Videovõttesse haaratud arhitektuur

Andri Ksenofontov

Calin Dani Bukaresti ja Tallinna Linnahalli videotes on zenbudistlikku süvenemist tavapärasesse ja tühisesse.

Kaadrid Calin Dani videost ?Sample City?. REPRO

Calin Dan, kunstiajaloolane ja Sorosi fondi palgal töötanud kunstiametnik, sai ise selleks, mille lennutamiseks George Soros oma dollarid Ida-Euroopasse pumpas: Lääne kultuuritaeva staariks. 24. V ? 10. VI tutvustas ta Vaala galeriis ühte oma tuntuimat videoinstallatsiooni ?Sample City?. Uutematest töödest olid esitatud ?Jukebox for the late night surfer? ning slaidishow ?tallinn.ro?. Tallinnas tegi Calin Dan võtteid Linnahalli-teemalisele videoinstallatsioonile. Märtsis juhendas ta kolmenädalasel workshopil Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse osakonna üliõpilasi. 

 

?Sample City? 

 

Selle videoteose pealkirja võib tõlkida kas linnanäidis või näidislinn, elektroonilise muusika järgi ka kui sämplitud linn ehk digitaalselt salvestatud linn. ?Sample City? on pildi- ja muusikarütmiharjutus, mis, sõltumata Peter Greenaway mõjust, meenutab tema varajast tööd ?Intervallid?.

Calin Dan hindab kõrgelt pausimuusikut John Cage?i ja ameerika-korea videoklassikut Nam June Paiki. Viimane, nagu ka Peter Greenaway, sai olulise loomingulise tõuke isiklikust kontaktist John Cage?iga. ?Sample City? kaadrid on jaotatud rõht- ja püstteljega neljaks võrdseks osaks, igaühes erinev ülesvõte. Kaadrid vahelduvad rumeenia temperamentses rütmis, mille pausides on mustad kaadrid. Neljaosalise kaadri kasutamise mõte oli säästa publiku vaateaega. Tulemus mõjub harmooniliselt nagu meloodia seade neljale instrumendile, selle asemel et iga pilli partiid üksteise järel maha mängida.

Video saatemuusika on club mix Bukaresti subkultuuridest alates mustlas-lautar külaorkestritest linnakohvikutes ja manele linnafolkloorist India-Türgi mõjudega kuni kohaliku hip-hopi ja drum?n?bass?ini. Nii on ?Sample Cityl? kaks võrdväärset autorit, kes mõlemad tõestavad selle pealkirja. Videokunstnik Dan kujutab kultuurantropoloogiliselt Bukaresti ehitus-, helilooja Matze muusikakultuuri.

Rumeenia suurlinna isikukultuslikke megaliitehitisi, aguleid ja jäätmaid kujutatakse sarnases mahus ja rakursis, nagu suvaline läbijalutaja neid tajuks. ?Sample City? annab aimu, kuivõrd järjekindlalt arutu oli Ceauçescu-aegne linnaareng ning millise vaba arulagedusega see edasi kestab. Ratsionaalse alge puudumine Calin Dani kujutatud Bukarestis muudab viimase sarnaseks pimeda kasvutungi ajel leviva taimeriigiga. Calin Danile on põhimõtteliselt vastuvõetamatu linnakeskkonna ilustamine kaameratööga või arhitektuuripoliitiliste tekstidega.

Operaator ei otsi efektseid vaateid linnu- ega konnaperspektiivis, diri?aabli gondlist ega allveelaeva periskoobist. Selle asemel kõnnib kaadrist kaadrisse mees, kes kannab seljas ust. See tegelane on kasvanud folkloorsest külalollikesest Pacalast, kellel kästi uks enda järel kinni panna, kui ta kodust plehku tahtis pista. Ent ta ei jõudnud kunagi kaugele, sest tuli alati tagasi ust kinni panema. Nii näeb Calin Dan ümbritsevat arhitektuuri: arusaamatuse tagajärjel sündinud, alati jääv, kunagi lõpuni minemata. Öelda võiks ka Boney M laulu ?Sample City? sõnadega ?you?re feeling like a clown if you enter sample town?. 

Video teostus on meisterlik, aistinguliselt samastab vaataja end raskusteta ukse-Sisyphosega, kes kohendab oma kandamit, kõlgutab puhates jalgu, katsub mahtuda paadiistmele ja küsib tänaval suunda. Samas näitab ?Sample City?, et madala lahutusteravusega ning ajas muutuva meedia tõmbenumbriks on eelkõige kõrge üldistusvõimega kujund. Mees uksega võib olla sipelgas, kes kannab lehte pessa ? nomaad Lasnamäe linnafolkloorist, kes jätab peale väljakolimist uuele asukale tühjalt haigutava ukseava, absurdne Diogenes, kes keset päeva laternat põletab. Videoesteetika seisukohast tekib huvitav paralleel, õigemini perpendikulaar, Peter Greenawayga, kes armastab kaadris raame, mis avavad inglise idüllilise maastiku. Calin Dan paigutab vastandlikult düstoopsesse maastikku raami vastandi, avatäite.

?Jukebox for the late night surfer? ning slaidi-show ?tallinn.ro? on kasvanud kaugel Rumeeniast Põhjamaade kultuuriruumis. ?Tallinn.ro? käsitab nõukogude totalitaristliku arhitektuuri uusvabas maailmas. ?Hilisöö-surfaja plaadimasina? formaat pärineb Skandinaavia heaoluriikide öötelevisioonist. Need on staatilised vinjetid Andy Warholi laadis heinamaa tuulest, kardinavarjust, laetiivikust ja muust. Ent kui Andy Warhol nöögib publikut pikki väsitavaid kaadreid vaatama, kusjuures ta ise ei viitsinud töötava kaamera juures üle viie minuti passida, siis Calin Dani võtetes on zenbudistlikku süvenemist tavapärasesse ja tühisesse.

 

Workshop 

 

Calin Dani juhendatud workshop toimus Linnahallis, mis kujunes Dani-päraselt eri kultuuride ristteeks. Osavõtjad, pooled neist välisõppurid, leidsid Linnahallist inspiratsiooni nagu jukeboxist.

Niels Tilanuse jaoks oli Linnahall Pandora laegas keset Tallinna vodkaturismikaarti purjus laevaturistide, kesvamärjukese ja tühja taara lõppematu tulvaga. Ayaka Okutsu koostas ja joonistas Linnahallile pildikeelse reisijuhi, nähes selles samasugust Tallinna eksinud võõrast nagu ta isegi. Ryan Siegan-Smith tuupis jaapani hieroglüüfe, paigutades neid vanakreeka luuletaja Simonidese mnemotehnika järgi tuttavasse maastikku. Kui ta trepirinnatistelt rulaga kere külge seotud õhupallide lõhkedes lumehange sõitis, siis ühinesid temaga spontaanselt vene noormehed ja viskasid Linnahalli müüridelt lumehange saltot. Anna-Karin Stjernløf jäädvustas Linnahalli talvise rannajoone koos jääpüüdjatega. Marko Nautrase multika-helikopter põtkis rannakivide kohal pragunenud jääd nagu spermatosoid munarakku särtsaka muusika ja kontserdiovatsioonide saatel ?Mehest La Manchast?. Marianne Männi analüüsis rööpselt end ja Linnahalli. Tõdemusega, et üks Linnahall läheb kosmosele sama palju korda kui üks Marianne Männi, kaotas ta piiri hoone ja inimese vahel, võttis Linnahalli oma saatusekaaslaseks ja kaaslinlaseks ning avas feminismis tallel oleva uusanimismi.