Vusserdavate Andruste maa

Valle-Sten Maiste

Ülemöödunud kümnendil palju kõneainet pakkunud Jörg Haideri edu on seletatud mitmeti. Austria äärmuslane olevat ELi ja majandusega seonduva (noorte) ebakindluse oskuslikult võõravihaks kanaliseerinud.

Liberaalse kapitalismi tingimustes olla puudu ka tegelikud valikuvõimalused, mistõttu alandatud ja solvatudki koonduvad parem­populistide selja taha. Erilise lennukuse tagas Haiderile aga see, et tal polnud häbi oma rahva fašistliku mineviku pärast. Austrias oli maailmasõja päevil natsipartei liikmeid 10% – sama palju kui Eestis kõrgaegadel komparteilasi. Haideris peegeldus paljude austria perekondade väändunud minevik.
Meil armastatakse kurbadel aastapäevadel korrutada, et küüditamine ja kommunistlikud repressioonid ei jätnud puudutamata ühtegi eesti peret. Märkimata jääb, et neis peredes on ikka (olnud) ka mõni kaasajooksik, kes sidus end meie rahva ajaloolise suurhävitaja ja -alandajaga. Kommu ei olnudki ehk lõpuni paha mees: ta võis olla lastele tore isa ja hea kamraad ka viinalauas. Muidugi ei uskunud ta tõsiselt kommunismi. Tegu oli lihtsalt moraalitu mehikesega, kes parema ninaesise ja näiliselt puhtama pintsaku nimel kooldus. Koogutamisest on saanud ürgeestlaslik tüvitahk, võime öelda, modifitseerides meie tuntud siiruviirulise kirjandusvaatleja lemmikväljendit.
Tundub, et ehmatavalt palju eestlasi ei usu, et elada saab ka laveerimata ja vusserdamata. Mis parata, inimväärikuse mitteaustamise poolest on varakapitalism olnud nõu­kogude korrale võrdne partner. 1990. aastatel oli aeg, kui ettevõtjad vahetasid lihttöölised lihtsalt neljakuulise katseaja järel välja, et siduvaid kohustustega lepinguid vältida.
Valikuteta inimmaterjali vedeles ohtrasti ja seda käsitletigi nagu ratsahobuse sitta, tõden ennast põhja joonud lapse­põlvesõbrale mõeldes. Pole ime, et seejärel jagub toimetulekumurega inimesi, kes on valmis parteijuhi koeraks hakkama, pisikest pätti tegema jne. Arusaadav, miks paljud ei näe midagi sobimatut vusserdavas Andruses, kes oma parteis kasvava jultumusega endasugustele karjäärikommunistidele ja represseerijatelegi toetub ega taha, et esitataks mingeid küsimusi teise, spordi-Andruse kohta, kelle suurus eesmärgikindla töömehena on vaieldamatu ja kommu-Andrusest veel mitu korda suurem. Taimisammal vohab jõudsalt ka nendes, kes nõukaaega näinudki pole.  Väike altkäemeelehea politseile, vaba konkurentsi või äri­eetikat eirav sahker-mahker, ideaalitu pugejalikkus, et elatuda poliitikast –
nende nippide najal on pragmaatiliste jorsside hordid läbi varakapitalismi purjetanud.
Olukorras, kus vohab pragmaatiliste kameeleonide vaim, kes sobiva konjunktuuri või kollaboratsionismisurve korral ei müü mitte ainult oma au, väärikust ja kodumaad, vaid parseldavad ema ka maha, vajame väga tunnet, et on võimalik oma asjade osas ausalt ja tulemuslikult kaasa rääkida. Seda saab anda vaid lai kodanikuühiskond. Kohalike valimiste eel on vähemasti paiguti siginenud valimisliidud, mis koondavad normaalseid lihtsaid avatud ja haritud meelega kohalikus elus seni poliitikaväliselt tegusaid inimesi. Liiduks on muidugi koondutud valimiste eel kiirustades, üksteist ei tunta põhjani, sekka võib olla sattunud aferiste. Ojulandi ja Sambliku stiilis organite kõrval tunduvad need liidud siiski sirgeselgsemad. Lootus sureb viimasena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming