Võõras keel suhu tagasi

Kaarel Tarand

Aastavahetus tõi esile (ma ei tea, kui paljud seda ka märkasid) üsna kummalise konflikti Eesti valitsuse ja rahva vahel. Valitsus eesotsas kultuuriminister Rein Langi ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga ajab innukalt ja ka poliitiliselt riskeerides (kõigile see ju sugugi ei meeldi) eestikeelse Eesti asja. Aaviksoo viib lõpule Eesti kooli eestistamist, Lang üritab aidata kaasa eestikeelse ilukirjandusliku sõna ja mõtte paremale levikule rahvaraamatukogudes. Aaviksoo on lõpetamas peaaegu 20 aastat väldanud poliitilist saamatust, ebakvaliteetse venekeelse põhi- ja keskhariduse pakkumise näol toimunud riiklikku pettust. Lang, tegutsedes hoopis väiksemas suurusjärgus, püüab luua riigi raha toel tingimusi, et hea eestikeelne ilu- ja ajakirjanduslik tekst murraks läbi kollasest hädamerest lugemislaudadel. Ilus, aga tulutu, kui rahvas ei taha. Mõistagi pole rahva hulgas läbi viidud üldist küsitlust. Hääled, mis meediasse jõuavad, ei ole sotsioloogilises mõttes esinduslikud. Aga rahval on häälekad ja usaldusväärsed kõneisikud. Ironiseerides võiks öelda, et nüüd, kui meil on välispoliitiliseks tegutsemispõhjaks võetud Saksa orientatsioon, otsibki loomulikult uuriv politoloog märke me rahva saatuse ja tuleviku kohta eeskätt Goethe Instituudi toodetavast vihjelehest. Üks selline ilmus jõulu eel Postimehe vahel ja selles võtsid professor Mati Heidmets ja arendustegelane Ott Pärna võidu sõna inglise keele kiituseks. See, et ülikoolis peaks rohkem inglise keelt kasutama, pole mingi uudisjutt. Niisugust ideed on, lootuses keelenõudeid pehmendades hankida ülikoolidesse rohkem välislektoreid, propageeritud vähemasti kümmekond aastat. Koolikeel ja riigikeel on siiski kaks eri kaalukategooriat.

Uudisteksti tsiteerides ütles Pärna: „Usun, et alates aastast 2015 on meil teemaks inglise keele tõstmine Eestis teise riigikeele staatusesse ning 2020. aastal see saabki teoks.” Arengufondi, mille juhid unistavad sellest, et põhiseadus ei kehtiks ja saaks ometi kord mingis normaalses ja arenenud keeles spiikida, finantseerib seesama riik, mille palgalised juhid on kutsutud ja seatud eesti keelele kultuurkeele igakülgset ja täiemõõdulist eluõigust kindlustama. Seega finantseerib riik nii oksa kasvatamist kui ka saagi ja saemeest, kes seda oksa saeb. Pole just päris loogiline ja ratsionaalne, kusjuures üks Pärna läheb igas ajaühikus maksumaksjatele maksma rohkem kui kümme head ja pühendunud eesti keele (või ka inglise keele) õpetajat.

Põhiseaduse järgi saame me inglise keele õiguste suurendamisest rääkida ainult vähemuste õiguste kaitse kontekstis. Tahame või ei taha, kuskilt ei paista tehnikat, mille abil võiks luua ülikooli professuuris ingliskeelse enamuse. Me õpetlasi, kes põliste akadeemiliste tavade järgi endale kolleege valivad, ei ole sünnis võrdsustada karjas üle kaljuserva kihutavate lemmingutega. Seega, kui välisõppejõud nagu ka välisüliõpilased kui tuluallikad jäävad alatiseks meie ülikoolis vähemusse, siis miks peaks kogu süsteem nende keelelisele mugavusele vastu tulema ja sundima enamust võõrale keelele üle minema? Milline kvaliteedikasu sellest sünnib, kui noor ja vanem haritlaskond keelevahetusse sunnitakse? Milline on majanduslik areng ja kasv, mis keelevahetusest võiks sündida?

Teisest nurgast vaatab meile vastu allpool arvestust rahvuslik enesehinnang. Ajutiste töölepingutega välismaalased ei saa ülal pidada ja arendada ning konkurentsivõimelisena hoida suurt püsistruktuuri nimega ülikool. See jääb ikka omade, mitte külaliste teha. 15 aasta keskmisena kaitstakse Eestis vähemasti 100 doktoriväitekirja, arvus kasvava suunaga. See tähendab, et aina vähem on vältimatut vajadust – nagu seda põdes rahvusülikool 1920ndate alguses – tühje kohti võõrastega täita. Miks me omasid doktoriks koolitame, kui me neile pärast kodumaal professorikohti ei usalda?

Sõjandusliku analoogia järgi võib praegust perioodi globaalses kõrgharidussüsteemis küll keelesõjaks nimetada. Pole siiski ühtki veenvat põhjust, mille alusel meie kindralstaap (parlament) oleks pidanud kapitulatsiooniotsuse langetama. Küsimuses, mida tavakorras tehakse kindralstaabi strateegiale vastu töötavate leitnantitega, ei tahaks siinkohal detailseks minna. Arengufondis võivad nad minu poolest päevapealt kas või bantudeks hakata, kuid pole ühtki mõistlikku põhjust, miks Eesti rahvas selle finantseerimiseks peaks ühtki senti välja käima, kui sama raha eest on võimalik üks järjekordne ilus eestikeelne aasta maha pidada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming