Venemaaga pankrot

MIHKEL MUTT

Kogu Euroopa poliitikat iseloomustab silumine ja klattimine, selles on ameeriklastel õigus. Jätame praegu kõrvale selle hinnangulise resp. tulemusliku aspekti. Aga meetod see on. Ja see käib kõikide tasandite kohta, niihästi isekeskis kui ka erineval astmel väliste vastaliste puhul. Praegu kehtib see eriti kahe suure kontsentri, Venemaa ja Lähis-Ida kohta. Ka Euroopa suhetes Venemaaga hõljub pidevalt tagaplaanil sama oht mis Levandi puhul. See on tingitud geograafilisest lähedusest. Ja nimelt: kui neis paigus midagi täitsa hulluks keerab, siis tunneb seda kõige valusamalt ja vahetumalt oma nahal just Euroopa. Rahutused mõlemas piirkonnas on võrreldavad tohutu potentsiaalse ökoreostusega. Seepärast tuleb mõlemas regioonis kaasa aidata stabiilsusele iga hinna eest. Sellise poliitika lahutamatu osa on aidata vastasel teha halva mängu juures head nägu ehk bukvalistlikult ?nägu päästa?. Sellega seoses serveeritaksegi Euroopa Liitu kui üldkasulikku projekti. Niisuguse suundumuse üheks väljundiks on näiteks äsja meie pressis ärevust tekitanud koostööavaldus Venemaaga. Selle raames püütakse Venemaad mängus hoida ja tema reaktsioone maandada. Tegelikult seisame silmitsi faktiga, et Euroopa praegune laienemine tähendab Venemaa välispoliitika kõige suurejoonelisemat ja ilmselt lõplikku läbikukkumist eeskätt Euroopas, kui mitte hävingut tervikuna. Venemaa on püüdnud sajandeid tugevdada oma mõju kõikides Euroopa suundades, Balti regioonist Balkanini, aga kaugel pole aeg, mil ka ta senised ustavaimad sõbrad bulgaarlased, seejärel aga horvaadid ja isegi serblased vaatavad teises suunas. Pikaajaliste ponnistuste tulem on null. Suurriiklikest ambitsioonidest tuleb suu puhtaks pühkida, jäävad ainult mängud Valgevene, Moldova ja mõne endise liiduvabariigiga kunagisel Siiditeel. (Pole ju kuidagi võimalik lahus hoida Venemaa välispoliitika ?ajaloolist põhijoont?, mis olevat kuidagi suursugusem, ja bol?evistlikku välispoliitikat, mis mõnede arvates justkui olevat eelmisest kõrvale kaldunud ja seda moonutanud. Kuigi bol?evikud algul hurjutasid Tsaari-Venemaa imperialistlikku poliitikat, jätkasid nad seda praktikas üsna täpselt nii põhisuundades kui konkreetsete lepingute täitmise nõudmiste suhtes niihästi Mand?uurias, Pärsias kui mujal.) Seoses sellega tuleb tunnistada, et Eesti ja Vene suhted ei ole ammu olnud nii halvad kui praegu. Ja vähemasti üks selle põhjusi on, et Venemaa peab Eestit nähtavasti kaasvastutajaks oma rahvusvahelise läbikukkumise eest. Just, Eesti on oma käitumise, oma ?arutute? sihiseadmistega süüdi selles, et Venemaa on kõrvale tõrjutud, et temale on eelistatud mingeid kääbusriike. Õieti on meie suhted idanaabriga olnud nii halvad vist ainult ühe korra, enne baaside tulekut. Sest mida õigupoolest tähendavad halvad või head suhted, millal on nende kategooriate kasutamine relevantne? Igatahes mitte kahe sõdiva poole vahel. Sõda on teatavasti poliitika jätkamine teiste vahenditega, aga head/ halvad suhted on rahuaja poliitilise tasandi mõiste. Või kas on enam asjakohane rääkida headest või halbadest suhetest, kui üks riik on teise okupeerinud ja alla neelanud? Kui sa ikka oled kellegi kõhus, siis on tegemist eelkõige sisalduvussuhtega, mis kuulub eelkõige füüsika valda. Head või halvad suhted eeldavad, et tegemist on kahe suveräänse subjektiga. Ja just sellistena ongi meie suhted Venemaaga erakordselt nigelad.

Maailmast kostab mõnda aega fanfaarihõiskeid, et külm sõda on lõppenud. Sel puhul meenub mulle ikka, kuidas Lennart Meri oma esinemistes enne Vene vägede Eestist väljaviimist kordas ceterum censeo?na, et Teine maailmasõda pole ühel Euroopa killul lõppenud. Tekib vägisi tahtmine teda matkida, et ka külm sõda pole Läti ja Eesti jaoks lõppenud.

Jah, topelttolle ei ole. Aga seda ei saa serveerida mingi enesekohase umbmäärasusena, justkui need tollid oleksid õhku haihtunud. Või et see sai teoks mõlema poole ühispingutuste viljana. Kaugel sellest. Tuleb meelde jätta, et Venemaa valitsus polnud nõus neist tollidest kuni lõpuni vabatahtlikult loobuma. Vastu nii oma kui eesti rahva elulistele huvidele. Venemaa ei suutnud seda sammu astuda, kuigi ta pidi aru saama, et varem või hiljem tuleb topelttollid niikuinii kaotada. Ainult et seda ise tehes olnuks võimalik Lääne silmis plusspunkte kirja saada. Jätkem ka meelde, et Venemaa ei ole vabatahtlikult sõlminud meiega piirilepingut. Kuigi ka see tuleb ükskord niikuinii sõlmida ja terve mõistus ütleb, et vabatahtlik sõlmimine tõstaks Venemaa mainet vaba maailma silmis. Venemaa ei ole tagastanud meie presidendi auraha ega Tartu ülikooli varasid. Loetelu situatsioonidest, mille puhul Venemaa ei ole ilmutanud vähimatki head tahet, võiks pikendada. Kogu aja jooksul pärast Jeltsinit ei ole Eesti saavutanud suhetes Venemaaga õieti midagi, vaatamata kõikidele omapoolsetele vastutulekutele. See on karm tõde ja seda on meie välispoliitika korraldajatel ehk valus tunnistada. Olgu lohutuseks, et see ei ole nende süü ja et samal alal pole vähimatki suutnud ka meie välispoliitilised üksiküritajad, ?vene ala FIE-d?.

Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et Venemaal kui suurriigil puuduvad kaks omadust: suur joon ja suuremeelsus välispoliitikas. Nende hoiakus on tunda mingit täditsevat solvumist, suutmatust asjadest üle olla, alustada puhtalt lehelt. Mida siis teha? Esmane emotsionaalne reaktsioon on, et Eesti peaks käega lööma, seda enam, et meil pole seda tsirkust enam tõesti nii väga vaja. See tähendaks muu hulgas oma diplomaatilise esindatuse alandamist Venemaaga miinimumini, lausa ajutise asjurini, sest mida me ikka võimleme, kui on näha, et teine pool ei ole tõsiselt asja juures. Piinlik hakkab enda ees. Aga mõistus ütleb, et see tee pole perspektiivikas. Sest see oleks järjekordne kont vene võimsa propagandamasina hambusse. Meil ei jää üle muud kui loobuda ponnistustest, külmutada status quo ja oodata, oodata, oodata, nagu tatarlaste kõrbes.

Euroopa Liit kaitsena Vene vastu on kahe otsaga asi. See on tõhus barjäär seni, kui Vene on väljas. Aga kui Vene on sees, kas peaksime siis välja astuma? Sest nagu näeme, ei unusta see riik midagi, mitte väiksematki ?sõnakuulmatust?. Ja kas on mõtet jääda ootama seda väänamist, mis siis tulla võib? Aga ei, ka säärane taktika töötaks lõppkokkuvõttes meie kahjuks. Ainus võimalus on kasutada aega, mis meile loodetavasti jääb, ehk koguni paarikümmet aastat, et kindlustada oma positsioone ELi sees vältimaks tulevikuohtusid. Eesti asi oleks aastate pärast, siis kui Venemaa hakkab järjest tõsisemalt ELi pressima, meenutada vastavatele instantsidele kõiki neid argumente, mida praegu tuuakse välja Türgi puhul tema eurokõlbmatuse kohta. Muu hulgas seoses islamiga.

Meile tarvilikud turvameetmed peavad kindlasti olema fikseeritud seaduslikul tasemel. Selle töösuuna hakatusena peaks ELi põhiseaduse panema ka Eestis rahvahääletusele, millele peab eelnema põhjalik arutelu. Tõeline konstruktiivne eurokriitika võibki alata alles nüüd, kui me oleme sees. See on liiga oluline asi, et jätta see konjunkturistide, säraküünalde ja hampelmannide pärusmaaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming