Vikerkaare galakontsert

Alvar Loog

Vikerkaar 20. Valik esseesid 1986 – 2006. Koostanud Märt Väljataga. Sihtasutus Kultuurileht, 2006. 542 lk.  

Mullu möödus 20 aastat ajakirja Vikerkaar esimese numbri ilmumisest. See on ühtaegu tore ja pidulik, ent samas ka natuke kurb, nagu iga sündmus, mis tuletab numbrite keeles meelde aja armutut möödumist. Sünnipäev tähendab nii inimeste kui institutsioonide puhul eelkõige eneseekspositsiooni ja kokkuvõtteid. Vikerkaarel õnnestus need kaks leidlikult ühendada: avaldati esinduslik valimik aastate jooksul ajakirjas ilmunud kirjutistest. Enamikust aastakäikudest on koostaja Märt Väljataga noppinud kaks teksti, mõnest vaid ühe, kokku 34.

Kogumik õigustab igati Vikerkaare nime, sest siin on kõike: majandusest ja poliitikast kunsti ning kirjanduseni, antiikaja inimeste unetõlgendustest kuni Viljandi pungini. Ühesõnaga, kogu spekter – ja kohati ehk isegi pisut rohkem, kui ühelt kirjandusliku suunitlusega kultuuriajakirjalt eeldada või loota oskaks. Suurtest teemadest on kõige silmatorkavamalt välja jäänud vaid see, mida moodsal ajal kogu maailmas just vikerkaarevärvilise embleemiga tähistatakse, nimelt seksuaalvähemusi puudutav intellektuaalne mõte.

Kogumik on oma taotluslikus eklektilisuses hoopis rohkem tavapärase kultuuriajakirja nägu kui iga teine Vikerkaare reanumber. Sest viimased kannavad endas juba kümnendi vähemalt üle ühe mingit siduvat teemat, mille alla koondub võimalust mööda kõik, mis kaante vahele mahtunud. Toimetamise käigus on mitmed sarnased valdkonnad ja autorid ka nüüd kõrvuti sattunud, ent valimiku mosaiiksel üldfoonil tundub see pigem juhuslikuna.

 

 

Austusavaldus autorite suunas

Ilmunud kogumik peaks andma meile mingi ülevaate ja läbilõike, ent millise? Oleks vist üsna tulutu otsida neist kirjutistest sisulist ühisosa või siduvat ajavaimu. Valitud tekste ühendab üksnes asjaolu, et need kõik on ilmunud viimase 20 aasta jooksul Vikerkaares, kirjutatud vahetult enne avaldamist ning eest(imaa)laste poolt. Vikerkaare sünnipäevakogumikus tuleks seega näha eelkõige ajakirja austusavaldust autoritele ja iseenesele, suurt galakontserti kõigi tänaste ja tulevaste lugejate rõõmuks (sest pole kahtlustki, et nüüd teisele, ja mõne puhul nagu nt Priimägi, Kaplinski ja Hennoste isegi kolmandale ringile lastud tekstid muutuvad seeläbi paremini nähtavaks ja kättesaadavaks).

Uut ilmumiskonteksti arvestades oleks aga toimetajad võinud ka viiteid ajakohastada. Nii näiteks on mitmed võõrkeelsete allikate toel osutatud tekstid (nagu Jung lk 166, Groys lk 210, Lyotard lk 290) vahepeal eesti keeles kättesaadavaks tehtud. Paar üle-eelmise kümnendi lõpus kirjutatud artiklit (eelkõige Edgar Savisaare ja Tiit Matsulevitši oma) vajaksid aga nooremate ja tulevaste lugejate seisukohast selgitavat kaassõna. Tollase ajastu poliitilist konteksti, mis vahepeal niigi iga nädalaga muutus, üksnes teksti enese baasil enam täielikult rekonstrueerida ei õnnestu. Nii läheb paljuski kaotsi ka kirjutatu tähendus ja tähtsus.

Kogumikus esindatud autoreid ühendab kas üksnes või eelkõige kuulumine ajakirja püsiautorite ringi. Ent ka siin esineb erandeid, sest Boriss Bernstein, Richard Villems ning Riho Västrik pole Vikerkaares peale taastrükitud tekstide ei varem ega hiljem kordagi sõna võtnud. Nende kaasamises sünnipäevakogumikku võib näha toimetaja soovi laiendada teemade ringi kunstiteooria, põlvnemisõpetuse ning kohaliku natsiajaloo näol. Valiku, ent mõistagi mitte teksti enese kvaliteedi seisukohast tundub mulle pisut kohatu Krista Aru kirjutis esimese vabariigi ajal ilmunud noortelehest Vikerkaar. Minu kui ajakirja püsilugeja silmis ei kanna see eneses taastrükkimist väärival moel tänase Vikerkaare vaimu või tavapäraseid teemapüstitusi.

 

Noorus, muutumine, ideaalid…

 

Just seesama kogumik näitab meile päris hästi, milline on Vikerkaare “diskursus”, tema vaatenurk ja juhtmotiivid. Pakuksin seetarvis järgmise nimistu (üksteisele pooleldi vasturääkivaid) märksõnu: noorus, muut(u)mine, ideaalid, postmodernism, patsifism, demokraatia, ajalooline tõde, ajalooline perspektiiv, dekonstruktsioon, vabadus, rahvuslus, (enese)iroonia, inimese, ühiskonna ja kunsti genees jne. Kui algusaastad välja arvata, on Vikerkaar taandanud end peaaegu täielikult argipoliitilistest kemplemistest, hoides toimuva suhtes kriitilist distantsi. Selles mõttes mõjuvad kogumiku alguses esitatud reaalpoliitilised sõnavõtud stiilse retrona.

20 aasta jooksul ajakirjas ilmunud tekstide hulgast oli toimetajal kindlasti raske valida ning usun, et igal staažikamal lugejal leidub selles küsimuses oma arvamus ning isiklikud eelistused. Nii see peabki olema, näidates mitte kogumiku nõrkust, vaid ajakirja tugevust ja rikkust. Ainus, mida raamatule siiski ette heidan, on asjaolu, et selles leidub vastupidiselt pealkirjas lubatule liiga vähe esseesid. Või õigupoolest ei leidu neid seal peaaegu üldse. Peaaegu pool tekstidest on sellised, kus autori enese seisukoht on jäänud sootuks eksplitseerimata.

Pikkuse, pretensioonide, hoiaku ja tooni poolest võiks neid kirjutisi liigitada hoopis: publitsistikaks (Savisaar), artikliteks (Lill, Kaplinski), konspektideks (Hennoste, Bernstein), (ajaloolisteks) uurimusteks (Sarv, Västrik), paroodiateks (Kruus), mälestusteks (Unt, Sommer), juhtkirjadeks (Veidemann) jne. Ehkki peaaegu kõigis leidub mingi programmiline osa, on kogumikus siinkirjutaja kriteeriumide järgi siiski vaid kaks täisverelist esseed: Linnar Priimäe ja Tõnu Õnnepalu oma. Raamatu (ala)pealkirjaks sobiks seega kaubandusliku korrektsuse huvideks hoopis paremini “Valik esseesid ja artikleid”.

Lõpetuseks veel niipalju isiklikku, et minu kui lojaalse lugeja seisukohast poleks seda kogumikku küll vaja olnud. Mul on nimelt ajakirja kõik ilmunud numbrid, seega ka kõnealused esseed ja artiklid, ilusti kodusel riiulil ootamas. Kuni viimase ajani vajasin nende haldamiseks vaid korralikku bibliograafiat. Ja selle sain ma interaktiivse otsingumootori näol ajakirja sünnipäeva puhuks avatud Interneti kodulehelt (www.vikerkaar.ee). Paberkandjal ilmub see ehk ajakirja järgmiseks tähtpäevaks viie aasta pärast?