Venemaal ei usu reformidesse isegi nende läbiviijad

Boriss Kagarlitski

Perestroika tegelikke eesmärke ei suudetud sõnastada ka parteisiseselt.

Üks perestroika paradokse: kuigi kõik teavad, et see oli läbikukkumine, oli perestroika läbikukkumine, mida kõik ülistavad. Isegi need, kes selle eest vastutasid, paistavad oma täieliku läbikukkumise üle uhkust tundvat. Algsete lubaduste poolest oli tegu muidugi püüdega reformida Nõukogude Liitu ning, mis veelgi olulisem, päästa riik. Partei ideoloogide retoorikas kasutati perestroika sünonüümina ka mõisteid „sotsialistlik demokraatia” ja „inimnäoline sotsialism”. Esimene esines tihemini, kuna teine idee seondus liialt 1968. aasta sündmustega. Majanduslik kriis oli viinud nõukogude suurvõimu allakäiguni. Kõik selle elustamise protsessid ebaõnnestusid, sest patsient suri ravi käigus. Küsimus selle kohta, kas patsient suri ravi tagajärjel või sellest sõltumatult, on juba omaette teema. Kuid vaevalt ülistaks keegi arsti, kelle patsient ravi käigus hinge on heitnud. Kõige paremal juhul otsitakse arsti sellisele käitumisele vabandusi.

Loomulikult ei saanud perestroika kontekstis, millest ta välja kasvas, temale seatud ootusi täita. 1980. aastatel tõusid vanad loosungid uuesti esile, kuid selle vahega, et mitte keegi ei uskunud enam nendesse. Püüe reformida 1960ndate ideoloogiat 1980ndatel oli tagasipöördumine põhimõtete juurde, mille Stalin oli korrumpeerinud. Gorbatšov ja tema pooldajad võisid olla ehk naiivsed, kuid 1980ndate ühiskond seisis silmitsi suurte muutustega, mida selle juhid ei julgenud defineerida positiivsetena. Perestroika teine paradoks oligi see, et selle tegelikke eesmärke ei saadud reformide käigus kunagi teatavaks teha, sest inimestes oleks see tekitanud ainult rahulolematust ja süvendanud umbusku. Kuid tegelikke eesmärke ei suudetud sõnastada ka parteis, mis tõi kaasa uued probleemid.

Kui me vaatame kriitikat, mida  hakati 1980ndate keskel nõukogude ühiskonna suunas avaldama, siis ei puudutanud see demokraatia või sõnavabaduse puudumist, nagu võiks arvata. Selle asemel peeti võrreldes läänega liiga madalaks nõukogude elustandardit. Lääne elustandardit küll ei tuntud, kuid selle kohta oli ühiskonnal elav ettekujutus. Rahulolematust tekitasid veel innovatsiooni pärsitus tootmises ning majandussüsteemi paindumatus: samal ajal kui nõukogude sõjatööstus oli ülearendatud, oli tarbijale suunatud tööstus tugevasti maha jäänud ega täitnud ühiskonna vajadusi. Lisaks sellele heideti riigivõimule ette liigset sõltuvust rahvusvahelisest majandusest kütuse kaudu, mida müüdi lääne turule. Suurem osa sellest kriitikast kehtib siiani ja probleemid kaasaja Venemaal on üha süvenenud.

Kuid kuhu jääb vabadus? Vabaduse puudumine praegusel Venemaal erineb paljuski vabaduse puudumisest Nõukogude Liidus. Iroonia on selles, et inimeste rahulolematus olukorraga on tänapäeval vähenenud. Venemaa „teisejärgulisusega” on lepitud ning erinevalt perestroika-ajast ei tihkagi keegi võrrelda tänapäeval oma elutingimusi lääne omadega. Üheks peamiseks poliitiliseks loosungiks on siiani saamine „osaks tsiviliseeritud maailmast”. Kuid luba selleks küsitakse ühiskonna võimueliidilt, mitte ühiskonnalt endalt. Võib öelda, et perestroika’l õnnestus suruda alla inimeste lootus paremale elule ja usk selle võimalikkusesse Venemaal. See vabastas riigi juhtkonna lootusest paremale elule ja tingimusest rahvale midagi selgitada. Võimudiskursuse suhtlemine rahvaga on läbini ideoloogiline, see tähendab, et kunagi ei vastata konkreetsetele küsimustele. Gorbatšov oli esimene ja viimane Nõukogude Liidu võimueliidis, kes püüdis vastata konkreetsetele küsimustele. See ebaõnnestus. Pole kahtlust, et ühiskond oli 1980ndate keskpaigaks sügavas ja lõplikus kriisis.

Hoolimata perestroika ühiskonna ennast vabastava võime loosungitest, ei olnud tegemist ühiskonna enesetransformatsiooniga. Tolleaegsete ühiskondlike muutuste agendiks oli nomenklatura, kellel oli sõnum ja ideoloogia. Nomenklatuur on hiljem jäänud 1990ndate sotsiaalsetest muutustest kõige rohkem võitnud ühiskondlikuks grupiks. Seega oli perestroika näol tegemist ka võimueliidi enesemuutmise protsessiga. Kuid mitte süsteemi, vaid eliidi enese seisukohalt: too oli sunnitud tooma ohvriks valitseva süsteemi, et ennast ühiskondlikes muutustes uuesti identifitseerida. See tähendas privileegide kaitsmist, mis ei olnud enam kindlad ja eliidile eraomandi tingimustes seadusega tagatud. Ka nõukogude ühiskonnas olid need privileegid ametlikult illegaalsed. Ka privilegeeritutel ei olnud võimalik näidata oma luksuse olemasolu. 1980. aastate keskpaigaks polnud valitsejad süsteemi piirangutest vähem väsinud kui ühiskonna põhjakiht, erinesid ainult selle rahulolematuse põhjused. „Tak šit nelzja, a kak možno?” Nomenklatuuril oli vastus sellele küsimusele olemas, kuid ühiskonna enamusel mitte.

Kuid küsimus jääb: kes keda pettis? Selle asemel et pidada vastutavaks bürokraatiat, pööran oma arutluskäigu ümber ja väidan, et äraandjaks oli hoopis intelligents. Muidugi võiksime reeturiteks pidada ka kõiki, abstraktset „meid”, mis viib selleni, et me kõik oleme süütud, kuna meid kõiki võiks vabalt kohtupinki viia… Kuid ühiskond usaldas intelligentsi ja pidas selle olemasolu ülioluliseks, intelligents kehastas ühiskonna häält. Kuid kusagil mujal ei ole intellektuaalide roll olnud niivõrd tähtis kui Nõukogude Liidus. Ühiskond usaldas intelligentsi ka uute eesmärkide ning nägemuse formuleerimise osas selle kohta, kuidas edasi minna. Kuid intelligents ei suutnud neile pandud ootusi täita.

Intelligentsil oli nõukogude ühiskonnas väga ideoloogiline ning ühtlasi praktiline roll. Sellest tulenevalt oli nõukogude intelligentsi enesekäsitlus väga tõsine, see pärines 1960ndatest, mil intelligents omandas uue ideoloogilise rolli ja pidi kohanema talle antud funktsioonidega. Hruštšovi reformide läbikukkumisel hakkas arusaam intelligentsist kui kultuurilise ja poliitilise muutuse agendist tasapisi murenema. See asendus teise samavõrd naiivse antikommunistliku ideoloogiaga, mida ei õigusta rituaalsed sõnavõtud Stalini kuritegudest, kuna küsimus ei olnud selles, mis oli juhtunud, vaid ka selles, mis parasjagu toimus. Poliitilise intelligentsi motiivid võisid olla erinevad, kuid eesmärk oli üks. Liberaalse intelligentsi vastus sellele küsimusele oli: ükskõik mis, kuid mitte kommunism! Jossif Brodski kirjutas ühes oma tolleaegses luuletuses: „Võitlus ei käi mitte hea ja halva vahel, vaid halva ja õudse vahel”. Hilis-perestroika perioodil muutus kommunismi õuduste alternatiiviks halva toetamine hilis-perestroika intelligentsile. Tolleaegne nõukogude ühiskond oli kurja kehastus.

Intelligentsi järgmine traagiline samm oli lahtiütlemine igasugustest inimõigustest ning nendest kõnelemisest. Isegi kui seda tehti, räägiti peamiselt isiklikest õigustest või oma sõprade, meie-suguste õigustest. Demokraatia instrumentaliseerimise tagajärjel ei kehtinud inimõigused enam kõigile, need ei olnud enam universaalsed. Inimõiguste relativismi tagajärjel on hea see, mis on meile hea, ja halb on see, mis on meile halb. Venemaa areng sarnaneb paljuski Nõukogude Liidu lõpul toimunuga. Ka tänapäeva Venemaal ei usu oma reformide eesmärkidesse isegi nende läbiviijad. Kuid Venemaa jaoks on küsimus eelkõige selles, kas uus demokraatlik liikumine on võimeline perestroika’st õppima või korratakse samu vigu. Siiani ei ole õppust võetud, kuid natuke aega ja lootust veel on.

Tõlkinud Margaret Tali

 

Boriss Kagarlitski töötab teadlasena Vene Teaduste Akadeemia võrdlevate poliitikauuringute instituudis. Ta on avaldanud ingliskeelsed raamatud „The Thinking Reed”, „The Dialectic of Hope” ja „The Mirage of Modernisation”, osalenud ka poliitilistes sündmustes ja kuulunud aastatel 1990–1993 Moskva linnavalitsusse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming