Viru, vabaduse kringel

Peep Ehasalu

Martini, brändi ja Marlboro suits jätsid nõukogude inimesse kustumatult emotsionaalse mälestuse. Margit Kilumetsa dokumentaalfilm „Viru, vabaduse saatkond” ja Valve Raudnaski raamat „Kuno Plaan ja Viru kringel”. Olen töötanud Viru hotellis neli aastat. Selle aja sisse on jäänud hotelli muuseumi avamine, valuutabaari elluäratamine, kaks dokumentaalfilmi, Viru ärikate konverents-kokkutulek ja palju teisi viiteid Viru värvikale ajaloole. Igati omapärased ettevõtmised, mis on avanud lõputu tulva inimeste mälestuste merest. Ma ei suuda enam kokku lugeda kõiki, kes teavad asjast „tegelikult hoopis paremini” ja kelle väitel teised kõiketeadjad „tegelikult ei tea midagi” või rõhutavad „tegelikult valesid asju”. „Tegelikult” Mina ei tea, kuidas oli kõik tegelikult. Nõukogude ajal ei käinud ma Viru hotellis kordagi. Kuidas seda fakti nüüd tõlgendada? Olin sirgeselgne Eesti mees, kes ei alandanud end tutvustega sahkerdamisele? Või olin liiga arg, et miilitsa ja KGB mõjuvõimuga rinda pista? Tollal ma selle üle pead ei vaevanud, ilmselt olin lihtsalt liiga mugav keeruliste hankeretkede või sissesaamiste korraldamiseks. Tõlgendused tulevad alati tagantjärele tarkusest, teadja kunagisest rollist ja ütleja hoiakutest. Margit Kilumetsa dokumentaalfilm on ilma igasuguse paatose ja eelhoiakuta pannud tunni aja sisse kogu krempli: näeme arhitekte, soomlastest ehitajaid, giide, kohalikke ja kohalike sõpru, Viru töötajaid ja ärikaid, müügieduka kirsina tordil saab sõna „Viru laps” Sofi Oksanen. Peeter Ojal oli õigus, kui ta nimetas filmi eklektiliseks piltide ja intervjuude jadaks (Postimees 5. IV). Ma pole siiski nõus tema karmide hinnangutega. Sellest eklektilisest pildireast tuleb üsna hästi välja selle maja olemus: kes armastab, kes vihkab, aga igaühel on oma arvamus ja film hoiab seda aega peeglina vaataja ees.

Indrek Toome, üks Viru erastajatest, ütles ETV „Kahekõne” saates, et ta on tahtnud alati hästi elada: sellepärast astus ta parteisse, sellepärast sukeldus ta hiljem ärisse. Talle võib paljut ette heita, kuid vähemalt ei tee ta endast tagantjärele järjekordset partei seestpoolt õõnestajat. Virus ja Viru ümber toimuv oli samuti kantud soovist hästi elada. Parimatel juhtudel, nagu näiteks Kuno Plaani puhul, sisaldas see hästi elamine võimalust ennast teostada. Nii oli Viru hotell hea elu minimudel: samamoodi soovime ka meie elada, lihtsalt ilma KGB ja miilitsata.

Suurim etteheide, mida Kilumetsa filmile võib teha ja mida Oja ka kaudselt teeb, on „mida kõike oleks võinud selle asemel näidata!”. Nõus, igast filmi allteemast saaks teha eraldi mitmetunnise dokumentaali, mis oleks vähemalt sama köitev. Pretensioonikas pealkiri „Viru, vabaduse saatkond” saab pärast vaatamist (enese)iroonilise tähenduse. Piltlikult öeldes sooviti saavutada vabadus osta Viru kringlit ka ilma järjekorra ja tutvusteta – nii nagu vabas maailmas.

Minu eelarvamused ja Kuno Plaan

Suur osa Viru legendaarsetest nimedest väärib täit lugupidamist ja meelespidamist. Nad tegid oma tööd väärika pühendumisega, hoolimata ajastust, mitte selle tõttu.

Kuno Plaan on isik, kelle nimi väärib ajalukku jäädvustamist, härrasmees varbaotstest juuksejuurteni – ja mitte ainult Viru, vaid terve Eesti kondiitritööstuse sümbol. Kui Viru uus juhtkond kondiitriosakonna sulges, siis asutas tollal 67aastane Plaan oma firma. Selles vanuses veedab enamik tugitoolis pensionipõlve.

Õnneks selgub Plaani väärikas isik Valve Raudnaski raamatust ka eelteadmisteta lugejale, selles mõttes võib pidada raamatut igati õnnestunuks. Kirjutaja aga pole pidanud paljuks välja tuua oma pahameelt turumajanduse vastu ja teadmisena esitatud eelarvamusi, kus peamiseks allikaks on „sõbranna rääkis” või siis täiesti anonüümne „kuulu järgi”.

Plaani firma on edukas ja tegutseb praegugi Pirital, kus on madalamad rendihinnad. Kuid Raudnask on pahane: „Miks ei võiks Tallinna vanalinnas Eesti oma firmadel madalamad rendihinnad olla? Appi, karjutaks, turumajandus ju! Kus see turumajandus siis on, kui Euroopa Liidu nii-öelda emamaades on põllumajandustoetused palju suuremad kui meil?” Kellele on selline kriitika suunatud?

Mitmel pool kohtame ka allikat „olen kuulnud”: „Olen neilt, kes on nii vana kui ka uut varieteed näinud, arvamust küsinud. Vastuseks olen saanud, et muidugi tore, et jälle on varieteeprogramm, aga seda tuleb võtta kui äriprojekti. Võrrelda neid ei saavat.” Millise projektina pidi võtma tollast varieteeprogrammi, arvamusest ei selgu. Lugeja ei saa midagi uut teada ka autori hüüatusest, et autor põlgab sõna „maskott” ja nimetab seepärast Vigrit olümpiamängude talismaniks.

Ausalt öeldes on selline lugemine väsitav ja kohati on kahju raamatukangelasest. Näiteks keeldub Plaan väärikalt oma lahutust kommenteerimast. Sellest hoolimata teeb autor seda kohe järgmisel leheküljel ja allikaks on praeguse abikaasa sõbranna. Raudnask avaldaks nagu kroonikalikke kuulujutte ja selline stiil ei ole raamatu peategelase vääriline.

Erinevad hoiakud

Ma poleks võtnud arvustada ei filmi ega raamatut, kui neis ei kajastu kaks erinevat minevikukäsitlust, mis tõusevad Virust rääkides pinnale. Ühel juhul uuritakse mineviku nähtusi ja teisel juhul saab minevik helesinised toonid, sest tänapäev paistab ebaõiglane. Režissöör Kilumets näitas väärt maja valmimist ja hilisemat tohuvabohu selle ümber. Filmi autor usaldab vaatajat, kes oskab ise vastata miks-küsimustele. Raudnask lugejat ei usalda ja püüab ette kirjutada, kuidas peaks eilset ja tänast hindama.

Jah, kunagi sai teha Virus palju väärt asju. Moskvast antud rahaga sai kaasa paraku kõik muu, mille pärast iseseisvust ju tagasi taheti. Ka Viru hotellil poleks midagi selle vastu, kui Moskva annaks meile igal aastal paar miljonit eurot ja tooks siia samal ajal veel maksujõulisi Vene kliente. Nagu polnud Viru ehitamine omakasupüüdmatu kingitus Eesti rahvale, nii ei ole ka tänapäeval tasuta raha olemas.

Hotelli uued, Soome omanikud leidsid aastal 1994 ennast täiesti uues keskkonnas, kus elati üsna ebamääraseid üleminekuaegu. Plaanimajandus enam ei toiminud ja turumajanduse loogikal oli raskusi kanda kinnitada. Soomlased võtsid hotelli lahti kuni seinteni, sest uuendamist vajasid kõik olulised kommunikatsioonid: elekter, ventilatsioon, veesüsteemid. „Odav” erastamishind kompenseeriti intressidega renoveerimisse ja ümberehitamisse.

Kas soomlased tegid ka vigu? Loomulikult tegid ja uue dokumentaalfilmi teemaks võiks vabalt olla 1990. aastate erastamine. Amortiseerunud hotelli „hävitamine” saaks ilmselt palju vaatenurki, mis aitaks paremini mõista ka meid endid, kes me nõukaajast põgenemisel viskasime ära palju tänasest vaatenurgast säilitamist väärt kraami.

Ajalugu on emotsionaalne

Ajalugu teeb ringe ja iga uus ring suhtub ajalukku valikuliselt. Pärast realismi tuli uusromantism, mis polnud enam sama mis realismile eelnenu. Täna on Virus tagasi kabaree ja valuutabaar, aga need pole enam samad mis nõukogude ajal.

Ei saa ega tohigi olla, ometigi toovad kabareeõhtud kohale täis saalid ka täna. Vahepeal katkenud traditsioon on inimestes säilinud ning kasvatanud peale uue põlvkonna esinejaid ja publikut. Ühe kabaree-etenduse tantsu on seadnud Eesti varieteekunsti grand old man Kalju Saareke. Tema sõnul on suurim erinevus tempos: nagu tänane elu, nii on ka tänane show tunduvalt tempokam kui kunagine elegantne hõljumine.

Olen mitme inimesega vesteldes kuulnud, kui luksuslik koht oli omal ajal valuutabaar. Piltidelt vaatab aga vastu tänases mõttes pime, tühjade seintega kitsas, akendeta ruum. Virus oli palju luksuslikumaid kohti. Kuna valuutabaari oli keeruline ilma välismaiste sõpradeta sisse saada, siis keelatud vilja nautimine, Martini, brändi ja Marlboro suits jätsid nõukogude inimesse kustumatult emotsionaalse mälestuse. Tänapäeval viitab koha ajaloole vaid nimi ning Kard Männili ja Toomas Volkmanni punatoonilisi 1970. aastaid tõlgendav sisekujundus.

Nii Kilumetsa film kui Raudnaski raamat annavad sissevaate Viru „kuldaega”. Mitte keegi, isegi mitte täna Viru hotellis töötavad inimesed, ei taha tagasi „kuldaja” absurdselt olulist positsiooni, millega kaasneks kahjuks Brežnevi pakikesena kõik muu soovimatu, mida kipume unustama. Võib-olla naaseb Virusse kunagi ka kondiiter, aga hoiame pöialt, et miilits on igaveseks lahkunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming