Võim ja vaim

Lahvatanud korruptsiooniskandaalid – kõigepealt Tallinna Sadamas, seejärel Tallinna linnas – näitavad, et kapo veskid jahvatavad visa järjekindlusega ning korruptsiooni väljajuurimisel tehakse järelejätmatult tööd, löömata risti ette kahtlustatavate ametialase staatuse või ühiskondliku positsiooni ees.

Need juhtumid süvendavad aga ka kuvandit, et korruptsiooni võib ette tulla (ja tulebki!) kõikjal, igal võimutasandil, nii riigifirmades kui ka omavalitsustes. Korruptsioonitajumise indeksi poolest (viimased andmed aastast 2013) on Eesti koht üleilmses edetabelis küllaltki hea, kuid seda pigem tänu seadustele ja regulatsioonidele, mitte neist kinnipidamisele.

Poliitilise korruptsiooni ja pistisevõtmise juhtumid on avalikkust raputanud ja küsimusi kergitanud. Tallinna Sadama juhtumi järelmina on taas pinnale kerkinud ettepanekud riigifirmad erastada või riigifirmade juhtimine ümber korraldada, liites näiteks taristuettevõtted üheks valdusettevõtteks, mis peaks tagama parema finantsvõimekuse ja sisekontrolli.

Riigikogus on juba algatatud uurimiskomisjoni moodustamine Tallinna Sadama juhtkonna korruptsiooni uurimiseks. Lõppeesmärgiks on sõnastada järeldused korruptsiooni põhjuste ning seda soodustanud asjaolude kohta ning teha ettepanekud, milliseid normitehnilisi, poliitilisi või kaadrimuudatusi oleks vaja teha, selleks et tulevikus vältida analoogilisi korruptsioonivõimalusi riigi äriühingutes.

Komisjoni moodustamine on tervitatav, kuid õhkkonna puhastamiseks ja võimuvertikaali hea tahte märgina võiks riigikogu seekordne koosseis leida endas mehisust teha otsus visata ajast ja arust nõukogudeaegseid Brežnevi pakikesi ja suletud puhveteid (seal müüdi lihtrahvale kättesaamatut head ja paremat) meenutav kuluhüvitiste süsteem igaveseks ajaloo prügikasti.