Võimalus Uues Maailmas

Erko Valk

Eestimaa on täis seltsimaju, kuid sinna on raske sattuda, sest need on tavaliselt suletud. Ehk polegi suvalistel möödujatel sinna asja  – seal käivad kohalikud kindlatel aegadel laulukooris ja tantsuringis ning aeg-ajalt mõnel peol.        Uues Maailmas, keset Tallinna, oli ka seltsimaja. Tervelt kolm aastat. Ja seal prooviti olla kogu aeg avali: kõigile, kõigele ja kõigeks. Eelkõige muidugi oma kandi inimestele kokkusaamise ja seltsimise kohaks. 

Sinna sattus nii palju karvaseid ja sulelisi, nii kohalikke kui võõramaalasi, nii päeval kui öösel, igaüks oma loo, muusikalise maitse, ideede ja söögitegemise oskusega, et igavust ei olnud minutikski. Väsimust tuli küll ette, aga ainult tegijatel.         

Nüüd, kus selle vana maja igapäevane koristamine, parandamine, järgmise kohaliku sündmuse ettevalmistamine ja mõistmatu omanikuga suhtlemine ei ole enam mu igapäeva sisu, hakkab mulle selle seltsimaja eluvõlu aina paremini kohale jõudma. Aga  ma ikka veel ei oska öelda, mis koht see oli, nii et teised ka aru saaksid. Oli nagu skvotitud pind, aga maksti renti. Nägi välja nagu kellegi eluruum, aga oli avalik. Justkui oleks kõrts olnud, aga ei olnud ka …       

Tõenäoliselt need, kes seltsikasse kunagi  ei sattunud, ei saagi tegelikult aru, mis koht see oli – seleta või mitte. Ja need, kes sattusid, said kohe sisse astudes aru, kas see koht on nende jaoks õige või mitte, kas jääda või liikuda edasi. Ja nii tekkis miski imelik kooslus, mida ma oskan ainult vabaduseks nimetada. Kõikehõlmavaks, talumatuks vabaduseks. Olukorraks, kus su igapäevane sisseharjunud rutiinne roll satub kahtluse alla. Ei ole reegleid, millele toetuda, tuleb lihtsalt kuidagi  õhust tunnetada, mis on hetkel õige ja vale, haakuv või mitte. Nii lihtne ja nii paljudele nii raske. Aga nii loov. Mul on tagantjärele tunne, et seda seltsimaja loodi iga päev uuesti. Seda tegid just need, kes parasjagu sisse sattusid. Ja see ei kukkunud kunagi välja täpselt samamoodi nagu eelmisel päeval. Seltsikas ei olnud mingi standardiseeritud toode, vaid suvaliselt kokku sattunud inimeste vaba ühislooming  ühes kindlas ajahetkes ja taastootmatu. Nii tähendaski see maja politseid kutsuvale naabrimutile lokkavat kasimatust, teisele kohta, kuhu saab oma lapse mõneks ajaks mängima jätta, kolmandale kiikumiskohta, neljandale head kontserti või pidu. Paljudele aga kohta, kus ilma tobedate probleemideta korraldada oma kultuurisündmus.

See oli ka lihtsalt KOHT, kus lugeda või klaverit mängida …  Seltsimaja oli Võimalus. Suure tähega. Ja mul on hea meel, et nii paljud inimesed said selle ära kasutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming