1 + 1 = 1

Donald Tomberg

Eelkõige räägib see film vabadusest, elust, elusolemise tundest. Mängufilm „1 + 1” („Intouchables”, Prantsusmaa 2011, 112 min), režissöörid ja stsenaristid Éric Tolédano ja Olivier Nakache. Osades François Cluzet, Omar Sy, Anne Le Ny, Audrey Fleurot, Clotilde Mollet jt. Linastub Hobujaama tänava kobarkinos. Kõigepealt põikan selles filmiarvustuses hoopis teatri, täpsemalt Tšehhovi juurde. Tšehhovi draama lähtepunktiks on mitme isiksusliku maailma (mentaliteedi) kõrvutus, nende ühildamatusest ja (olgu või vaikivast) võitlusest sündiv pinge. Kõiki Tšehhovi näidendite tegelasi saab iseloomustada kui „oma maailma” kandjaid. Kui meenutame näiteks näidendit „Kolm õde”, siis näeme juba alguses, kuidas peategelaste, Prozorovite maja on nagu aristokraatide üksildane saareke keset provintsi ning õed selles provintsis otsekui närbuvad. Ilmeka võrdluse võiks laenata ka tuntud lavastajalt Adolf Šapirolt, kes kasutas „Kolme õe” tegelasi Tusenbachi ja Soljonõid, iseloomustades paralleelsete sirgete metafoori. Kui Eukleidese geomeetria järgi jäävad paralleelsed sirged ka lõpmatuses paralleelseks, siis Lobatševski järgi paralleelsed sirged lõpmatuses lõikuvad, kuna ruum on kõver. Tusenbachi ja Soljonõi konflikti põhjus ei pruugi tegevuses ja sündmustikus otse ilmnedagi, kuid nende isiksuslik maailm on juba antusena konfliktis, nad kannavad eri mentaliteeti ning põrkuvadlõikuvad otsekui paralleelsed sirged kusagil lõpmatuses.

Kahe vangi klapp

Nüüd aga filmi juurde. Prantsuse „Intouchables” mida meil ja mõnel pool mujalgi on tõlgitud „1 + 1”, toob vaataja ette sedavõrd erinevad maailmad, kui veel üldse olla saab. Prantsuse kõrgkihti kuuluva ülirikka Philippe’i päevad mööduvad ratastoolis, mees on kaelast allapoole halvatud. Koolitatud põetajad selle nõudliku kliendi kõrval kaua vastu ei pea, siis aga saab Philippe’i hooldajaks Senegali päritolu mustanahaline Driss, tänavakaak ja endine vang, ning ennäe – meeste suhe klapib!

Erinevusi pole siin vaja üles lugedagi, selge, et tegemist on vastanditega, ent paaris olulises plaanis, ilma et neid filmis rõhutataks, on need vastandid siiski ka sarnased. Mõlemad on ahistatud nagu vangid ja ihalevad sisimas vabadust. Philippe on vangis oma ratastoolis, Driss aga ongi ju endine vang, kes nüüd vabana on justkui vangis oma elukeskkonnas, seal, kus saatus üldjuhul määratud. Kohtumise järel koorub aga järk-järgult esile, kuidas mõlemad tegelased, kuigi vastandliku maailmaga, on teisele ühtäkki loodetud ja justnagu võimatu vabaduse võimalus.

Jah, vaata, kuidas tahad, eelkõige räägib see film just vabadusest. Mitte teoreetiliselt konstrueeritud, (välja)arvestatud vabadusest, mitte kõigi piiride puudumisest vaimustuvast tungide kaosest, vaid elust, elusolemise tundest. Sellisest vabadusest, mida kõik kuidagi alati tajuvad. Ja naerust, milles ka talumatu võib muutuda talutavaks. Kui Driss naerab invaliidi invaliidsuse üle, on Drissi hoiakus rohkem elu ja õig(l)ust kui kõigis teistes „õigetes” suhtumistes, kui inimese asemel nähakse šablooni ning kus suhtlemine taandub kätteõpitud formaalsuseks. Invaliid klapib säärase formaalse suhtlemismustri taustaks igati kenasti. Invaliidiga käitutakse nii nagu peab, on vaja ja kohane ja … juhtumisi selle inimese endaga üldse kuidagi ei käitutagi. Elususe ja formaalse „nii nagu peab” käitumise polaarsus läbib seda filmi ja välgub mitmes rakursis. Ühelt poolt rõõmus, riskialdis ja igati adekvaatne elusus, teiselt poolt koht, kus, veidi irooniliselt öeldes, me lasemegi rääkida ainult diskursusel, ilma et inimesena vahele segaks.

Kui tulla tagasi eri maailmade teema juurde, võib öelda, et siin on maailmad, mis nagu ei sobi kuidagi, ent ometi kuuluvad kokku. Ning elusus ei kuulu sugugi ainult Drissi maailma, see kuulub ka Philippe’i juurde, meenutagem kas või tema kirge lendamise vastu. Ja nagu juba öeldud, mõlemal on oma ahistus.

„1 + 1” ei peida endas mingeid keerulisi alltekste. See on selgelt ja klaarilt, detailitäpselt ja tundlikult jutustatud lugu, mis on ühtlasi märkimisväärselt vaimukas. Peaosalised teevad mõlemad särava rolli, mis klapivad kokku sedavõrd orgaaniliselt, et hetkiti võib isegi unustada, et vaatad näitlejaid ja osatäitmisi. Kaalu lisab seegi, et lugu põhineb tõsielusündmustel. Siiski trügib siia juurde veel üks, hoopis teist laadi võrdlus.

Paaris mees minevikust ja tänapäevast

Philippe on aristokraat, kellele on Euroopa kõrgkultuur loomulik elukeskkond. Kuhu on jäänud mehed, kes, nagu oma suguvõsa esindajale ja ehtsale siniverelisele kohane, elavad lossis, tsiteerivad Apollinaire’i, ostavad raske raha eest kunsti ning lendavad deltaplaani ja eralennukiga? Nad on minevikus, meie kujutlustes, kuigi jah, võib-olla mõni üksik liigiesindaja on veel ka päriselt olemas ja oma lossi varjunud.

Kus on need mehed, kes öö hõlmas, ise mustad kui öö, tänaval hängivad, mõnuainet kimuvad ja siis ebaseaduslikult võõraid kortereid külastavad? Nemad on siinsamas.

Philippe’i koduks on see Euroopa, mida enam ei ole. Senegalist pärit Drissi (igapäeva) koduks on aga see Euroopa, mida Euroopa pigem häbeneb. Isiksuse tasandil sünnib siin aga sügav sõprus. Jah, selle sünteesi võikski kinni(s)tada just Apollinaire.

„1 + 1” on film, mida, vastavalt reglemendile, võib rahumeeli soovitada kõigile, kel vanust rohkem kui kaksteist eluaastat. Filmist on kogu Euroopas saanud ootamatu fenomen, nii kriitikute lemmik kui ka publikumagnet. Eestiski pole selle, ilma igasuguse eelreklaamita startinud filmi vaatajate arv nädalatega mitte kahanenud, vaid kasvanud. Vahel on sääraste fenomenidega kentsakad lood. Kui kõik kinnitavad, et „see on hea”, siis võib ligi hiilida ka tüdimus. Noh, et küllap ja usutavasti ka on hea film, aga kas ka korda läheb … Aga täpselt nii hea see film ongi, et lihtsalt läheb korda.

Kokkuvõtte asemel tehkem veidi metsikut matemaatikat. Alustuseks tehe õuntega. Kui võtame ühe õuna ja paneme selle juurde teise õuna, siis on meil kaks õuna. Nüüd aga tehe liivapätsidega. Kui võtame ühe väikese liivapätsi ja paneme selle peale teise väikese liivapätsi, siis … on meil ikka ja jätkuvalt üks, kuid lihtsalt suurem liivapäts. Driss ja Philippe sobivad kokku just niimoodi. Kaks erinevat maailma liidetakse tervikuks, mahutakse teineteise maailma, kusjuures kumbki mees ei kasvata teist ümber. Hoiakuid ei muudeta, aga sisimas kasvatakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming