Vorst vorsti vastu

Kaarel Tarand

  Läks lahti! Riigikogu tuli lõpuks kokku ja valijad hakkavad sealt nüüd igal tööpäeval oma tahtmist saama. Saavad needki, kes valimas ei käinud. Paistab, et presidendi avakõne selgroo moodustanud mahitus haarata täitevvõimu käest endale tagasi rohkem otsustusõigust, leidis valdavalt positiivse vastukaja ka rahvaesindajate, mitte ainult rahva ridades.

Aga põhiseaduse muutmise eelmisel otsusel polnud veel tint õieti kuivadagi jõudnud, kui president riigikogu uue koosseisu avaistungil pani ka ette põhiseadust jälle muutma hakata, seekord teisest otsast. Eesti keele lisamine põhiseaduse sissejuhatusse oli sümboolne akt ja pole selge, mis sellest praktikas järelduma peaks. Kas keele staatuse sümboolne tugevdamine viib ka keeleseaduse ja teiste keelekasutust reguleerivate õigusaktide muutmiseni, keelepoliitika karmistamise või lõdvendamiseni, pole avalikult lõpuni läbi räägitud.

Presidendi ettepanek anda kaitseväe juhataja ametissemääramine presidendi ja riigikogu käest üle täitevvõimule on aga väga konkreetne ja selge lõpuga teema. Seetõttu peaks põhiseaduse muutmine ka lihtsalt läbi minema. Seda mõistagi tingimusel, et teemat arutatakse poliitiliselt rahulikus olukorras, kus ei erakondade ega koalitsiooni ja opositsiooni vahel parasjagu punktikogumise võistluse kõrghetk käes pole või siis rahvusvaheline olukord praegusest häiritum.

Praegu, kui ei erakonnad, riigikogu fraktsioonid ega alles moodustuv valitsus pole asja arutanud, on vara öelda, kas presidendi algatus üldse pingeid tekitab või millised poliitilised jõujooned kujunevad. Rahu peaks vähemasti riigikogus hästi säilima, sest suure tõenäosusega ei tule riigikogu praegusel koosseisul kaitseväe juhataja määramist niikuinii ette. Ants Laaneots sai ju alles äsja ametisse. Ja mis järgmise koosseisu murede pärast ikka kakelda?!

Aga presidendi ettepanek praegusel kujul on, ehk küll pragmaatiline, siiski poolik. Üksikküsimuste kaupa põhiseaduse puudujääkide likvideerimine on lihtsam kui sisuka terviklahenduse tekitamine. Kui võtta arutuse alla kogu riigikaitse kõrgema juhtimise teema, siis ei pruugi ka lihtne osa ehk kaitseväe juhataja personaalküsimuse üleandmine valitsusele üldse läbi minna. Võimalik, et president ei pidanud sündsaks enda juhtiva osa teemat riigikaitses ise avada – et las see initsiatiiv tuleb mujalt. Kuid ega sellest lõputult mööda ei pääse.

Nimelt pole presidendil kui sümboolse võimu kandjal üldse riigikaitse juhtimisse asja, mistõttu algusest ehk 1992. aastast saadik on põhiseaduses § 78 lõige 16, mis sätestab, et president “on Eesti riigikaitse kõrgeim juht”, täiesti tarbetu ja kasutu. Praktikas on see osutunud koguni häirivaks punktiks, kuigi meie riigikaitseliste vaidluste ja kaitseväe ja valitsuse vahel aeg-ajalt lahvatavate tülide allikaks see punkt näiliselt ju ei ole. On siiski küll, sest presidendi formaalne riigikaitseline roll on võimaldanud teda ära kasutada mitmetes inimlikes intriigides.

Kõrgeima juhi staatusest tuleneb muudki. Põhiseaduse riigikaitset reguleerivas peatükis on presidendile antud sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni algatamise õigus (§ 128) ning otsese agressiooni korral õigus sedasama teha koguni riigikogu nõusolekuta. Need punktid sünnitas omal ajal hirm 1930ndate stsenaariumi võimaliku kordumise ees.

Tänapäeval on aeg võrrelduna totalitarismi hiilgeajaga Euroopas hoopis teistsugune. Kaitseväe kasutamine mingiks kokku leppimata militaarseikluseks või sisepoliitiliseks arveteõiendamiseks on mõeldamatu. Veel keerulisem on aga ette kujutada, et kallaletungi korral Eestile jääks lahing mingite formaalsuste pärast andmata. 1939/40. aasta hääletu alistumise teema on ju igale põlvepikkusele poisikesele pähe taotud. Agressioon, mis halvaks parlamendi tegevuse, aga säästaks presidendi kui mobilisatsioonikäsu andja, on ent sama tõenäoline nagu loterii peavõit. Kõigil muudel juhtudel võib aga president riigi kaitsmisel hoopis piduriks osutuda (mine tea, mis üksikisikule pähe kargab või kuidas tal närv alt veab). Aga ma arvan, et kui potentsiaalse agressori luure hindab eestlased haigeteks paragrahvikummardajateks, kes lasevad pigem oma maa ja rahva hävitada kui ilma seadusliku käsuta relva haaravad, küll siis ka president kui sõja seadustaja esmajärjekorras agressiooni teelt koristatakse.

Võimude tasakaalu eestkõnelejad võivad väita, et praegune võimujaotus läheks paigast ja riik kalduks viltu, kui presidendilt mingi võimutükk ära võtta. Keegi ei saa parlamenti takistada rohkem kui üht seadusekivi korraga liigutamast. Presidendi pädevusalasse võib riigikaitse asemel ju mõne muu eluvaldkonna anda. Kui usume, et president juba kord mingi eluilmingu kaitsejumal peab olema, siis võiks ta Olümposel põlatud Arese rollist vabanedes näiteks armastatud Apolloni osa võtta ja kaitsta valgust, muusikat ja luulet, olla mitte sõdade, vaid kultuuri isand.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming