Enn Säde 75

Tarmo Teder

Täna tähistame Enn Säde olulist tähtpäeva: Eesti üks universaalsem kineast saab 75aastaseks! Enda kohta ütleb ta tagasihoidliku selgusega maakeeli „filmimees”, vahel ka „pensioneerunud filmimees” ja tõepoolest, Enn Säde on vaieldamatult mitmekülgne: heliinsener ja -režissöör, dokumentaalfilmide stsenarist ja režissöör, heli ja piltide arhiveerija, ladus kirjutaja. Meie filmitegijatel ja kinoliidul on põhjust tunda uhkust sellise mehe nagu orkestri üle. Paradoksaalselt aga Säde kinoliitu enam ei kuulugi.

Tavatsetakse lausuda, et kuidas nimi, nõnda ka mees. Tihtipeale võibki Enn Säde karuse kooriku taga eritleda tema isiksuslikku sädet: nakkuvust igasuguste ideedega, õhinat, avatust mitmele väljale, uperpallitavat mänglevust, vaoshoidmatut kriitikat, aga ka tundelisust ja haavatavust.
Sünnilt Pärnu poisina on Enn Säde juba ligi 60 aastat foto- ja filmipiltidest lummatud, et mitte öelda paadunult nende küüsis. Vaimustus diapositiividel esitatud muinasjuttudest viis noore fotohuvilise edasi Leningradi Kinoinseneride Instituuti. Pärast selle lõpetamist tuli ta tagasi Eestisse, esmalt Tallinnfilmi ja siis Eesti Telefilmi helioperaatoriks. Säde töötas koos Roosipuu, Karasjovi, Müüri, Kase, Söödi, Kiisa, Marani, Aruoja, Soosaare, Mere ja … et nimetada kõiki, tuleks see lehekülg ainult nimedest ja teostest täis kirjutada.
Sädel läks aga helimehena pikapeale hammas verele, tahtis ka ise režiid proovida. Dokumentaalfilmi režissöörina saab Säde käe valgeks 40aastasena, kui teeb oma „Rohelise pommi”. Kolm-neli hooaega hiljem sai valmis „Narri põldu üks kord …” (1981) ja koos Jüri Müüriga „Künnimehe väsimus” (1982), mis lõi laineid Moskvas ning suruti pärast kõmulist edu riiulile. Veidi hiljem tegi Säde oma totaalse autorifilmi (režissöör, stsenarist, helioperaator, helikujundaja, monteerija) „Heinaaeg”, mida andis läbi tsensuuri lükata.
Ise on Enn Säde väitnud, et teda on võimsalt mõjutanud Jüri Müür ja Lennart Meri ning nii imelik kui see ka pole, on hüperboole armastav Säde nimetanud ennast koos Müüriga ka propagandafilmide tegijaks. Selles mõttes, et tehti nõukogude põllumajanduse vastast propagandat, kuna NSV Liidu põllumajanduses leidis aset hullumeelsus ja ajuvabadus. Siit söandan vahelepõikena uitada, et Lennart Meregi filme hõimurahvastest võiks nimetada etnomütoloogiliseks audiovisuaalseks propagandaks.
Pärast Jüri Müüri lahkumist jätkas Enn Säde hinnatud helimehena, 1990. aastal valiti Säde NSV Liidu Kinoliidu auhinna Nike nominendiks, mis tähendab seda, et ta oli üks kolmest parimast helimehest tollases impeeriumis. Aga helimehe hammas režii ja stsenaariumide suunas oli endiselt verine ning Säde hakkas Eesti iseseisvuse taastamise aastatel jälle oma filme tegema. Need on murdelist ajastut kajastavad sukeldused tõsiellu („Pärnu – mure ja häbi”, 1988), aga ka kultuurilukku („Liivlaste lood”, 1991) ja väikesaarte kui looduskeskkonna temaatikasse („Tuulealused”, kaks filmi, 1996). Kogenud helimees proovis kätt ka filmikroonika režissöörina jooksvaid sündmusi pakendades. (Kahjuks on tänaseks kroonika filmiliik kui riigi ja selle inimeste elu pildilisheliline talletamine kaotatud.)
Enn Säde kui dokumentalisti tähetund tuleb 1998. aastal, kui ta teeb tunnise tõsielulise tüki „Nelli ja Elmar” Lõuna-Eesti kolkapostiljonist. See pälvis Chicago filmifestivalil Hõbedase Hugo, mida võib pidada seni Eesti tähtsamaks auhinnaks dokumentaalfilmide vallas. Tagasivaatavalt on Säde ennast ise nimetanud selle aja dokumentalistikas „teise ešeloni mängijaks”, kes tegi oma spetsiifilisi sissevaateid Eesti nurgatagustesse. „Nelli ja Elmar” kui Säde sõnul 1980. aastate „põllufilmide järelturbulents” sattus aga tänu Faama Filmi toimetajate usinusele rahvusvahelise areeni jupiterivalgusse.
Rahvusvahelise ja traagilise dokfilmi tegi Enn Säde 2002. aastal, kui sai valmis „Jätkusõja viimased sõdurid”. See on valus lugu viiest soomepoisist, kes pärast sõja lõppu stalinistliku NSV Liidu nõudmisel Soomest välja anti. Film pälvis kultuurkapitali missioonipreemia ja uuenenud Soome Ylesradiol TV2-l oli julgust Säde film ühel hilisõhtul eetrisse lasta.
2004. aastal sai Säde valmis portreefilmi „Jüri – see mulk ehk Mis tuul müürile …”, kus on uurimise alla võetud Säde ühe tähtsama filmiteejuhi Jüri Müüri sala- ja imepärane elu ning looming. Säde film hinnati riikliku kultuuripreemia vääriliseks, Neitsi Maali auhinna määrasid Sädele ka filmikriitikud.
Oma seni viimase olulise filmi tegi Enn Säde 2007. aastal, kui valmis omamoodi uurimus- ja montaažfilm sellest, kuidas on meil jäädvustatud kolme üldlaulupidu nii keiserlikus (fotod, kirjed), stalinistlikus kui brežnevistlikus režiimis. Ka see dokfilm on omamoodi austusavaldus Jüri Müürile, kes püüdis 1969. aastal olla liiga apoliitiline ning tema laulupeofilm „Leelo” monteeriti tsensorite survel leninistlikumaks. Lennart Merel aga õnnestus režissöör Müüri versiooni koopia kuidagi säilitada ning 40 aastat hiljem tuligi see arhiivist välja, see oli Enn Sädele kahtlemata inspireeriv leid.
Üldse tuleb Enn Säde puhul toonitada tema arhiividest kaevamise, kopeerimise, sõelumise ja uurimise kirge nii dokumentide kui piltide asjus ning värvikalt mahlane on ka Säde sulg. Aastaid on ta Sirbis avaldanud memuaarse kallakuga meenutusi meie filmiloost, kriitikute ja ka filmitegijate meelest on ta üks väheseid eesti kineaste, kes valdab eesti keelt nii suuliselt kui kirjas ja oskab oma mõtteid ja mälestusi selgelt paberile panna. Võtke või mahukas kinoliidu ajalehtede kogumik „Pääsuke”, mida Enn Säde ja Ago Ruus kahekesi aastaid toimetasid ja millest nüüd omajagu puudust tuntakse. (Elektrooniliselt ilmutatakse Eesti filmi instituudi kvartalikirja, sporaadilisemalt üllitatakse MTÜ Must Käsi eestvõttel mõneti reklaamikallakuga kinolehte La Strada). Ühe üllatuse tegi Enn Säde 2009. aastal, kui Eesti Filmiajakirjanike Ühing tunnistas ta üpris üksmeelselt meie parimaks filmiajakirjanikus. Ise peab ta ennast rohkem lugude jutustajaks kui abstraktseks mõtlejaks või analüütikuks, ometi ajavad Säde põimlaused tihti keerukalt mitut liini.
Täna kuldse vanaduse harjale jõudva filmimehe filmitegu pole kaugeltki katuse alla jõudnud: ta tegutseb edasi filmitoimetajana ja konsulendina, küllap haub ka uut dokumentaali. Restaureerimist ja süstematiseerimist vajab Enn Säde rikkalik foto- ja fonoteek, rääkimata materjalist Jüri Müüri kohta. Oma sõnul on Säde „Jürisse üsna võimsalt sisse pugenud ja sellega otsekui kohustatud kokku panema ka raamatu”, „mul on nii kuradi palju materjali temast, teistele täiesti tundmatust ja huvitavast mehest, ja see materjal on mul kuklas nagu saatuse sõrm”.
Mis muud kui jõudu tööle ja palju õnne!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming