2007. aasta Kristjan Raua preemia

Heie Treier

Kristjan Raua preemia laureaadid selguvad paljuski õnneloosi tulemusena: paarikümne väärilise kandidaadi hulgast langeb loos neljale, kes saavad kunstnike liidu volikogu salajasel hääletusel kõige rohkem hääli.

Sel aastal on liisk langenud suure töö tegijatele muuseumide valdkonnast – Maarika Valgule (EKM) ja Mark Soosaarele (Uue Kunsti Muuseum) – ning kahele oma erialal kaasaegselt mõtlevale kunstnikule Tiina Sarapule (klaas) ja Jüri Ojaverile (skulptuur).

Maarika Valgu teeneks, mida võib elutööks nimetada, on olnud Kumu hoone edukas valmisehitamine ja käivitamine. Liialdades võib öelda, et tulevikus hakatakse Eesti kunstiloo ajaarvamist arvutama taustsüsteemis “enne Kumu” ja “pärast Kumu”. Praeguseks on aastane Kumu Eesti kunstielu niivõrd orgaaniline osa, et me enam ei mäletagi ebanormaalsusi, mida tekitas Kumu puudumine. Näiteks asjaolu, et pealekasvavad kunstnike põlvkonnad elasid optilises illusioonis, nagu oleksid nemad esimesed, kes Eestimaa pinnal kunsti teevad – puudus ju püsiekspositsioon. Kumu hoone valmimine on tõstnud kunsti reputatsiooni ühiskonnas ning tulevikus teeb hoone võimalikuks kõrgemate sihtide seadmise erialases välissuhtluses. Maarika Valk oli see vapper, kes kulutas üle kümne aasta närvirakke võitluses hoone valmimise eest ega pidanud paljuks enda ohverdamist vastutuse võtmisel. Kristjan Raua preemia on kollektiivne tänu talle selle eest.

Mark Soosaare tegevus Pärnu Uue Kunsti Muuseumis on olnud teist laadi – meenutades pidevat partisanisõda kohalike eelarvamustega. Tema n-ö ühemehemuuseum saigi sellisena toimida üksnes väikelinnas. Olukord, kus Pärnu on praeguseks muuseumist lahti öelnud ja see on kolimas Viljandisse, ei tähenda allaandmist, vaid pigem ümberpositsioneerimist. Mark Soosaar on saavutanud oma partisanitaktikaga aga midagi sellist, mille jaoks suurtel ja tähtsatel kunstiinstitutsioonidel pole jätkunud võhma: ta on saanud oma kogudesse rahvusvaheliste tippnimede loomingut. See, et Yoko Ono, Edward Lucie-Smithi, Judy Chicago, Jean Rustini, Joel Peter Witkini, Corneille’ jt tööd on Eesti pinnal olemas, ei ole meie tingimustes mingi enesestmõistetav asi. Kuid muuseumis on töödest saanud meie ühine kultuurivara.

Tiina Sarapu esindab klaasikunstis värsket mõtlemist, mis seondub märksõnadega “kontekst”, “kultuuriviited” jms. Lühidalt, eesti klaasis ilmneb sellele kontrastne liin, kus tähtsustatakse kontekstiväliselt optikat kui “objektiivset”, abstraktset “silmakunsti”. See liin on pärit impressionistidelt ning kodunenud Eestis 1930ndate Pallase, 1960ndate opkunsti ja 1970ndate fotorealistliku maalikunsti näol, kandudes XXI sajandi klaasikunsti. Kui “optiline” liin esindab modernistlikke väärtushinnanguid, siis Tiina Sarapu on pehmel kujul samastunud oma töödes postmodernistliku kunsti mängu toodud kategooriatega.

Ning viimaks skulptuuri uuendaja Jüri Ojaver. Eesti kunstis puudub selline võimas skulptuuri järjepidevus nagu läti kunstis (selle võrdlusaluseks toomine on meie puhul adekvaatne) või inglise kunstis (sellega enda oma võrdseks pidamine oleks suurushullustus). Jüri Ojaveri loodu on näide, mismoodi skulptuur on saanud ellu jääda pärast “pronksiaja” lõppu. Tema interdistsiplinaarsed tööd suhestuvad poliitikaga ning on mõttelt enamasti vägagi teravad. Ent heatahtliku huumori toel tekib kvaliteet, mis toob esile pigem nutika vaatenurga kui soovi kellegi arvel hambaid teritada ning ennast kangelaseks upitada. Jüri Ojaver on seotud ka meesterühmitusega Eesti Energiad, mille kaudu on tema kunst jõudnud näitustele mainekatesse väliskunstiinstitutsioonidesse.