Zhuangzi ja riigikirik

Peeter Laurits

Pieter Brueghel vanema „Variserid” Peeter Lauritsa tõlgenduses. Üks sõber käis külas ja rääkis Zhuangzi kohta sellise loo.

Keiser sai kuulda ühest vaimulikust mehest, vägevast ja ilmatu targast Zhuangzist ja otsustas ta oma õukonda nõunikuks meelitada. Saatis oma ametnikud ja käskjalad üle kogu maa laiali, aga Zhuangzid ei leitud kusagilt. Viimaks puutus kellelegi kõrvu, et Zhuangzi on täiesti silmatorkamatu, näeb välja nagu tavaline mees, tavalisest tavalisem, ja mitte miski temas ei viita vaimult suurele targale.

Keiser saatis siis välja uued hordid ametnikke ja käskjalgu otsima kõige tavalisemat meest. Need kammivad läbi kogu õitsva Keskriigi, aga ei oska kusagilt Zhuangzid üles leida. Lõpuks jõuab üks delegatsioon väikese jõe äärde ja näeb seal vanameest õngitsemas. Vanamees on nii tavaline, et kõigil on kohe selge: see peab kohe kindlasti Zhuangzi olema. Võimukandjad langevad vanamehe ette silmili maha ja kõige tähtsam ametnik kõnetab teda:

„Oo õilishing Zhuangzi, tarkadest kõige targem, tule meiega, sest keiser on sind otsida lasknud ja tahab teha sinust oma kõige tähtsama nõuniku.”

Vanamees küsib: „Kas te seda kilpkonna teate, kes keisri troonisaalis paremat kätt kükitab?”

„Muidugi teame, see on üleni kullatud ja kallite kividega kaetud tuhandeaastane kilpkonn, pikaealisuse ja keisrivõimu sümbol. Muidugi teame me seda.”

„Aga kas te siin kaldaporis neid kilpkonni näete?”

„Muidugi näeme.”

„Mis te arvate, mis meeldib kilpkonnale endale rohkem, kas lohistada oma saba soojas lõhnavas poris või kükitada keisrikojas trooni kõrval kulla ja kallite kividega ehituna?”

Ametnikud peavad isekeskis nõu ja lõpuks vastavad: „Küllap neile meeldib rohkem oma saba soojas poris lohistada.”

„Sedapsi siis. Tulge õige homme samal ajal siiasamasse tagasi, siis ma annan teile oma vastuse.”

Järgmisel päeval ei olnud Zhuangzist loomulikult jõe ääres jälgegi.

 

Mulle väga meeldib selline mõtteviis, et vaimne õpetus ja riigi valitsemine ei pea omavahel liiga tugevalt seotud olema. Nende vastastikune mõju ja koostoime ei jää eraldatusest nõrgemaks, vaid hoopis vastupidi: see tugevneb. Kui need aga liiga tugevalt ühte köita, siis kipub ühest saama teise ripats. Enamasti on see vaimulik, kes poliitilise võimu laualt raasukesi korjates kaasa nurruma ja pidulikke poose võtma hakkab. Ette võib tulla ka vastupidiseid olukordi, näiteks nagu ajatollade Iraanis. Mõlemad võimalused on halvad, mulle ei meeldi neist kumbki ja iseäranis vastik on see, kui vaimulik ja poliitik isekeskis äri ajama hakkavad või veel hullem – kurameerima.

Põhiseaduse järgi otsustades ei meeldi sellised võimalused ka Eesti Vabariigile. §40, kus räägitud südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusest, sätestab selgelt: „Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.” See on väga hea. Niisugune põhimõte aitab hoida mõtteviiside paljusust, mis inimühiskonnas on sama tähtis kui liigirikkus looduses. Peab olema nii kilpkonnasid kui ametnikke ja oleks hea, kui igasse põlvkonda ka mõni Zhuangzi sünniks. Samuti peaks lahutatuse mõtteviis välistama poliitiliste mahhinatsioonide tsementeerimise vaimuliku autoriteediga ja vastupidi – ideeliste ambitsioonide kehtestamise võimu, raha, relva või pealetükkiva ajupesu jõul.

Paraku on selle väärt sätte rakendamine meie riigis üks naljanumber. Äkki on kellelgi veel meeles, et üheksakümnendatel alustati riigikogu istungeid ühispalvusega. Poleks olnud kuningriiklasi, saaksid nüüd lugupeetud rahvaesindajad hommikuti ehk ka armulaualeiba näksata. Veel üsna hiljuti käis Res Publica kirikus vandumas, et nad riiki ausalt valitsema hakkavad. Väga liigutav, asjade edasist käiku silmas pidades koomilinegi. 

Mulle ei mahu pähe, miks peaks meie presidendi ametisseastumist kirikus tähistama. Eriti pentsik on see, kui väidetavalt õigeuskliku presidendi ametisseastumise traalivaalit peetakse evangeelses luteri kirikus. Minu meelest ei ole Eesti põhiseaduses preesterkuningatest kippu ega kõppu. Samas võtab isand Ilves EELK 90. aastapäeva jumalateenistusel sõna „natsliku ja kommunistliku paganluse vastu”. Selline formuleering paneb mu õhku ahmima ja piinlik on.

Miks pagana päralt peaks õnnistatama meie riigi lippu kirikus? Miks peaks kirikus õnnistama linna volikogu esimehe ametiketti? Kas häbitud kinnisvaramahhinatsioonid muutuvad sellest häbelikumaks? Miks on riigi esindusmonumendi žürii esimeheks piiskop ja miks on vabariigi sünnipäevade riiklikus tähistamisprogrammis ära toodud ka jumalateenistus?

Ma saan kuidagimoodi aru kaitseväe kaplani ametikohast. Selle ametimehe roll ja möödapääsmatu tähtsus riiklikes jõustruktuurides sai mulle selgeks Švejki lugedes: ilma välipreester Katzita oleks sõjaväehuumor palju hambutum. Miks aga peaksin ma kohtama kaplanit politseis, kinnipidamisasutuses, haiglas, koolis või transpordisõlmes? 2002. aastal Eesti Vabariigi valitsuse ja Eesti kirikute nõukogu vahel sõlmitud ühishuvide protokoll sätestab muu hulgas kaplanaatide märgatava laienemise. Sisuliselt annab riik voli ja meelevalla abitusse olukorda sattunud inimeste üle ühele usuorganisatsioonile. See ei ole usuvabaduse ilmingu moodigi.

Mul ei ole midagi religiooniõpetuse ega muude kultuurilooliste distsipliinide vastu senikaua, kuni need kultuuriloolised on. Pille Valgu koostatud õppekava, mida EELK juba aastaid kohustuslikuks promoda püüab, on aga selgelt evangeelne usuõpetus. Niikaua kui meie põhiseaduses püsib punkt usuvabaduse kohta, ei kõlba seda kohustuslikuks teha.

Ristikiriku ja piiskop Põdra kinnisvaraline sahkermahker on omaette päris pikk ja põnev teema. Juriidiliselt võib see kõik ju korrektne olla, aga koššer ta küll ei ole.

Riiklike struktuuride ja kiriku flirt Eesti Vabariigis käib päris piinlikul tasemel. Eriti pealetükkivaks muutub see kaheaastase tsükliga valimiseelsetel perioodidel, siis pole see enam häbelik kuramaaž, vaid nilbe litutamine. Kui ollakse otsustanud iga hinna eest populaarsust ja võimu nautida, siis tuleks senisest jõulisemalt kaasajastada oma show business’t ja mainetööstust. Kogudused võiksid raha kokku panna ja muretseda ka sõna otseses mõttes tossumasinaid ja popkorniaparaate. Kui aga kristlik kirik tahab pretendeerida vaimse liidri rollile ühiskonnas, siis tuleks tihemini meenutada lugu Zhuangzist ja kilpkonnast.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming