Võnnu lahing, eestlaste ja lätlaste suhted. Vaade Riiast

Valters Ščerbinskis

22. juunil 1919. aastal toimus Läti Iseseisvussõja käigus Vidzemes Võnnu (Cēsise) linnas lahing, mis tõi sõja käiku olulise pöörde. Selle ajani sõdisid lätlased enamlaste vastu kahemõttelises liidus Landeswehr’iga, vabastades sel moel Kuramaa ja Riia, 1919. aasta juunisündmuste käigus seevastu sattusid lätlased ja sakslased avalikku vastasseisu. Ja see avalik vastasseis – Võnnu lahing – oli lätlastele edukas. Ajutisel valitsusel õnnestus Riias kanda kinnitada, oma  jõude koondada ja hinge tõmmata. Sel pöördehetkel mängisid olulist rolli eestlased. Eesti sõjaväe osalust ja positiivset tähendust ei ole iseseisvas Lätis keegi kunagi eitanud. On muutunud vaid kontekst ja välja öeldud (või maha vaikitud) tunnustuse määr.

Sõda ja oluline lahing

1919. aasta esimesel poolel rippus Läti iseseisvus juuksekarva otsas. 1919. aasta jaanuaris olid enamlased Läti ajutise valitsuse koos selle käsutuses olnud väikeste jõududega sundinud taanduma riigi lääneossa. Jaanuaris asus see Liepājas saksa väeüksuste kaitse all. Kevadel koondati jõudusid ja sunniti enamlased saksa väeüksuste ja Landeswehr’i abiga ajapikku Jelgavast taganema, mais vabastati ka Riia. Siiski  suundus Landeswehr vastupidiselt kokkulepitule koos Saksa okupatsioonijõudude üksustega, mille operatiivalluvuses oli ka osa tulevasest Läti armeest – nn lõunalased – põhja poole, kus ei asunud enamlased, vaid Eesti sõjavägi ja nn läti põhjalased ehk riigi põhjaosas ja Eesti territooriumil moodustatud Läti sõjaväeüksused. 22. juunil andsid eestlased ja lätlased üheskoos sakslastele tugeva löögi ja sakslased taganesid kiiresti. Võidu olid saanud  Eesti armee 3. diviis ja Läti armee 2. Võnnu jalaväepolk. Läti ajutise valitsuse relvajõudude koostöö sakslastega tingisid sõjalised ja poliitilised asjaolud. Lätis oli Eestiga võrreldes 1919. aasta algul tunduvalt raskem olukord. Suur osa riigist oli Saksa okupatsiooni all, ülejäänud aladel valitsesid enamlased. Suur osa elanikest (mõningate arvutuste kohaselt vähemalt 500 000 inimest) olid paguluses üle kogu Venemaa. Suur osa läti pagulastest Venemaal sai  sõltumatu Läti riigi tekkimisest teada suure viivitusega. Ajutise valitsuse ülesanded olid keerulised ning paljudele näis nende täitmine võimatu. Seepärast on üsna mõistetav „ühteheitmine” „ammuste vaenlaste” sakslastega. Sakslastel oli sõjaline jõud. Ja enamlased olid nii sakslaste kui ka Läti valitsuse vaenlased.

Ent nagu juba mainitud, toimus 1919. aasta juunis Võnnu lahingu ajal sõja käigus pööre. Tänu eestlaste abile lõppes sakslaste põhjustatud vastasseis sakslaste endi purustamisega. Siiski võib ajalookirjeldustes näha vähemalt kaht mitte nii üheselt tõlgendatavat episoodi. Üks neist on Eesti sõjaväe roll Võnnu lahingus, teine aga läti lõunalaste (Kuramaal moodustatud sõjaväeosa tulevasse kindrali Jānis Balodise juhtimisel) tagasihoidlik osalemine selle lahingu sõjategevuses. Tuleb märkida, et sõda ei too endaga kaasa mitte ainult kauneid võite, vaid ka hävingut,  häda ja sellega sageli kaasnevalt ebaseaduslikku tegevust. Ebameeldiva mälestusena kangelaslike eestlaste lahingutest Põhja-Läti vabastamisel on rahva mällu ja mitmetesse dokumentidesse jäänud Eesti sõjaväe rekvisitsioonid ja tsiviilelanikele tekitatud kahju.       

Sõjajärgne reaktsioon

Sõjajärgsel ajal ei krooninud Balti riikide laiema liidu loomise püüdlusi edu. Selle tagajärjel jäi Lätile üksainus liitlane – Eesti. Eestlastega oli lätlasi seni sidunud ühine ajalugu, elamine ühes haldusruumis, üks religioon ning seega ka sarnane kultuur. Eestlased olid lätlaste jaoks  loomulikud liitlased, erinevalt leedulastest, kellega neid ühendab vaid keeleline sarnasus. Siiski ei realiseerunud see loomulike liitlaste potentsiaal 1920.-30. aastail täielikult. Miks? Nagu heade naabrite vahel tavaks, kipuvad pahatihti võimenduma väikesed lahkhelid. Üks neid lahkhelide ja pettumuse põhjusi oli Iseseisvussõda, täpsemini Eesti sõjaväe osalemine Läti vabastamises. Kuigi Eesti sõjaväe rolli 1920.-30. aastail  ametlikult ei eitatud, mainiti seda laiema käsitlusega ajalooraamatutes peaaegu alati ainult Võnnu lahingu kontekstis. Lätlased olid võitnud oma iseseisvuse relvastatud võitluse käigus, kuid selles võitluses oli aktiivne ja oluline roll meie põhjanaabritel.

Kuidas kaaluda igaühe rolli uue riigi loomises? Ühelt poolt on suur hulk Eesti sõjaväelasi saanud Läti tähtsaima sõjalise autasu – Lāčplēsise sõjaordeni, lahingute aastapäevi tähistatakse suurejooneliselt  armee ja teiste organisatsioonide korraldatud üritustel. Teiselt poolt levisid Lätis endiselt kõige erinevamatel tasanditel jutud, et eestlased ei ole rahul ja nõuavad „liiga palju”. Eestlased võtsid ära Valka, mõtles tolleaegne lätlane. Eestlased ei lubanud Lätiga liita lätlastega kompaktselt asustatud Laura kolooniat Petseri maakonnas, rääkimata Ruhnu saarest, kuhu Läti ajutine valitsus kavatses 1919. aastal saata politsei esindaja, et sisse seada oma õigused  sellele saarele. Loomulikult sõdisid eestlased Lätis, kuid mitte ainult lätlaste iseseisvuse eest. Iseseisva Lätita poleks ka iseseisvat Eestit, mõtlesid inimesed, üritades Iseseisvussõjajärgsetes vaidlustes tõde välja selgitada. Riiklikul tasandil sidusid riike Euroopa riikide hulgas harvad tihedad formaalsed sidemed. Ent siingi ei puudunud vastuolud, mille juuri tuleb otsida tollal juba näiliselt kaugesse ajalukku jäänud 1919. aastast, kuid mitte ainult. Tänapäeva vaatevinklist polnud need vastuolud sügavad, pigem oli tegemist väheste võimendunud ebakõladega. Üks selliseid oli eesti vähemus Lätis ja läti vähemus Eestis. Või näiteks liivlased Lätis – neisse suhtumise pärast sai Lätile sageli osaks eestlaste kriitika. 1930. aastail teatas Läti suursaadik Tallinnas irooniliselt, et ka eestlastel on omad „liivlased” – ingerlased. Sama suure tõsidusega vaadeldi veel 1930ndail diplomaatilises  kirjavahetuses probleemi, et eestlased ei olevat endiselt suutnud unustada solvangut, mille põhjustas nende teenete alahindamine Läti Iseseisvussõja käigus, ja et mõningad Eesti ohvitserid suhtuvat seepärast reserveeritult või isegi ebasõbralikult liidu moodustamisse Lätiga.

Ühtlasi pole õige väita, nagu jäänuks eestlaste tegevus 1919. aasta Lätis igasuguse heakskiiduta või tundnuks kõik lätlased hiljem  kibedust Eesti suhtumise üle. Sõdadevahelisest ajast võib tuua piisavalt palju näiteid, mis annavad tunnistust tihedatest sidemetest. Selgelt oli seda näha akadeemilise noorsoo seas, samuti radikaalsete natsionalistide organisatsioonides. Nii näiteks varjas vapside juht Sirk ennast pärast vapside tagakiusamise algust mõttekaaslaste juures Lätis. Tuleb märkida, et eestlaste rolli tunnistamise tegi keeruliseks veel üks asjaolu, seda  eriti 1930. aastail. Läti sõjaline ja osaliselt ka poliitiline eliit oli aastate jooksul jagunenud kaheks suuremaks rühmituseks: lõunalasteks (kes sõja alguses sõdisid Kuramaal ja võtsid Võnnu all neutraalse positsiooni) ja põhjalasteks, kes alustasid koos Eesti sõjaväega PõhjaLäti vabastamist. Lõunalased ehk kalpakslased (esimene Läti ajutise valitsuse kaitseväe pealik oli 1919. aasta märtsini polkovnik Oskars Kalpaks) olid ühiskonna ülemkihtides tunduvas  ülekaalus. Paljude kaasaegsete arvates ei püüdnud lõunalased mitte ainult toetada oma kaaslaste edasijõudmist teenistuses või poliitikas, vaid ka igati pisendada põhjalaste teeneid sõjatandril. Seega kuulusid loogiliselt pisendamisele ka põhjalaste relvavendade ehk Eesti sõjaväe teened. 

Mis on sellest saanud tänapäeval?

Teatud määral on pannud tänapäeva Läti historiograafiale Iseseisvussõja küsimuses aluse läti pagulus, täpsemalt pagulaskonna koostatud ja 1990. aastate algul kiiruga uuesti välja antud ajalooväljaanded, kus Läti ajalugu on  kajastatud Vene okupatsiooniaegse ideoloogilise pagasita. Uldis Ģērmanis on oma raamatus „Läti rahva elurada” („Latviešu tautas piedzīvojumi”), mis oli paguluses saanud märkimisväärse populaarsuse osaliseks (aastatel 1959–1987 ilmus tervelt viis väljaannet!) ning anti Lätis 1990. aastal välja 50 000 eksemplaris, kirjeldanud sümpaatiaga eestlaste ja lätlaste koostööd Iseseisvussõja ajal. Riia ja Tallinna vahel 1919. aasta algul sõlmitud kaitselepingu kohta kirjutab Ģērmanis, et „nii parandavad muistsed vaenlased lätlased ja eestlased oma esiisade vigu ja ühinevad saatuslikul hetkel relvavendluses”.

Väärilist tähelepanu on raamatus pühendatud ka saatuslikele sündmustele Võnnu ümbruskonnas. Ka selles raamatus ei eitata eestlaste teeneid (eesti diviis koos läti põhjalaste polguga), kindral Balodise tegevus ja lõunalaste mitteosalemine lahingus on aga siiski maha vaikitud.  See fakt oli iseloomulik nii sõdadevahelise perioodi historiograafiale ja avalikele aruteludele kui ka pagulaskonna suhtumisele (väheste eranditega). Pagulusest ja okupatsioonieelsest kirjandusest võeti see ebakriitiliselt üle ka XX sajandi 1990. aastate läti ajaloo publikatsioonidesse. Teises, 1991. aastal taasavaldatud Frīdis Zālītise krestomaatilises sõdadevahelise perioodi ajalooõpikus keskkoolile kirjutatakse lätlastest ja eestlastest, kes võitsid  koos lahinguid, esitatakse suhteliselt üksikasjalik teave läti sõjaväeosade kohta, samuti üldisi andmeid eestlaste kohta, tõstmata seejuures eriti esile eestlaste rolli, vaid rõhutades mõlema riigi sõdurite ühist panust. Siiski ei olnud 1990. aastate algul tegemist ainult paljude vajalike ja ebavajalike müütide taaselustamisega. Need aastad ja ärkamisaeg tõid kaasa ka uusi ideid. Lätlased olid tegutsenud eestlastega käsikäes ja saanud Nõukogude  Liidust sõltumatuks. Negatiivne suhtumine või eestlaste teenete teadlik pisendamine ei saanud enam kõne allagi tulla. Sel ajal oli raske ette kujutada avalikus diskussioonis mis tahes negatiivset arvamust või näiteks eestlaste rolli Iseseisvussõjas alahindavat artiklit. Töötasin ise nooruspäevil, pea kakskümmend aastat tagasi, Läti sõjamuuseumis, kus mul oli võimalik osaleda Iseseisvussõja näituse tegemisel. Meelde on jäänud see, millise huvi ja hoolega  muretsesid kolleegid selle pärast, et Eesti sõjaväe tegevus oleks muuseumi näitusel väärikalt kajastatud.

Tänapäeval on Võnnu lahing ja selle ajalooline tähtsus keskmisele lätlasele võrdlemisi vähe tuntud sündmus, mis vajub iga uue põlvkonnaga aina kaugemale unustusehõlma. Seetõttu ununevad võimalikud vastuolud ja lahkhelid ning arvamusi kujundavad ajaloolaste teaduslikud publikatsioonid või üksikud mälestussündmused. Öeldu ei kehti loomulikult ajalooringkondade kohta, kus viimase kahekümne aastaga on Iseseisvussõja uurimisel ära tehtud suur töö. Ajaloolased tunnistavad eriliste vastuväideteta nii eestlaste kui ka poolakate suurt rolli Läti iseseisvuse saavutamisel. Teine Võnnu lahingu ja eestlaste teenetega hästi kursis elanikkonna osa on kaitsejõud, kes koos Võnnu omavalitsusega meenutavad regulaarselt seda tähtsat lahingut. 

Läti keelest tõlkinud Valts Ernštreits

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming