Venemaa dilemma Eesti välis- ja julgeolekupoliitikas

Holger Mölder

Konfrontatsioonipoliitika jätab Eestile minimaalsed võimalused Venemaal toimuvat soodsas suunas mõjutada. Poolteist aastakümmet pärast taasiseseisvumist on Eesti Vabariik liitunud pea kõigi oluliste rahvusvahelise organisatsioonidega  ja saavutanud seeläbi mõjuvõimsama rahvusvahelise autoriteedi kogu oma ajaloo jooksul, muutudes osaliseks mitte ainult regionaalsetes, vaid ka globaalsetes otsustamisprotsessides.

Samas tundub, et Eesti välispoliitika on märkimisväärselt asetunud Eesti-Venemaa suhete konteksti ning meie sügavas sisemuses pesitseb tugev rahvuslik alalhoidlikkus, mis takistab tekkinud rahvusvahelist autoriteeti optimaalselt kasutamast. Näib, et see, mida ütleb meie kohta Tambovi kuberner, on meile sageli palju olulisem sellest, mida ütleb ÜRO peasekretär. Sellegipoolest ei ole meie käsitlus Venemaast  alati ratsionaalne, kuna seda mõjutavad ajalooline hirm ning konfrontatsiooni paratamatus. Eesti julgeolekupoliitiline identiteet on tugevasti minevikku suunatud, seal valitseb teatav nostalgia külma sõja aegse Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseisu järele.

 

Rahvusluse roll Eesti välis- ja

julgeolekupoliitilise identiteedi määrajana

 

Kas nostalgia ajaloolise ebaõigluse eest tasumise järele võib põhjustada pikaajalise vastasseisu Eesti ning Venemaa vahel ning selle tulemusena eemaldumise euroopalikest väärtustest? Georg Elwert on uurimuses ?Natsionalism ja etnilisus? hinnanud rahvust kui erakordselt noort ajaloolist nähtust, mille poliitiline tugevus näib absurdne, arvestades tema ideoloogilist viletsust ja vastuolulisust. Rahvuslus on ideoloogiliselt suunatud minevikku, kus kohustuslike komponentidena esinevad sõbra-vaenlase retoorika, ohtrad ajaloolised tõendmaterjalid ja mälupildid hiilgavast minevikust, mis teinekord ulatub isegi mitte kunagi eksisteerinud müütiliste impeeriumide loomiseni. Tuleb arvestada, et Eesti näol on tegemist suhteliselt noore rahvusriigiga, kus rahvuslus on omandanud riigi ülesehitamisel palju tugevama osakaalu kui nn vanadel rahvusriikidel nagu Prantsusmaa, Saksamaa või isegi Taani. Eesti rahvusluses domineerib väga tugevalt etniline taust (rahvus ja rahvusriik on globaliseeruva maailma taustal väärtustena üle idealiseeritud).

Rahvuslus on oma olemuselt inklusiivne, mis toob kaasa piiratuse. Samas ta muidugi ka liidab inimesi, tekitades väärtustel põhineva kollektiivse identiteedi. Nii või teisiti, rahvuslus ei ole ratsionaalne, ammugi mitte objektiivne ja võib seeläbi rahvusvahelistes suhetes muutuda väga ohtlikuks mõjutajaks. Üks rahvusluse hobusel ratsutav loll võib hävitada meie julgeolekut palju edukamalt kui mõni Kim Philby või Aldrich Amesi taoline superspioon, tehes seda pealegi tasuta ja õilsate ideaalide nimel.

Ajalooline kogemus on olnud Eesti välis- ja julgeolekupoliitilise mõtte üks põhilisemaid kujundajaid. Nii on Venemaa-poolne tunnustamine ja Tartu rahu rahva ajaloolises mälus tugevasti seostunud Eesti riigi tekkimisega, mis on sageli takistanud või raskendanud reaalpoliitiliste otsuste langetamist, olgu see siis nn 9. mai temaatika või piirilepingu sõlmimise ümber puhkenud rahvuslik hüsteeria. Rahvusliku retoorika põhjal jääb mulje, et Eesti riiklus ongi tekkinud Venemaa armust, mitte 1918. a teostatud rahvaste enesemääramisõigusest, ja meile on seetõttu ülioluline, missugune tsaar ja kuidas seda tunnistas, muidu oleks nagu ebaseaduslik. Venemaa taganemine piirilepingust ei tee talle au. Samas  tuleb tunnistada,  et selles oli oma osa ka Eestis puhkenud marurahvusluse vaimust kantud diskussioonidel, kus väga aktuaalseks muutusid vabanduse palumise nõuded ja Eesti-Vene suhete jäik sidumine ajaloolise ebaõigluse hüvitamisega.

Kui Eesti iseolemise identiteet on nii tugevasti kinni Venemaas, siis eeldaks see mingisugustegi  lahenduste olemasolu. Kas selleks on  konfrontatsioon iga hinna eest, lootes seejuures Ameerika Ühendriikide soosingule, mida  ostetakse välja sõjalisi teeneid osutades,  või püüd leida probleemidele positiivset lahendust, toetudes liikmelisusele Euroopa julgeolekukorraldust mõjutavates organisatsioonides, sh Euroopa Liidus ja NATOs?

Suhetes Venemaaga on Eesti järginud (nagu Venemaagi) modernset postulaati, kus ebasõbraliku riigiga toimub paratamatu vastandumine. Paradoksaalne on, et pidevas vastastikuses vastandamises kattuvad Eesti ja Venemaa strateegilised  huvid. Venemaa on mõistagi huvitatud külma sõja aegse vastasseisu taastekitamisest, sest see aitab tõsta nii tema rahvusvahelist autoriteeti kui ka vähendab rahvusvahelist sekkumist Venemaa sisepoliitikasse. Eesti on aga muutumas nii-öelda ?ühe juhtumi riigiks?, kus välispoliitilist edukust mõõdetakse sellega, kuidas parajasti suudetakse Venemaale ühes või teises küsimuses ?koht kätte näidata?. Nii muutus teleajakirjanik Astrid Kannel peaaegu et rahvuskangelaseks, kui suutis ühel pressikonverentsil Venemaa presidendi Vladimir Putini välja vihastada.

Kahtlemata pole Venemaa poliitika selline nagu lääne tsivilisatsiooniruumi kuuluvatel riikidel, kuid rahvusvahelised suhted eeldavadki riikide käsitlemist sellistena, nagu nad parajasti on. Raske on leida rahvuslikest eelarvamustest vaba analüüsi, mis pakuksid ka Eesti-Venemaa suhete kompleksile positiivseid lahendusi. Tavaliselt välistatakse lahendused juba eos või seatakse sõltuvusse Venemaast (vabanduse palumine jms). Aga konfrontatsioonipoliitika jätab Eestile minimaalsed võimalused Venemaa välispoliitikas mingilgi määral osaline olla ja mõjutada sealseid protsesse kas siis otse või läbi oma kuuluvuse ELi ja NATOsse. Rääkides Eestist kui potentsiaalsest Venemaa eksperdist oleme sattunud vastamisi järjekordse müüdiga, sest ekspertiis eeldab erapooletust, rääkimata lahendustest.

 

Erisuhted Ameerika Ühendriikidega ?

reaalsus või kujutelm

 

Eestis armastatakse rääkida erisuhetest Ameerika Ühendriikidega. USA ongi Eesti oluline liitlane, kuid seda siiski institutsionaalses kontekstis, eelkõige läbi NATO. Erisuhted (sarnaselt Suurbritannia, Iisraeli või isegi Poolaga) on aga selge liialdus, viidates pigem  teadlikult kujundatud müüdile, mille põhjus on lihtne ? väikesearvuline eesti päritoluga valijaskond.

Meie välispoliitika järjekordne paradoks seisneb selles, et riik, kellele Eesti oma Vene-poliitikas toetub  ja kelles nähakse sobivat heidutust võimaliku konfrontatsiooni puhul Venemaaga, see on Ameerika Ühendriigid, ei vastandu oma julgeolekupoliitilistes huvides mitte sugugi alati Venemaale. Ameerika Ühendriikide huvides pole mitte igavene vägikaikavedu Venemaaga, vaid et kaks rahvusvahelistesse sõjalistesse operatsioonidesse panustajat omavahel kokkuleppele jõuaksid, mida ilmestas ka nende hiljutine toetus piirilepingu ratifitseerimisele Eesti poolt.

Erisuhete ühepoolne iseloom jätab Eesti sõltuvusse Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhetest, omamata erilist võimalust seal kaasa rääkida. Väga sageli vastandatakse meil ka Ameerika Ühendriike Euroopa liitlastele ja süüdistatakse viimaseid liigses Venemaa-sõbralikkuses. Olles Euroopa Liidu liige, kuid toetudes Venemaa-poliitikas ühekülgselt Ameerika Ühendriikidele, nõrgestab Eesti oma võimalusi Euroopa Liidu Venemaa-poliitikat kujundada. Kui meid ka Euroopas ei mõisteta, siis näitab ju see vaid meie välispoliitilist nõrkust. Ameerika Ühendriigid ja tema sõjaline võimsus pole kindlasti vastus kõikidele Eesti probleemidele ja võimalik, et ta pole seda ka meie kõige keerulisema probleemile, s.o Venemaale.  

Eesti julgeolekupoliitiline identiteet on tugevasti suunatud minevikku, mis teeb raskeks efektiivse välispoliitika teostamise. Muinasjutud konnast, kelles peale suudlust saab prints valgel hobusel, peegeldavad kahjuks ideaale, mitte objektiivset tõde. Me saa enam kunagi tagasi aastasse 1920. Liiga palju on meie välispoliitiline mõte seotud minevikupärandiga ja liiga vähe Eesti riigi ning ühiskonna ülesehitamisega tänases rahvusvahelises situatsioonis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming