Viimased võitlused näljahädaga

MARTEN SEPPEL

XIX sajandil oli näljahäda kogu Euroopas taanduv nähtus. Eesti ei olnud siin erand. Suurt maltusluslikku näljahäda, mis oleks viinud Eestis rahvaarvu suurde langusse, polnud siin pärast Põhjasõda ette tulnud. See ei tähenda muidugi seda, et väiksemad näljaajad ei vaja tähelepanu ja uurimist. Kersti Lust on koostanud vastuolulise allikakogumiku XIX sajandi kolme suurema näljaaja kohta Eestis. Tegemist pole eelretsenseeritud teaduspublikatsiooniga, vaid, nagu koostaja selgitab eessõnas: „eesmärk on anda võimalikult laiale ajaloohuviliste ringile aimu peatoiduse probleemidest“.

Koostaja lähtekohad

Kersti Lusti järgi tabasid „rängad näljahädad“ Eesti ala aastatel 1807-1808, 1840–1847 ja 1867–1869. Koostaja väljendab selget veendumust, et need olid üksnes sotsiaal-majanduslike suhete tulem ning „seetõttu suuresti ennetatavad ja ärahoitavad“ (lk 9). Kogumiku teoreetiliseks aluseks nimetab koostaja Amartya Seni näljateooriat. Nimelt tuli 1977. aastal Sen välja paradigmaatilise kontseptsiooniga, et näljahäda ei saa käsitada mitte üldise toidupuudusena, vaid pigem osa inimeste õigusena toiduvarule, millest piisaks tegelikult alati näljahäda vältimiseks. Tegemist on paraku juba 40 aastat vana teooriaga, mis on olnud küll väga mõjuvõimas, kuid langenud viimasel ajal terava kriitika alla (ennekõike seoses keskkonnategurite alahindamisega). Pealegi on vägagi problemaatiline kanda Seni XX sajandi teoreetiline selgitus üle varasematele sajanditele ja mõisamajanduse ühiskonda.

Koostaja rõhutab, et nälg tekkis „talupoegade allasurutud positsiooni tõttu üldises sotsiaal-majanduslikus ja poliitilises struktuuris“ (lk 15). Iseäranis raske oli talurahvale autori hinnangul 1808. aasta näljahäda sotsiaal-majanduslik taust, kui talurahvas elas veel pärisorjuses, mis oli arvatavasti „robustsem ja brutaalsem“ (lk 19-20) kui sajandi teise poole eluolu. Siiski, talupoegadele sai mõisnike poolt osaks „jõhker ja hoolimatu kohtlemine“ veel ka 1860ndatel (lk 181). Oluline mõjutegur oli talupoegade sunnismaine seisund, mis jäi suuresti püsima ka pärast pärisorjuse kaotamist (arusaamatuks jäävad küll autori korduvad etteheited tollasele sotsiaalabi printsiibile saata abiotsijad oma kodukohta tagasi).

Autor osutab tabavalt, et Adam Smithist alates on iseloomustanud näljahädade käsitlemist terav ja isegi ründav laad. See on jätkuvalt iseloomulik ka kõnealusele kogumikule ja iseäranis koostaja arutlustele. Seejuures on autor väljendanud selgelt isiklikku sidet XIX sajandi kannatustega, mida „meie esivanemad“ pidid „siinmail“ taluma ja mis ei tohi vajuda unustusehõlma.

XIX sajandi talurahva toidumuret on näidatud katastroofilisemana, kui see tegelikult oli. Koostajaga võib nõustuda, et näljahädasid on Eestis demograafia seisukohalt väga vähe uuritud. Kuigi joonealustes märkustes on koostaja teinud mõningaid katseid näidata suremuse kasvu, siis jäävad häirima korduvad osutused, et XIX sajandi näljahädade ajal võttis suremus „kohutavad mõõtmed“. Fakt on see, et demograafiline trend liikus kogu XIX sajandi vältel väga kiirelt ülespoole ning üksikutel näljahäda-aastatel polnud sellele suuremat mõju (võrreldamatu näiteks XVII sajandi näljahädadega).

Dokumendid avavad uusi perspektiive

Allikakogumikud on just seetõttu olulised ja vajalikud, et iga lugeja saab allikate põhjal teha ise järeldusi ega ole sunnitud kinni jääma autori subjektiivsesse narratiivi. Esmalt tuleb aga rõhutada, et raamatu eestikeelne alapealkiri ei ole vastavuses kogumiku tegeliku sisuga. Raamatu koostaja eesmärk pole olnud anda ülevaadet XIX sajandi näljahädadest Eesti külas, vaid tutvustada institutsionaalseid näljaabi meetmeid, mida pakkusid talurahvale riigivõim, mõis ja vald. Ingliskeelse resümee pealkiri „Relief to the Needy“ on eestikeelsest tiitlist palju täpsem.

Kokkuvõttes saab kogumikus Eesti XIX sajandi näljahädadest vähe teada. Kolmest vaatluse alla võetud näljaajast paistab esmapilgul näljaperiood 1840–1847 kõige pikem ja kannatusterohkem, kuid tegelikult oli 1840ndate näljahäda palju leebem kui 1808. või 1868. ja 1869. aasta oma. Näljahäda definitiivseks tunnuseks on peetud selgelt kasvanud suremust (nõnda ka lk 8). Juba Sulev Vahtre järgi oli aga 1840ndatel näljahäda tõttu iive negatiivne üksnes kahel, s.o 1845. ja 1846. aastal. Seega näib põhjendamatu rääkida suurest näljahädast või üldisest toidukriisist Eestis aastatel 1840–1847 (või 1841–1847, nagu on kirjas ingliskeelses resümees), vaid olukord maal võttis näljahäda mõõtme alles 1845. aasta varakevadest. Seda enam, et ka selles kogumikus pole aastate 1840–1844 kohta toodud mitte ühtegi näljahäda kajastavat dokumenti. Näljahäda ilmneb üksnes aastate 1845-1846 osas. Kogumikus esitatud dokumendid ei luba ka 1867. aastast rääkida veel kui mingisugusest näljahädast. Tegemist oli ikaldusaastaga, misjärel riigivõim asus aktiivsemalt kaaluma ennetavaid näljaabi meetmeid. Seega, kuigi näljahäda dateerimine on alati keeruline ja paljuski üksnes umbkaudne ja hinnanguline (näljahäda pole konkreetne sündmus), siis sellele vaatamata ei näi põhjendatud rääkida lahmivalt näljahädast Eestis aastatel 1840–1847 ja 1867–1869, vaid nälja-aastad olid üksnes 1845-1846 ja 1868-1869.

Sissejuhatuses on koostaja korduvalt rõhutanud, et valitsusel on puudunud poliitiline tahe näljahäda tõhusamalt leevendada. Publitseeritud allikad annavad aga paradoksaalselt otse vastupidise ettekujutuse. Dokumendid tõendavad riigivõimu ning kohaliku aadli väga aktiivset ja energilist huvi toidupuuduse vastu võidelda ja selle tagajärgi ära hoida. Riik eraldas näljahäda ärahoidmiseks tähelepanuväärseid summasid ja viljakoguseid. Siin on ilmselgne vastuolu. Arusaadavalt tõendavad korduvad näljaajad, et näljaabi organisatsioon polnud piisav. Siiski näib käesolev kogumik pakkuvat hoopis teistsugust võimalikku selgitust.

Aktiivne näljaabi poliitika, mida mõisnikkond ja riik energiliselt ajasid, oli ikkagi suunatud ennekõike tootjatele ehk taluperele. Kogumiku allikaid lugedes saab aga ühemõtteliselt selgeks, et nälga kannatas peaasjalikult nn lahtine rahvas ehk maata ja vähese maaga külaelanikud, mitte talupidajate kiht. Kui selline järeldus peaks paika pidama, annaks see hoopis uue vaatenurga tollasele nälja­abi organisatsioonile. See ei läinud oma kõigi pingutustega mitte täielikult tühja, vaid tagas just selle, et näljahädad ei võtnud katastroofilisi, kogu talurahvast haaravaid mõõtmeid, vaid rakendatud meetmetega suudeti ära hoida näljahäda talupererahva seas. Abi ei jõudnud aga maata ja vähese maaga talurahvani.

Nagu koostaja ise korduvalt on märkinud, juurdus juba XIX sajandi alguses printsiip, et talurahva abistamine lasus eeskätt valla ja küla enda õlul. Edas­pidist uurimist vajakski küsimus, kuivõrd põhjustas talurahva enda hoolimatus ja tegevusetus küla vaesema elanikkonna nälgimise ja toimetulekuraskused. Kõnealuses kogumikus on sellele küll korduvalt osutatud (lk 34-35, 43, 45-46), kuid selgemate järelduste tegemiseks on vaja laiemat ja fookustatumat allikabaasi.

Dokumentide valik ja esituslaad teeb nõutuks

Suur osa kogumikus esitatud dokumente on oma iseloomult bürokraatlikud, ametkondlikud aruanded või juhised, kuidas näljaabi korraldada, ning sealt selgub vähe midagi huvitavat maal valitsenud olude kohta. Sellise institutsionaalse asjakorralduse läbilugemine on raske ülesanne ja näiteks suur hulk võla- ja laenuaruandeid ei paku mingisugust võimalust järeldusi teha. Dokumendid on varustatud abistavate kommentaaride ja rohkete selgitustega olulisemate aadlimeeste, pastorite ja ametiisikute kohta. Seevastu pole tehtud pingutusi pakkuda allikates esinevat eesti talurahvast puudutavat taustinformatsiooni. See raskendab paraku tõsiselt allikate mõistmist ja tõlgendamist, kuna jääb selgusetuks, kas tegemist oli näiteks peremehe, sulase või vabadikuga, noore või vanaga, kohaliku või võõraga jne, mille kohta oleks kindlasti teatud määral kõrvalallikatest infot leidnud.

Publitseeritud 87 dokumendist on koguni 28 illustratiivset laadi (s.t need on pealkirjastatud, kuid esitatud üksnes pildina). Seega leiab sellest allikakogumikust kaks äärmust: täielikult eestindatud dokumendid, mis ei sobi erialase uurimistöö aluseks, ligi kolmandik dokumentidest on aga esitatud vaid pildina, mis jääb arusaamatuks laiemale lugejaskonnale. Mõistlikum oleks olnud originaaldokumentide näidistega illustreerida juba tõlgitud dokumente. Kogumiku lõpus puudub isiku- ja kohanimede register, mis peaks olema iga allikapublikatsiooni kohustuslik osa.

Kogumik on illustreeritud fotodega XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest. Paraku hakkas fotograafia Eestis laiemalt levima alles pärast näljahädade lõppu ning seetõttu pole teada, et Eesti näljahädalistest oleks säilinud mõni ülesvõte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar