XX sajandi alguse naised

Tiina Kirss

Naised 1917. aastal pahempoolset ajalehte Kiir lugemas.

Näitus ?Reaalne ja ideaalne. Naine XX sajandi alguse Eestis? Kastellaanimajas kuni 27. III. Ruumiinstallatsiooni töörühm Mirjam Hinrikus, Inessa Josing, Juta Kivimäe, Reet Varblane, Livia Viitol. Täna kell 14 algab Kastellaanimajas seminar (kava vt lk 19).

Mis lävel seisjale paistab? Eduard Vilde kortermuuseumi ülemise korruse näitus jättis esimesel pilgul nii visuaalselt kui mõtteliselt lävemulje.

Kui päikesepaistelisel päeval tõusta Kastellaanimaja värskelt helekollaseks värvitud trepist üles, siis ilmub kõigepealt nähtavale Alma Ostra-Oinase nägu. Aga kes ta oli? Lävekogemusega põrkab vaataja pehmelt vastu omaenda kultuuriteadmiste piiri. Kuigi sellega pole veel näitus end ei erilise ega erandlikuna esitlenud ning kui vaatajal puudub jõulise näo imetlemise harjumus, asendabki küsimärk teadlikku giidi: äratab uudishimu, teadvustab teadmiste lünki ? miks just see nägu ja just siin? Vastuseotsa saab vaataja kätte lühikesest elulooskitsist foto kõrval, Ostra-Oinase näitust raamiv roll aga nõuab suuremat süvenemist.

Üle järgmise läve astub vaataja saali, kust avaneb esimene pilk Eesti reaalsetele naistele XIX sajandi lõpul ja XX sajandi esimestel kümnenditel. Grupipiltidel on naised Sahkapuu põllutöökooli juurviljapõllul, aias ja kangastelgede juures, haiglas õdedena, õmblustöökojas ja pesulaos. On gümnaasiumi klassipilte, pühapäevariides Narva Kreenholmi vabriku naistöölisi, mustlasnaisi Põltsamaa laadal. Setu rahvarõivas naiste grupipildi all on eksponeeritud naisvõimlejate rühmapilt Harjuoru võimlas 1910. aastal. Kerjusnaiste kõrval on näha õngitsevat mõisaprouat, pesulaos töötavate naiste pildi kõrval seisab Vormsi pruudi foto.

Piltide paigutuse kaudu torkavad vaatajale silma sotsiaalsed lahknevused, vastuoksused, mis on esitatud erinevas subtiilsuses ning jäetud lähema selgituseta. Paremal seinal lisanduvad ka nimedega naised: Eveline Adelheid von Maydell, Marie, Lydia ja Natalie Mey perekonnafotodel, Vabadussõjas osalenud Alice Tisler, Anna Vares. Ühel huvitavamal grupifotol 1917. aastast loevad valgetes riietes naised ajalehte Kiir (kui täpne olla, siis üks naine loeb ette heegeldavatele ja tikkivatele sõbrannadele).

Vaatajana kipun kerge skepsisega küsima, kas fotokollaa? püüab luua ajastu mitmekesise koondportree ning selle kaudu tingliku mulje Eestimaa naiste argi- ning pühapäevast? Millise terviku ja milliste lünkadega?? Ei ole sugugi vale, kui tuletada meelde mõnda naisajaloole pühendatud näitust või isegi muuseumi väljaspool Eestit, tuua nähtavale tühimikke, külvata lõuendile niisama tihedalt küsimusmärke kui selle näituse pruunilillelisel taustriidel on õisi.

Iga foto juurde kuuluvad nii ajastuline paigutus kui ka institutsiooniline ja ühiskondlik raam ning pildikeel pooside, näoilmete, riietuse, taustakompositsiooni, pildistatud kujude distantsi näol; muutuv, oma ajalooga pildikeel. Kelle silmade läbi on neid naisi nähtud, kes on jäädvustaja? Ega?s ometi kuldraamidega prillidega mustas ülikonnas meesfotograaf, kes vilksamisi paistab järgmise saali nurgast? Kuid sellega ruttaksime ette, pealegi pole Mustas Ülikonnas Mehel äraseletatud pilku, rääkimata päevapiltniku tööriistadest. Kobarana, vastuokslikes kokkupuutepindades ehk kokkupuutumatuses loovad reaalsete naiste fotod esialgse lõime, mida mööda liikuda võiks kriitilise analüüsi suunas.

 

Kartoteegikapp kui sümbol

 

Eesti naiste XX sajandi alguse sotsiaalajalugu ongi enamasti lõime tasandil, kuigi kangastelgigi on üritatud kokku panna. Näituse esimene saal sobiks proloogiks ja miks mitte ka ettekäändeks, et muuta tollaste Eesti naiste, nooreestlaste kaasaegsete elu nähtavaks. Pruuniõielisel sitskangal (I toas) naised veel ei kõnele, kuid kuuldavuse piir polegi vahest enam nii kaugel: mõni oma suguvõsa ajaloost teadlik vaataja ehk tunneb ära oma vaarema võimaliku pinginaabri või võrdkuju või on tal õnnestunud oma vaaremaga vestelda või tema kirju lugeda.

Teine lävi viib suuremasse, valgusest tulvil saali, mille seintel on üksteist elusuuruses fotoportreed: ?Reaalsed Nimedega Naised,? kipub vägisi üle huulte, kui toibun nii võimsate, tarkade, võimekate ? miks mitte ka kaunite silmapaaride meelevallast. Jälle põrkab vaataja oma kultuuriloolise tausta piiri vastu: kõrvuti on kanoonilised ja vähem kanoonilised kujud. Marie Underi vasakul käel näeme Marta Lepp-Utustet, paremal Johanna Sild-Rebast. Kuldprillidega Mees Mustas seisab kõrvuti noore Miina Härmaga, kes omakorda on Hella Murrik-Wuolijoe seinanaaber. Akna all Underi vastas seisab Narva kunstimetseen Glafiira Lavretsova, kummalgi pool teda näeme Eesti avalikus elus 1920ndatel ja 30ndatel tegusaid Marie Reimani ja Lilli Ibrust. Ühest nurgast vaatab Erna Villmer vastu Julie Suitsule, Helmi Põld aga paistab jälgivat, millal Mustas Ülikonnas Mees söandab nurgast välja astuda. Elusuurustel reproduktsioonidel on juures sünni- ja surma-aastad, lühemad või pikemad elulood. Sünniaastate järgi on need naised 1880ndate põlvkond, olgugi, et nende tegevusvaldkonnad ja biograafilised rännakud ei tarvitsenud neid aegruumis ühendada. Varemgi naistenäitustel käinud vaataja tajub ehk saalis vaevumärgatavat Dinner Party jälge: neil naistel oleks midagi teineteisele öelda või oleks nende vaikimine iseenesest sõnumiküllane.

Need on reaalsed, kuid siiski erilised naised. Mõnigi neist on kultuuriloos paigas mitte mustvalge fotoreproduktsioonina, vaid raskes kuldses raamis, mistõttu naine ise kipub kaduma ideaali varju, muutuma (olgugi et õilsaks) sümboliks ning kandma sümboolsuse rasket rüüd.

Suurte portreede toa keskel on näituse ruumiline keskpunkt, raamatukogust üle kolinud pruuniks värvitud sahtlitega kartoteegikappi. Sahtlid kannavad silte: poetessid, naised sõjaväljal, naised teatris, kunstis, ajakirjanduses. Sahtlites on fotoreproduktsioonidega kaardid, millele on käsitsi taha kirjutatud nii palju või vähe, kui andmeid leidub. Enamasti on andmeid kasinalt. Kartoteegikapis kohtuvad näituse korraldamise põhiimpulsid, teadvustatud ja teadvustamata tühemikud. Kapp ei esinda ega asenda Eestis naisajaloo valdkonnas siiamaani puuduvat heatasemelist biograafilist teatmeteost. Samas pole see ka juhuslikult pooleli jäetud uurimistöö, vaid osutab tööjärjele: fotosid võib käes hoida, neid võib lapata, nende ümber on tühi ruum, kapp kutsub järele mõtlema nii kategoriseerimisvõimaluste paljususe ja puudulikkuse üle.

Kaudsemalt tõstatab kapp ideaali ja reaali suhestatuse küsimuse, mis suunab vaataja Musta Mehe pilgust mööda üle viimase läve verandale, kus seintel on XIX ja XX sajandi vahetuse kunsti naisekujutused, ka pealkirjadeta. Kujutuste tinglikkust märgistab kleepriba, millega reproduktsioonid on seina külge kinnitatud. Seega võiks tunduda, et need võiks sama hästi ümber paigutada või seinalt maha võtta, olgugi, et teadvusse on need kinnistunud palju vintskema köidikuga kui habras kleepriba.

Kui ideaalid asetada reaalide lähinaabrusse, tabaks silm fotode ja kunstiteoste sarnasuse.

Et suhestuda tõsisemalt ja süstemaatilisemalt reaali ja ideaaliga, peab vaataja veel kord, pigem veel mitu korda ületama tubade ukseläved ja käima ka alumisel korrusel Eduard Vilde korteris, kus suurejoonelised portreefotod kujutavad Vilde elus tähtsat rolli mänginud naisi. Samas tunnetab aga vaataja teravalt, et ta pole sellest näitusest söönuks saanud, et ta isu on kasvanud.

Näitusel pole kataloogi, paljudel piltidel puuduvad allkirjad. Võiks ka väita, et läved on petlikud, kuna märgistavad erinevaid tasemeid, asuvad eri kõrgusel. Suurte portreede juures on loodud ideaali-reaali võimaluste üle järelemõtlemise pinnas: võib võrrelda biograafilisi tekste, sõnastada vähemalt paarkümmend asjalikku ülikooli seminaritöö teemat.  Kuid teekond reaalsete naiste grupipiltide juurest suurte portreede tuppa eeldab, et vaataja mõistaks erandliku suurnaise ja tavanaise võimaluste vahet. Puudub sidekude ehk XX sajandi künnisel täisealiseks saanud Eesti naiste sotsiaalajalugu, kus nad oleksid tähelepanu keskmes, mitte kulisside taga, kus oleks näha ideaali ja reaalsuse vahekord ja kus naiste oma sõnad, oma pildid kujundaksid nii ideaalsust kui reaalsust. Kuna selline sidekude (veel) puudub, siis tekib hirmutavalt palju lühiseid ehk paratamatuid valeseoseid, mille parandamiseks pole Eestis veel loodud naisajaloo uurimise töörühma. Selle ülesande töömahukust on raske ülehinnata. Samas ei tohiks selle olulisust alahinnata, eriti arvestades haritud naiste üleküllust ja (Mustades Ülikondades) meeste ebakindlust.

XX sajandi alguse ?Ideaalse ja reaalse naise? näitus osutab jõuliselt naise oma hääle kõlavuse vajadusele. Randvere Ruthki ei andnud teatavasti vaikusevannet.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming