Viiemeeste arvust kapitalismikursustel

Eiki Nestor

Lugu oli nii, et terve möödunud aasta jooksul korraldas üks tubli Eesti ajaleht kõikides maakondades kokkusaamisi pidulikus-asjalikus vormis. Kuna leht ise soovib kirjutada ärist, siis kutsutute ringis olid eelkõige kohalikud tublid inimesed, kes seotud ettevõtlusega. Maakondlik ärieliit sai nii teisi näha kui ennast näidata, ajaleht jälle oma lugejaid kinnistada. Nii et igati tore ja mõistlik ettevõtmine, mille parema kordamineku huvides kutsuti esinema ka poliitikuid. Üldine meeleolu aastal 2006 kajastus täiel määral ka nendel kokkusaamistel ja on kokku võetav kolme sõnaga: meil läheb hästi! See teadmine ei rõõmusta mitte ainult ärimehe vaid ka paadunud sotsiaaldemokraadi hinge. Sellegi poolest pidasin vajalikuks neil kokkusaamistel meenutada isand Murphy teadmist ses asjas. Kui teil on tunne, et läheb hästi, siis olge mureta, see tunne saab varsti otsa. Olen päris kindel, et nii mitmedki kuulajad pidasid sellist etteastet kas kohatuks või tavapäraseks antud poliithetke opositsioonilise tegelase viginaks. Aga loodan, et oli ka neid, kes mõistsid: tähtis pole mitte ainult majanduskasv, vaid ka see, mida me selle kasvuga peale hakkame. Kas pistame kõik kohe nahka või pöörame mingi osa ka arenguks? Ja kui arenguks, siis mida arendama peaks?

Roosamanna-meeleolu meedias kestis valimisteni, sest valdavalt on Eesti erakonnad saanud valijatelt õpetust, et valimiste eel kurvemate tõsiasjade meenutamine  hääli ei too. Kui aga valimised läbi said, selgus, et meil läheb küll hästi, aga võib ka minna halvemini. Ja see on tõele palju lähemal.

Ega meil ju tegelikult praegugi halvasti lähe. Pidev 8 protsendi kanti jääv majandustõus on igal juhul etem kui kõikumine 4 ja 12 protsendi vahel. Tähtis on, kuivõrd upitab seda tõusu tootlikkus ja kuivõrd tarbimine. Ning siin ongi asjad paigast ära. Arutelu viimasel teemal jääb sellest loost välja, sest soovin peatuda muudel küsimustel.

 

Maksud pole ainus mootor

Kapitalismikursuse ehk siis üheksakümnendate aastate algusest peale oleme õppinud, et Eesti edu üks alustala on avatud majandus. Meie riigi suuruse ja asendi juures ei saanudki Eestil teist valikut olla. Tõsiasi, et avatud majandus kannab endas ka teatud riske, pidi selgeks saama üheksakümnendate lõpul. Suur sõltuvus maailmaturul toimuvast on avatud majanduse paratamatu kaasnähe. Vahepealsed muretult veedetud aastad jätsid selleks hetkeks vajalikud sotsiaalsed tasakaalumehhanismid loomata ja langus oli valusam, kui olla võinuks. Eks nüüd oleme siis targemad.

Teatud mööndusega tuleb suhtuda väitesse, et meie arengu kõige tähtsamaks mootoriks on ettevõtlusele soodne maksukliima. Kindlasti on maksud oluline osa majandusest, aga ma ei kujuta ette mitte ühegi demokraatliku riigi poliitikut, kes väidaks, et tema riigis on maksud ettevõtlusele nimme ebasoodsaks tehtud. Tegelik poliitiline vaidlus käib ikkagi selle üle, millised need soodustused peaksid just olema ja kas arengut on mõistlikum ergutada ühisest maksumaksja rahakotist või igaühe enda parema äranägemise alusel.

Vaikse häälega sosistades oleme aga julgenud tõdeda, et lisaks avatud majandusele ahvatles Eestisse investeerima ja majandust arendama suurus nimetusega “väikesed kulud”. Sisuliselt liikus kapital Eestisse samadel põhjustel, miks ta liigub Aasiasse või Aafrikasse. Väike töötasu suhteliselt hea ettevalmistusega tööjõule. Lapsekingades nõuded keskkonnasäästlikkuse osas. Turumajanduse tarvis hädavajalike sotsiaalsete tagatiste esialgne puudumine. Energia ja toorme odav hind.

Valem nimetusega “avatud majandus” + “väiksed kulud” sai olla edukas kümme aastat tagasi ning kasvatada majandust 4 kuni 5 protsendi jagu aastas. Tegelikuks buumiks läks aga siis, kui rahvas demokraatlikul moel lisas valemisse kolmanda liidetava nimetusega “Euroopa Liit”. Edasine sõltubki sellest, kas ja kuivõrd me oleme aru saanud, et see kolmas ei lähe esimese kahega päris hästi kokku. Kui ainuüksi põllumajanduses toimunut hinnata, siis näeme, et enne liitumist olime avatumad kui nüüd. Seejuures põllumees ei nurise. Täiesti võimatu on aga loota “väikeste kulude” sobivusele Euroopaga. Läbirääkimiste käigus kõigile tuttavaks saanud mõiste “üleminekuaeg” oligi meile antud selleks, et aru saada – “väikeste kulude” mutrit “Euroopa Liidu” poldiga kokku ei keera. Keermed ei ühti!

Tööturu reeglite kohaselt liigub tööjõud sinna, kus palgad paremad. Kõik aga ei lahku ja seda mitte ainult patriootilistel kaalutlustel. Neil ei ole lihtsalt kõrgema palgaga riikide tarvis oskusi ja teadmisi, millega seal leiba teenida. Kapital peaks aga liikuma sinna, kus kulud väiksemad. Seejuures pole kogu tootmine läänest itta kolinud, sest ei suuda tagada tootlikkust ja kvaliteeti, millega oma kaupa või teenust müüa. Põhjused, miks Eestis toota, on kardinaalselt muutumas. Odav töö peab asenduma uue ressursiga.

 

Hambad ristis, vana moodi edasi

Jahtumiseks nimetatud 12%-lise majanduskasvu languses 7-8%-liseks pole midagi hullu. Seejuures saavad kapitalismikursuses viiemeesteks need, kes suudavad või on juba suutnud olla teenitu abil tootlikumad ja kvaliteetsemad. Ettevõte, kus juba täna makstakse suhteliselt kõrget palka ja osatakse seejuures ka oma toodet või teenust müüa, tegutsevad edasi ka viie, kümne ja viieteistkümne aasta pärast. Need, kes jätkuvalt loodavad turul püsida väiksemate tööjõukulude või looduse reostamise arvel… Eks ta ole. Geograafilises mõttes konkureerivad esimesed lääne ja teised ida ja lõunaga. Nii et mõtlemise koht, nagu tavaks ütelda. Aeg mõtlemiseks on veel soodne ja mõtlema ei pea mitte ainult ettevõtjad.

Kui me selles valguses kõik oma ressursid üle vaatame, siis näeme, et vaata et ainsaks suuruseks, millele kindlalt panustada, on siin elavad inimesed, nende teadmised ja oskused. Tallinna tehnikaülikooli kuratooriumi liikmena tean, et mõnel erialal on probleemiks õppejõudude vanus. Pole lihtsalt enam kedagi, kes õpetaks. Kui koolilõpetajale pakutakse täna ja kohe kõike seda, millega akadeemilisi arenguvõimalusi isegi võrrelda on mõttetu, siis pole süüdi mitte need, kes täna rohkem pakuvad.

Või selline näide. Kuskile pole kadunud jutlustajad, kes seletavad meie vene noortele, et eesti keele omandamine pole vajalik. Saamata aru, et siis piirdub noore inimese tulevik tööturul ainult Narva või Lasnamäega.

Ei ole võimalik lõpmatuseni keskkonna arvel madalal hoida energia hinda. Tuleb ausalt ütelda, et keskkonnasõbralik energeetika on kallim ja üleminek sellele peab olema mõistlik ning sujuv. Kas näiteks me ikka teame täpselt, kuidas täita oma Euroopa kaaslaste ees võetud kohustust biokütuste kasutamise asjus?

Need olid vaid mõned, väga erinevatest valdkondadest toodud näited, kus me, hambad ristis ja silmad kissis, püüame vana moodi jätkata. See ei ole enam võimalik.

Viiemeeste arvu kapitalismikursustel ma ennustama ei hakka, aga olen kindel, et nad on meil olemas.

Nii et töötame edasi!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming