Vene postmodernismi eripära

Nihilism, vaesus ja olelusvõitlus on toonud Venemaa ellu vastuvõetamatult ja eemaletõukavalt ohtralt brutaalset loomalikku toorust.

VALLE-STEN MAISTE

Nädalakirja Economist Moskva korrespondendi Arkadi Ostrovski „Venemaa loomine“ on nägemus sellest, kuidas meie idanaaber on jõudnud nõukogudeaegsest valede labürindist küünilisse ja nihilistlikku tähendusetuse kõrbe. Raamatu esimestes peatükkides on Venemaa elu ja ajaloo kurioosumid filosoofilisemat laadi üldistuste ja mõtestustega põimunud ja näib, et ohtra faktiesituse kõrval võimaldatakse lugejal tuntavalt liikuda ka sõber Rait Avestiku lemmiksfääris, metatasandil.

Aimdub koguni tervete tsivilisatsioonide käekäiku diagnoosinud Spengleri ja Toynbee suure esiisa Giambattista Vico vaim: „Süsteem, mis ehitati üles sõna abil, sõna läbi ka hävis. Nõukogude Liit ei lagunenud seepärast, et riigil sai raha otsa – lõpuks oleks see võinud muutuda ka Põhja-Koreaks –, vaid sel said otsa sõnad.“ Sama diagnoosi laiendab autor tänapäeva Venemaale. Ajapikku selgub, et gigantseid metafüüsilisi ambitsioone Ostrovskil siiski ei ole ning lahti rullub Venemaa-käsitluste huvilisele nii tuttav lõputute uskumatult anekdootlike tõsieluseikade rodu.

Anekdootliku toonita näib olevat Venemaast pea võimatu rääkida, pikantsustest kubisevad nii lamedad kui tõsised käsitlused telesaatest „Võimalik vaid Venemaal“ David Vseviovi „Müstilise Venemaani“. Koguni saepurukuiv surmtõsiselt trotskistlikku võitlust edendav World Socialist Web Site muutub Venemaa siseelu kajastades puhuti lustakaks: „Venemaal on kolme tüüpi ärimehi. Esmalt mõrtsukad, siis need, kes röövivad eraisikuid ning lõpuks ausad ärimehed, kes varastavad riigilt. “1

Tõestisündinud jaburusi sisaldab Ostrovski raamatus pea iga teine lõik. „Vaidlesime toimetuse koosolekutel alailma, millisele leheküljele peaks üks või teine tegelane minema, kas ühiskonnaelu-, äri- või krimirubriiki. Tavaliselt areneti ametnikust ärimeheks ja siis kurjategijaks, ent nii mõnigi kord ka vastupidi. Vestlus käis toimetajate vahel umbes nii, et las tegelane olla täna veel äriküljel, homme paneme ta siis krimiküljele, kui teda juba enne maha ei lööda, nii et ta sootuks nekroloogide rubriigis koha leiab,“ meenutab Kommersandi toimetaja Jelena Nusinova.

Ostrovski elukirjeldused ületavad kohati superkirjanik Viktor Pelevini varakapitalismiainelisi fabrikatsioone: „1990. aastate alguses paiskus teleekraanidele ja vallutas miljonite venelaste mõtted traktorist Ljonja Golubkov. Teda ei koormanud liigne vaimsus ega haridus, ent temast kiirgas optimismi kapitalistliku tuleviku suhtes. Ljonja oli hankinud naisele paari nahksaapaid ja kasuka ning kavatses peagi osta ka auto raha eest, mille oli saanud investeerimisettevõttelt, kes pakkus tuhande­protsendilist kasumit …“

„Kas oled unustanud, Ljonja, mida isa ja ema õpetasid, ausalt tuleb tööd teha. Sina aga jooksed ringi ja ostad aktsiaid. Oled haljavtšik,“ alustati ühes reklaamis dialoogi. „Eksid, ma ei ole haljaavavend, olen partner, vastas Ljonja ja näitas kaardikepiga naisele joonist, mis kujutas pere õnne erinevaid järke: uut mööblit, autot, maja.“ Ljonja populaarsus tegi kadedaks koguni Jeltsini ja üha vähem vene inimesi uskus, et ausa tööga võib kuhugi jõuda.

Ostrovski on tublisti panustanud, et lugeja lõbususe põuda ei tunneks, meeleolukuse nimel enam vaeva näinud kui faktitäpsuse ja põhjalikkusega. Kõneldes paljuräägitud Putiniga seotud masendavalt ohvriterohketest košmaaridest, nagu 1999. aasta kortermajade plahvatused, allveelaeva Kursk katastroof, Dubovka teatri pantvangikriis, Beslani koolimajatragöödia jne on Ostrovski üsna hüplev. Neil teemadel on varem sidusamalt ja põhjalikumalt kirjutatud, ainest jõulisemalt interpreteeritud, elumajade õhkimise loo käsitlus jääb näiteks kohati alla eestikeelsele Vikipeedialegi. Mitmel puhul, nagu Putinit pilanud satiirisaate „Kuklõ“ ärakeelamise lugu, suhted oligarhidega jms kordab Ostrovski üks ühele varasemaid, juba eesti keeldegi tõlgitud raamatuid. 2

Võimalik, et Ostrovski ei ole „Venemaa loomist“ komponeerides olnud parim loogik ja selgelt põhjendanud, kus on põhjus, kus tagajärg. Kas intellektuaalse eliidi küünilisus käivitas allakäigutee või tekitasid suurriigi lagunemise vaevad, röövkapitalism ning raskused identiteediotsingutes hoopis ise nihilismi? Kirjeldades kuuekümnendate põlvkonna ja nende poegade, Kommersandi lugejaskonna moodustanud uusrikaste vastuolusid antakse mõista, et sotsialismi hävitamise asemel selle inimnäoliseks reformimisest unistajad olid varakapitalismist joovastunutest põhimõttekindlamad ja eetilisemad.

Ka Jaak Allik on mõista andnud, et lääne väärtustega oli enam kooskõlas intellektuaalse, idealistliku ja väärtuspõhise Gorbatšovi toetamine, mitte tema vastu oportunistliku, võimujanuse ja moraalsete tõketeta Jeltsiniga mestimine.3 Kuid mingi demokraatlik sotsialism ning vasakleeri reformimise mõte tundus varakapitalismi esimeste iilide puhudes ärksatele venelastele seniilide lootusetult ebamoeka veidrusena. Ostrovski toob esile murdemomente, kus ausus ja eetika pragmatismi ja oportunismi ees lagunesid, jõudes lõpuks ikka intellektuaalse eliidi ja meediani.

Selles osas on „Venemaa loomise” kontseptuaalne selgroog selge, mõtlema­panev ja omamoodi originaalne. Ostrovski küsib, kuidas sai ühiskonnast, mis 25 aasta eest vabanes ja turumajandusele üle läks, autokraatlik politseiriik, mis vastandab end jälle järsult Ameerikale. Autor arvab selles süüdi olevat olukorra, kus inimeste kasutatavate sõnade ja keele seest ning tagant on hävitaval määral kadunud väärtused, tähendused ja tõde.

Aleksandr Solženitsõn kirjutas 1974. aastal oma „Obrazovanštšinas“ suurtähtedega peamise käsulauana nõukogude haritlaskonnale: „ÄRGE VALETAGE! ÄRGE OSALEGE VALEDES, ÄRGE TOETAGE VALET!“ Ostrovski usub, et just selle lipukirja pöörane, lausa maniakaalselt nihilistlik jalge alla tallamine on Venemaa põrguhädade peamine põhjus. 12. juulil 2014 räägiti Pervõi Kanalis kolme­aastase poisi avalikust risti­löömisest Slavjanskis. Ukraina fašistlikud elajad olevat lõikunud poisi ihu nii, et ta pidi enne surma tund aega piinlema, misjärel olevat lohistatud poisi ema tanki järel, kuni temagi suri.

Inimesed, kes toodavad niisuguseid agressiivseid, hüsteerilisi, patriootlikke hallutsinatsioone, ei ole harimatud marurahvuslased, vaid intelligentsed ja erudeeritud riigi ajud. Nad ei tegutse põhimõtete ajel ega ilmuta tõe suhtes lugupidamist. Hallutsinatsioonid hakkasid aga elama oma elu. Viis päeva pärast ema ja poja tapmisest rääkiva välja­mõeldud loo eetrisse jõudmist tulistasid nn fašismi vastu võitlejad alla reisi­lennuki, tappes 298 tegelikku reisijat.

Silmakirjalikkust ja valet leiab igalt poolt, samuti nagu postmodernistlikku soga ja nihilistlikku oportunismigi. Julmuste, sealhulgas laste kallal korda saadetud metsikuste ebaproportsionaalse, propagandistliku ja valeliku eksponeerimise vallandajaks tuleb pidada loomulikult USAd, kes Lahesõjas Eestiski tegutseva suhtekorraldusfirma Hill+Knowlton Strategies toel ameeriklaste avalikku arvamust mõjutas. Paljudele teistele pahedelegi eluõiguse andmise osas on lääs teinud esimese saatanliku sammu.

Ent mitte kusagil ei ole postmodernistliku soga, küünilise valetamise ja nihilismi mädasoo võtnud niisugust ulatust nagu Venemaal, kus paljutki armastatakse kahetsusväärselt tihti teha dostojevskiliku põhjani mineku ja täielikule deliirikule omase süüdimatusega. Ostrovski raamatu suurim väärtus seisneb Venemaa eliidi seas levinud jahmatava hoolimatusevaimu mitme­plaanilises ja detailses esiletoomises.

Postmodernismiga on probleeme kõikjal. See ohtralt kõhulahtisust põhjustanud vaimsus, mis ammugi juba lubab ja tähendab korraga kõike ja ei­midagi, on lääneski kaasa toonud ohtralt soga ja valusaid vallatusi. Ometi on algupäraselt tegemist siiski distsiplineeritud, idealistliku, maailmaparandamiskaldega nähtusega, mis valdavalt pole kaotanud lõplikult sidet valgustuse ja emantsipatoorsete eesmärkidega.

Esteetilise poole pealt on venelased varustanud maailma kõige võimsamate postmodernismi näidetega. Ent kunstis teinekord viljakas süüdimatu ja moraalitu transgressiivsus, nihilistlik kõike­lubavus ja piiride eiramine on Venemaal jahmatavalt vahetult kandunud ellu, meediasse, riigijuhtimisse, hakanud kujundama igapäevaelu ja inimeste käitumist ning võtnud valedest tuubil punamineviku ja varakapitalistliku väärtusvabadusega resoneerides pöörase ilme. „Südametunnistus, kõlblus ja ausus olid meie jaoks eemaletõukavad ajupesuks mõeldud sõnad, mida nõukogude süsteem kasutas ajal, mil tappis omaenda inimesi,“ on meenutanud uusrikaste ärilehe Kommersant looja Vladimir Jakovlev.

Venemaal levinud avangardkunsti esteetika oportunismi teenistusse rakendamise ja tallalakkumise post­modernistliku performance’i kuube rüütamise esitustes on seni ülemäära keskendutud nimetatud kunsti esinumbrile Vladislav Surkovile, kellele poliitika pole midagi muud kui suutlikkus kasutada kõike oma olukorra parandamiseks.

Selle end ühtaegu küünilise ja valgustatuna tundva kurja geeniuse arvates on siin maailmas kõige taga häbitud suhte- ja poliittehnoloogiad ning millessegi uskumist peale oportunistliku maskide vahetamise saab vaid pilgata.4

Ostrovski näitab, kui laialdane on selliste langenud karakterite esilolu Vene avalikus elus. Tema ilmekaim näide on teleajakirjanik Aleksandr Nevzorov, kes on jõudnud katsetada uuriva ajakirjaniku, marurahvuslase, riigiduuma liikme, imperialisti, romantilise individualisti, merkantiilse küüniku, petturi ja isegi liberaali ametit. Nevzorovi järelejätmatult madalaima nimetaja otsinguile suunatud telesaade „600 sekundit“ levitas valimatult kõike, mis müüs – vägivalda, rahvuslust, surma, pornograafiat … „Olin konkistadoor, kes vallutas teabe neitsilikku ala,“ on Nevzorov kuulutanud.

Ega meiegi heimarlengid, võsapetsid, maireaunasted, Delfi ja Õhtulehe rahvas jama ja paska rinnaga tõrju, kui need klikijanus jahile tormata soovivad. Arvamus­festivalil ja presidendi juures aga on nendesarnastel alati triigitud ürbid seljas, larhv paipoisilik ja suu eetili­sest vahust auramas. Nevzorov ent kuulutab häbita: „Mind ei huvitanud absoluutselt kõlblus ega avalik huvi, tegelesin lihtsalt kõige kasumlikuma teabega. Mul oli selle tarvis olemas jultumus, julgus ja erakordne põhimõttelagedus.“

Ostrovski raamat näitlikustab, et venelased, ilma et nad lisaksid lääne seestumisilmingutele midagi sisuliselt uut, süvendavad väärtuste kadu läänlasele ehmatava mõõdutundetusega ning selle mõju on olnud laastav. Venemaa postmodernismi iseloomustab stjob’i, – kõige vähegi tõsise mõnitamise, ahvimise ja halvustamise – lokkamine. Stjob kasvas välja ilkumisest nõukogude retoorika ja uutmisajastu loosungite võltspaatose üle, arendas selle küüniliselt mitu korda kangemaks, uute ideede ja tähenduste mõttes midagi asemele pakkumata, rääkimata väärtustest.

Ostrovskile jt Venemaast kirjutajatele omase pikantsete faktide lobeda esitamisega kaasneb oht, et tekst kaotab sideme ainesega ja mõjub lugejalegi postmodernse mängitsemisena iseeneses. Vene eluolu mahlakas absurd võrsub tegelikult ju väga valusast, alandavast ja kurvast reaalsusest. Ida-Euroopale pühendunud vasakpoolse ajakirjaniku Clara Weissi arvamuse kohaselt elab Venemaal äärmuslikus vaesuses, s.t peab toime tulema umbes 15 000 rubla ehk umbes 200 euroga kuus 43 miljonit inimest ehk pea kolmandik elanikest.

Weiss süüdistab selles viletsuses küllap omal moel õigustatultki läänt, kelle Venemaale kehtestatud sanktsioonid nuhtlevad valusaimalt kõige vaesemaid, ent vasakvõitleja ei saa jätta tähelepanuta Venemaal valitsevat erakordset varanduslikku ebavõrdsust, mis on suurem ka Ladina-Ameerika riikidest, rääkimata Hiinast, USAst või ülejäänud arenenud maailmast.5 Venemaa elanikkonna moodustavad tohutu varandusega oligarhid, vähenev ja väike (5 miljonit inimest) keskklass ja vaesuses elanike põhiosa.

Mineviku stereotüüpide tõttu seostatakse idanaabrit ikka veel kommunismiga, ehkki tegu on juba ammu väärtusteta röövkapitalismi lipu­laevaga. Muidugi tõukavad maailma, sh eestlasi, Venemaast eemale ka minevik, Nõukogude Liidu räiged kuriteod, vastu­meelsus kommunismi suhtes jms. Kuid sakslastele on nii nende 700 aasta vältel kui Teises maailmasõjas sooritatud kohutavad koledused andestatud. Varalahkunud Indrek Paavle on oma uurimuses näidanud, kuidas veel Teise maailmasõja eelõhtul eelistati Eestis suure kokkupõrke korral jääda pigem venelaste kui sakslaste mõju alla.6

Tänapäeva geopoliitilised eelistused ei tulene mitte mingist olemuslikust russofoobiast ega ammugi mitte USA-lembusest, millest Trumpi ajal on normaalsetel inimestel õige vähe järele jäänud. Viimase õnnetu sajandi ja kohutava nihilistliku veerandsajandiga on Venemaa vaim ja mateeria, majandus ja ühiskonnaelu omandanud väga murettekitava ilme. Lääs võib olla silmakirjalik ja ebaõiglane, ent nihilism, vaesus ja olelus­võitlus on toonud Venemaa ellu tsiviliseeritud inimesele vastuvõetamatult ja eemaletõukavalt ohtralt brutaalset ja loomalikku toorust.

Venemaa suhtes heasoovlikult meelestatud reisiajakirjanikki mainib, et Moskvas on üldiselt tore hängida, kui ei lase end häirida kõikjal tuiavatest turva­kappidest, kes jõllitavad igaüht kui potentsiaalset kurjategijat, kelle nad on valmis kohe tükkideks rebima.7 Meilgi esineb liigkasuvõtmist, ent SMS-laenude andjad ei ähvarda siiski õhkida ega sunni evakueeruma lasteaedu, kui kasvataja elukaaslane intresse ei tasu.8

Ma ei unusta kunagi õhtut Palermos, kus hotelli TV pakkus kohalike kanalite kõrval vaid Pervõi Kanali, kus õõvastavas saates „Pust govorjat“9 armukolmnurga klaarimise keerises noor mees vanema stuudiopubliku, suhteekspertide ja saate­juhtide silme all korduvate raevupursete vältel oimetuks peksis. Kostis hõikeid „elajad!“, ent keegi ei sekkunud ja jubedust jälgiti kui gladiaatorite võitlust. Niisuguste realityshow’de normaalseks pidamise mõju tundub kohutav.

Lääneski on perevägivald tülgastavaks probleemiks ning sellest eelistatakse mööda vaadata. Ent Venemaale omane naisepeksmise traditsioonide õigustamine ja seadusandlik tunnustamine ajavad nutma ja appi karjuma. Ja nagu sest veel vähe oleks, ilmuvad idanaabri meedias nn teaduslood, kus viidatakse, et peksmine on naise, kodu ja isamaa huvides, sest läbikolgitud naised sünnitavat tõenäolisemalt poisslapsi.10 Nii on Venemaal konservatiivse hinnangu järgi pisut enam kui pool naistest kaaslaselt kolki saanud ja aastas sureb partneri vägivallatsemise tõttu 14 000 naist ehk iga tunni järel üks.11

Kõike mainitut leidub ka läänes, ent kümneid kordi lahjemates ja väiksemates annustes. Need on „nüansid“, mille ajel geopoliitilisel teljel, kui sedamööda juba tuleb liikuda, kipud hiivama vaikset kohta Frau Merkeli rahva poolses tiivas. Moraali- ja väärtustekõrbes ei paista toime tulevat ka venelased. Just ebakindlus ja hirm on Ostrovski arvates selle taga, et meie naabrid on taastanud rutiinse steriilse riigiruupori „Vremja“ ning eelistavad individualismile ja vabadusele taas tugevat riiki, natsionalistlikku fundamentalismi ja juhikultust.

Kuid loomulikult ei räägi Ostrovski vaid naabri hädadest. Kõik kirjeldatu on kodumaalgi tuttav, nii et lugeja on sunnitud pidevalt küsima, kui suur on nihilismi mädasoo meil ja mis on need väärtused, mis hoiavad meid muutumast niisama sõgedaks, küüniliseks ja julmaks. Indrek Paavle seletab eestlaste Teise maailmasõja eelset Vene orientatsiooni ka teadmatusega Venemaal toimuvast. Tänapäeva kirjastust tuleb selle tühimiku järjepideva täitmise eest tänada.

1 Clara Weiss, Report documents record levels of social inequality in Russia. https://www.wsws.org/en/articles/2017/05/15/russ-m15.html

2 Vt nt Angus Roxburgh, Raudne rusikas. Ersen 2012, aga eriti Masha Gessen, Näota mees. Tänapäev, 2012.

3 Jaak Allik, Eestlased impeeriumi lagundamas. Sirp 23. VIII 2012.

4 Peter Pomerantsev. Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik. Tänapäev, 2015, lk 78–90.

5 http://publications.credit-suisse.com/tasks/render/file/index.cfm?fileid=AD783798-ED07-E8C2-4405996B5B02A32E

6 Indrek Paavle, Hirmu ja lootuse vahel: Eesti elanike ettekujutus rahvusvahelisest olukorrast 1930. aastate teisel poolel. Akadeemia 2, 2013.

7 Natalia Antonova, Don’t believe what you read – the Moscow I know is far from unfriendly. Guardian 2. XI 2015.

8 Clara Weiss, Forty million Russians in debt. https://www.wsws.org/en/articles/2016/05/07/russ-m06.html

9 Пусть говорят: Не прелюбодействуй. Эфир от 16.11.2015 http://pust-govorjat.ru/pust-govoryat-smotret-online/pust-govoryat-efir-ot-16-11-2015.html

10 Shaun Walker, Putin approves legal change that decriminalises some domestic violence. Guardian 7.02.2017.

11 Gregory Feifer, Venelased. Lk 210.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming