A-nimekirja staar peaossa, palju silmailu ja vähemalt osaliselt tõsine süžee. Kui need kriteeriumid on täidetud, võib film olla kui tahes halb (meenutagem näiteks Kevin Costneri kurikuulsat „Veemaailma” või kogu Michael Bay loomingut), aga stuudiole kasumi teenib ta lõpuks tagasi. Cuarón on ilmselgelt asjaga kursis. „Gravitatsiooni” saja miljoni dollarine eelarve äratas tähelepanu, eriti kuna Cuarón oli endale meelelahutusmaailmas juba „Harry Potteri” saaga kolmanda osa ja „Inimlaste”-nimelise ulmedüstoopiaga nime teinud. „Gravitatsiooni” peaosalised Sandra Bullock ja George Clooney garanteerisid fännide piletiraha ning üldiselt on teada tõsiasi, et kosmoses aset leidvad filmid pakuvad palju vaatamisväärset. Kõiges muus saatis Cuarón stuudiobossid kuu peale.
II
3D-kino on kummaline nähtus: kuna me üldiselt oleme harjunud nägema maailma kolmemõõtmeliselt, siis pärast kerget harjumisperioodi jääb ruumiefekt üldiselt märkamatuks. Laiskade silmade äratamiseks tulistavad kassahittide autorid meile iga mõne hetke tagant mõne lendava objekti näo suunas, et publikule ikka meelde tuleks, et nad on 3D-prillide eest mitu eurot juurde maksnud. Üldiselt 3D-pilt pigem häirib kui parendab kinoelamust: prillid on ebamugavad ja sageli määrdunud, ruumilisusefekti tekitav pildi polariseerimine vähendab silma langevat valgust, mistõttu kogu film tundub alati pimedam ning isegi kõige pühendunum režissöör ei saa kaks tundi järjest publiku suunas asju loopida, nii et paratamatult jääb ruumiefekt enamasti märkamatuks. Suurim häda on see, et kassahittide puhul tundub, et enamasti mõeldi kõigepealt välja film ja siis otsustati see ruumiliseks teha. Milline on näiteks „Kääbiku” loos see struktuurne element, mis nõuab ruumilisust? Kui Uus-Meremaa maastikud pole kahemõõtmeliselt nii mõjusad kui kolmemõõtmeliselt, kas siis peaks kogu maastikumaali traditsiooni kuu peale saatma? Peter Jackson on hea režissöör, aga ilmselgelt on ta ka hea raamatupidaja, kes teab, et ükskõik kui kunstiliselt põhjendamatu see ka poleks, 3D-„Kääbik” toob kinodest rohkem raha kui 2D-„Kääbik”.
„Gravitatsiooni” nägin ruumilises Imaxi kinos, mille eest tuli maksta peaaegu kahekordset piletiraha. Ometi läks iga sent asja ette: Cuarón kasutab 3Dd ja Imaxi hiiglaslikku ekraani ainult oma kesksete küsimuste võimendamiseks. Esimeses plaanis on loo keskmes inimese võitlus ebainimliku keskkonnaga. Astronaudid Ryan Stone (Bullock) ja Matt Kowalski (Clooney) on avakosmoses parandamas Hubble’i kosmose­teleskoopi, kui neid tabab kosmose­prahisadu, mis hävitab nende süstiku ja jätab nad avakosmosesse hulpima. Kaks „merehädas” astronauti peavad leidma tee koju Maale. See ongi kogu lugu. Kõik muu on emotsioonide tulevärk, kus segunevad hirm, pinevus, aukartus ja imestus. Loomaks keskkonda, kus kõik need tunded võivad põimuda, ongi Cuarón kasutanud 3D-tehnoloogiat. Esimene, 15minutine, ilma lõigeteta stseen viib vaataja hiiglaslikust üldplaanist, taustaks Päike, Maa ja kuskil kaugel vaevunähtavad astronaudid, sõna otseses mõttes Sandra Bullocki skafandri sisse, kus võib lugeda üle ta juuksekarvad ja kuulda iga sõna, mis tuleb ragisevast raadiosaatjast. Ma ei kujuta ette, et see stseen võiks mõjuda samavõrd vahetult teleri- või arvutiekraanil. Kui kosmosekauboi Kowalski soovitab oma kolleegil Stone’il, hetkel, kui mõlemal astronaudil on õhk otsakorral ja lähim kosmosejaam saja kilomeetri kaugusel, vaadata päikeseloojangut Gangese jõe kohal, näitab Cuarón meile kõigepealt inimsilmale hoomamatus mõõtkavas värvide mängu ja seejärel kohe Stone’i skafandri klaustrofoobilist sisemust, kus läikiv visiir, juhtmed ja voolikud varjavad kogu vaatemängu mitte ainult Stone’il, vaid ka publikul. 3D-pooldajad räägivad sageli sellest, kuidas ruumiefekt teeb kino „ehedaks”, ent tegelikult ei ole ju vahet, kas ilmselgelt arvutiga joonistatud, kuueaastase emotsionaalse intelligentsiga tegelased taovad üksteist vaeseomaks kahemõõtmeliselt või kolmemõõtmeliselt. Cuaróni eesmärk on vahendada ehtsaid emotsioone, mis nagu elus ikka on mitmekülgsed, kon­fliktsed ja vahelduvad kiiresti. Olulisem kui see, kuidas ühest süžeekäigust teise liigutakse, on Cuarónile see, kuidas erinevad karakterid oma keskkonda tajuvad. Sellise lavastaja kätte sobib 3D küll.

III
Muidugi ei ole Cuarón unustanud, et ta tegutseb žanris, kus emotsioonidel ja atmosfääril on ajalooliselt olnud keskne koht. Ma ei mõtle siin mitte „Tähesõdade” ja „Avatari” ulmet, kuhu „Gravitatsioon” paigutuks oma kassaedu poolest, vaid „Kosmoseodüsseia” ja „Solarise” ulmet, kuhu ulatuvad filmi esteetilised juured. „Kosmoseodüsseiast” räägitakse tänapäeval küll kui tundetust ja intellektuaalsest filmist, ent sellega ei saa ilmselt ükski inimene nõustuda, kes on Kubricku meistriteost näinud suurel ekraanil. Cuarón jagab Kubricku vaimustust kosmosesõidukite korrapärastest, peaaegu balletlikest orbiitidest ja kaaluta oleku võõrastavatest, ent imelistest kaasnähtudest. Ta kaamera peatub sageli õhus lendlevatel pisaratel, jälgib naudinguga rahvusvahelise kosmosejaama koridorides liuglevat Stone’i ja imetleb müstilisena mõjuvaid kaalutuid tulekerasid – mitte lihtsalt selle pärast, et rõhutada mõnda kujundit või et süžee seda nõuab, vaid lihtsalt inimlikust imestamisväärsusest. Cuaróni empaatia diapasooni näitlikustab stseen, kus Stone kasutab avakosmoses tulekustutit, et ennast kosmosejaama ukse juurde lennutada. See osalt koomiline, osalt hirmutav, osalt lapsemeeleselt lihtsakoeline hetk on ilmselgelt inspireeritud animafilmist „Wall-E”. Ometi mõjub see stseen oma hetkes täiesti loomulikult, sest režissöör mõistab, et üksinduse, hirmu ja vallutamistahte kõrval on just lapselik uudishimu ja mängutahe see, mis meid pidevalt kosmose poole vaatama kisub.
Paralleelid pole ainult pinnapealsed. Rohkem kui korra viitab Cuarón Ridley Scotti „Tulnukale”, kus samuti on peakangelaseks kogenematu, ent järjekindel naisastronaut. Kui Scotti „Tulnukas” sümboliseerib sünnituse, hoolduse ja täiskasvamisega seotud hirme, siis Cuaróni huvitab hoopis see, mis saab iseseisvumisest ja elujaatamisest siis, kui ei kosmose mõõtmatu ilu ega primitiivne surmahirm suuda motiveerida inimest tegutsema. Esimese plaani lugu, nagu heas kunstiteoses ikka, pole peamine, põhikonflikt ei ole „Gravitatsioonis” mitte „inimene keskkonna vastu”, vaid „inimene iseenda vastu”. Ryan Stone’ile pole keskne probleem mitte ellujäämine, vaid ellujäämise põhjendamine, sest ta on kaotanud autoõnnetuses poja ja seejärel eluisu. Ellen Ripley „taassünd” põhineb ellujäämis- ja emainstinktil, Ryan Stone’i „taassünd” algab siis, kui ta on jäänud täiesti üksi kosmosetühjusesse ega saa enam toetuda ellujäämise välistele tunnustele: füüsilisele tegutsemisele ja kõnele, millega on filmi esimese poole iga hetk täidetud. Vaid siis, kui alles on ainult tema, kosmosekapsel Sojuz ja lõpmatu hulk tühjust, saab Stone mõelda oma üleelamiste peale ja jõuda järeldusele, et nii „neetult ägeda loo” läbi elanud naine ei saa niisama lihtsalt alla anda ja ära külmuda.
Natuke pingutades võib Cuaróni „Gravitatsiooni” lugeda kui feministlikku ja postmodernset vastust „Tulnukale”. Kui Scott väidaks justkui, et kui kõik muu maha koorida, jäävad inimestes järele instinktid – tulnukatest eraldavad meid vaid armastus ja hoolimine – siis Cuarón leiab, et looduslike instinktide asemel määrab inimeste saatuse eneserefleksioon ja sellest lähtuv lugude jutustamine. Üsna sümpaatne järeldus, kas pole?

IV
„Gravitatsioonile” on heidetud ette ülelihtsustatud lugu, ebareaalsust (Hubble’i kosmoseteleskoobi juurest ei saaks ükski astronaut lihtsalt rahvusvahelise kosmosejaama juurde lennata jne) ja ebausutavat teksti. Tõsi, kui võtta ette filmi stsenaarium, siis võivad sellised küsimused tõepoolest tekkida. Kõigepealt tuleks muidugi tähele panna, et otseseid stereotüüpe on Cuarón vältinud ja paljud „päris” astronaudid on kiitnud just „Gravitatsiooni” ehtsust kosmoses olemise tunde edasiandmisel, isegi kui teaduslikule analüüsile stsenaarium vastu ei pea. Aga jah, kumbki tegelane pole hoolikalt läbi komponeeritud karakter – ausalt öeldes pole karakteriloomeks filmis lihtsalt eriti palju aega. Sümboolsetest tasanditest on põhjalikult asendatud sedasama taassünni ja elujõu küsimust, muudele teemadele viidatakse pigem möödaminnes, küsimusi õhku visates, ent neid mitte arendades. Tehnoloogia vs. loodus, usk vs. iseseisvus, kõik sellised ajatud teemad on „Gravitatsioonis” olemas, aga traktaate nendest kirjutada ei anna. Nende küsimuste kallal norimine tähendaks aga Cuaróni visiooni põhimõttelist vääritimõistmist.
Nietzsche termineid kasutades on „Gravitatsioon” dionüüslik, mitte apollonlik film. Cuaróni huvitab maailma ennustamatus: filmi käivitav sündmus, kosmosesatelliidi plahvatus, on täiesti juhuslik, nagu on ka Ryan Stone’i elu pea peale pööranud autoõnnetus. Teda huvitab kosmose tunnetamine filmikunsti vahendite (heli, pildi, süžee, struktuuri ja tehniliste uuenduste nagu Imaxi ekraan ja ruumiefekt) täieliku läbipõimunud kasutamise abil. Teda huvitavad tahtejõu, ilu ja loovestmise küsimused. Kui „Kosmoseodüsseia” vaatleb inimkonda ja kosmost kõrvaltvaataja külma pilguga, nähes universumis eeskätt sümmeetriat, korrapära ja arengut, siis „Gravitatsiooni” pilk on kirgliku, kaasaelava ja täielikult pühendunud asjaosalise pilk. See, et Cuarón suudab sellist emotsionaalset pingestatust 90 minutit järjekindlalt hoida, on meistriklass. On harukordne, et „Gravitatsioon” on teist nädalat järjest populaarseim film maailma kinodes. See annab lootust hingega tehtud kassafilmidele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming