Vene gaas on vere värvi, nafta musta mure värvi

?o Mattheus

  David Satter, Pimedus koidikul. Vene kriminaalriigi kujunemine. Tõlkinud Kullo Vende. Varrak,  2006. 288 lk.

 

Ühel 1998. aasta külmal talvepäeval kukkus Moskvas keeva veega täitunud auku kümneaastane Artem. Tohutu auk oli kõnniteesse tekkinud kuumaveetorustiku lõhkemise tagajärjel. Artemi isa Vladimir hüppas poisile järele, trotsides tulikuumas vees sumbates valu, kuni tal lõpuks õnnestuski pooleldi ära keenud poeg kõnnitee veerele tõsta. Mõlemad surid haiglas. Poja kirstu ei lubatud emal avada. Kuu aega hiljem keesid samasuguses augus surnuks 43aastane kahe lapse ema Marina Jarova ja 45aastane naine, keda ei suudetudki tuvastada. Moskva päästeteenistuse andmeil kees Moskva tänavaaukudes üheainsa kuu jooksul surnuks ühtekokku üheksa inimest.

1997. aasta detsembris sõitis Ivan Lapšin koos perekonnaga mööda Moskva külje all olevat maanteed, kui neile põrkas otsa möödasõidul Cherokee džiip. Kokkupõrke tulemusel hukkus Ivani poeg Deniss. Teadvusele tulles nägi Ivan džiibi kõrval tumedates mantlites mehi. Temast paari meetri kaugusel seisis toonane presidendi administratsiooni kontrollvalitsuse ülem Vladimir Putin. Kibekiiresti viidi sündmuspaigalt ära Denissi surnukeha, sündmuspaika moonutati ja hiljem remonditi sama kiiresti ka džiip. Vaatamata Ivani katsetele algatada Putini autojuhi Boriss Zõkovi ja hiljem asja uurinud miilitsa osas juurdlust, summutati kogu sündmus.

Need David Satteri raamatus “Pimedus koidikul. Vene kriminaalriigi kujunemine” välja toodud seigad on esmapilgul ehk kõige tagasihoidlikumad selles õuduste reas, mis on Venemaad viimase 15 aasta jooksul tabanud, kuid samas on need otsekui kujundiks põrgukatlas keevast vene inimesest ja nende valitsejatest, kelle suhtes ei jäta Satteri raamat alles ühtki illusiooni

Venemaal 90ndate algul alanud majandusreformid viisid esmalt Venemaa ettevõtete kantimiseni nende direktorite, altkäemaksust ja petuskeemidest rikastunud ametnike ning aferistide kätte, mille järel võttis suure osa Vene majandusest oma kontrolli alla Vene maffia. Viimane ei näinud ühtegi moraalset takistust, miks ei peaks teistelt pättidelt vara lihtsalt üle lööma, ega valinud seetõttu ka vahendeid. Maffia põhiinstrumentideks olid mõrv ja hirmutamine, aga samuti šantaaž, poliitikute, ametnike, miilitsate ja FSB töötajate ülesostmine ning lõpuks ka poliitikasse sulandumine. Sageli kasvas see kõik üle terroriks, mis hoidis oma valitsemise all terveid piirkondi. Ainuüksi 1993. aastal, mis oli reformide seisukohalt üks kriitilisemaid, registreeriti Venemaal 45 060 mõrva, teist sama palju enesetappe ja 22 000 teadmata kadunut. Aastail 1992 – 1996 juhtus 3 miljonit tööõnnetust, millest 63 500 lõppes surmaga. Arvestades maffia “näpuosavust” ja koostööd juurdlusorganitega, ei ole ilmselt võimalik päris täpselt vahet teha, kas keegi mõrvati, tappis end ise või hukkus tõepoolest tööõnnetuse tagajärjel.

Ettevõtete kantimine maffia kätte ja raha massiline väljavool Venemaalt viis selleni, et tehaste töölised pidid kuude kaupa palgata virelema ja elasid nälja piiril. Suur osa töölisi pani oma viimase lootuse püramiidskeemidele rajatud investeerimisfondidele, müües oma korteri ja auto ning pannes fondi viimsedki säästud.

Jaroslavli kütteseadmete tehases olid palgad 1997. aasta kevadeks välja maksmata juba üheksa kuud. Tehase töölised olid elus üksnes tänu sellele, et kasvatasid oma suvilakruntidel kartuleid ja aedvilja. Palgamaksmise viivitused algasid 1995. aastal ka Tšerepovetsis, terasekombinaadis Severstal. 1997. aastal sai Severstal 1,5 miljardit rubla kasumit, kuid palkadeks kulutas sellest vaid 8%. Töölised laenasid raha üksteiselt ja lükkasid edasi ka kõige vajalikumaid oste. 1998. aastal, pärast kütusehindade langust, jäid näljapajukile ka Neftejuganski naftatöölised, kellel muidu oli olnud raha alati lahedalt käes. Nende palka vähendati kuni 70%.

Olukord Vladivostokis ja Primorje krais meenutas aga Leningradi blokaadi. 2000. aasta detsembris langes välistemperatuur 40 kraadini, kuid linna kortermajad olid kütmata ja elektrita. Heal juhul oli elektrit vaid paariks tunniks päevas. Inimesed külitasid voodis, kasukad seljas koolid ja raviasutused olid suletud. Sellise olukorrani viis piirkonna lausrüüstamine organiseeritud kuritegevuse jõukude poolt, võimuvõitlus linna ja krai juhtide vahel, kütteks mõeldud nafta mahaparseldamine ja krai ning linna raha kantimine erakätesse. Nälgivate ja külmetavate tööliste ainsaks lohutuseks oli meenutada, et Leningradi blokaadi ajal oli olukord ehk veelgi hullem. Kuid see lohutus ilmselt ei aidanud, sest nagu osutab Satter, puudus inimestel pärast NSV Liidu lagunemist motiiv, mille nimel kannatada ja elada. Ning see tõstis suremuse lakke. Enneaegse surma peapõhjusteks olid vaesuse tõttu halvenenud tervis ja meditsiiniteenuste kättesaadamatus, samuti alkoholism ja depressiooniga kaasnevad enesetapud. Kõige kriitilisematel aastatel (1994,1999) ületas surmade arv sünde kuni 900 000 inimese võrra. Sellest lähtuvalt ennustasid Vene demograafid rahvaarvu vähenemist Venemaal kuni poole võrra järgmise 80 aasta jooksul. Moscow Newsi reporter kirjutas, et Moskva külje all Mitino kalmistul on hauakivid võtnud enda alla kõik ümberkaudsed põllud; hauakaevaja aga teadis talle rääkida, et aina rohkem sureb noori, alla 50aastaseid inimesi.

David Satteri arvates näib omavat kõige kriitilisemat tähendust siiski kaks Venemaad vapustanud sündmuste jada. Need on viimase Tšetšeenia sõja ajendiks olnud pommiplahvatused mitme Venemaa linna elumajades ning allveelaeva Kursk uppumine. Need mõlemad osutavad taas inimelu väärtusetusele Venemaal, eriti kui mängus on kõrgemad huvid.

Kurskil uppunud 118 mehest oleks kiire tegutsemise korral olnud võimalik päästa 23, kes olid pärast allveelaeval toimunud plahvatust ellu jäänud. Kuid inimeludest kallimaks hindas Venemaa sõjasaladust. Sestap ei kiirustatud ka lääneriikide abi kasutamisega ning päästetöödega alustati lõpuks vaid tarmukate sõduriemade survel. Oli aga juba liiga hilja ja välja suudeti tuua vaid hukkunute laibad. Keskne osa Venemaa tänase võimusituatsiooni mõistmisel on Satteri hinnangul aga elumajades korraldatud pommiplahvatustel, mille toimepanijana viitavad kõik faktid FSB-le. Kokku hukkus Moskvas, Volgodonskis ja Buinaksis 1999. aasta septembris toime pandud pommiplahvatustes ligi 300 inimest.

Järgmise elumaja õhkimine pidanuks toimuma Rjazanis 23. septembri hommikul, kuid juhuse tahtel jäid pommipanijad vahele, ja nii võisid 250 Rjazani Novosjolovi tänaval asuva maja elanikku tunda end otsekui uuesti sündinuna. Pommipanijaiks osutusid FSB töötajad. Ametliku versiooni kohaselt korraldasid nad elumajas õppehäire ja pomm olnud imitatsioon.See FSB selgitus aga ei veennud ei Novosjolovi tänava elanikke ega ka teisi venemaalasi, kes olid veendunud, et plahvatuste taga oli Vene luure. Et tegu oli FSB kätetööga, sellele viitas Satteri hinnangul ka tolle aja poliitilise olukorra loogika. Kuna Venemaa keskvõim süüdistas plahvatuste korraldamises tšetšeeni mässajaid, alustati kohe pärast neid plahvatusi Groznõi pommitamist. Terroriaktidest “inspireeritud” kiire ja võidukas sõda Tšetšeenias tõi aga võimule Putini, kes omakorda tõrjus kõrvale kõik need, kes oleksid võinud paljastada keskvõimu vohava korruptsiooni ja tõrjuda võimult kõrvale Jeltsini-aegse oligarhia.

Jeltsini korruptsiooniafäär oli mäletatavasti seotud Kremlis tehtud remondiga, mida korraldav Šveitsi firma Mabetex oli kandnud Jeltsini tütarde krediitkaartidele üle 600 000 dollari. Asja uuris Venemaa peaprokurör Juri Skuratov, keda aga mõne aja pärast filmiti ühes saunas kahe prostituudiga seksimas. Kuna föderatsiooninõukogu keeldus Skuratovit tagandamast, näidati pikantseid videosalvestisi ka RTRi telekanalil. Alles siis, kui Skuratovi küsimusega hakkas tegelema FSB direktor Vladimir Putin, kelle Jeltsin nimetas julgeolekunõukogu esimeheks, õnnetus Jeltsinil sundida Skuratov tagasi astuma.

Samal ajal käis ka Jeltsini tagandamiskampaania duumas. Presidenti süüdistati Nõukogude Liidu ebaseaduslikus lagundamises ja Tšetšeenia sõja vallapäästmises. Mööda duumat käisid ringi lobistid, kes ostsid üles saadikute hääli, et nood Jeltsini vastu ei hääletaks, pakkudes ühe hääle eest kuni 70 000 dollarit. Kokkuvõttes kukkus Jeltsini tagandamine napilt läbi. Mõni aeg hiljem astus Jeltsin siiski ise tagasi ja loovutas koha Putinile, et hoida ära arveteklaarimine oma lähikondlastega.

Satteri raamat on dateeritud aastaga 2003, kuid sellega Venemaa õuduste ajalugu kaugeltki ei lõpe. Ikka sünnib Venemaal midagi, mõni järjekordne tapatöö, mis suudab selle “žanri” vohamisele vaatamata ületada tuimaks muutunud uudisekünnise. Tõsi, enam ei vapusta mitte iga mõrv, selleks tuleb tappa tuntud ajakirjanik Anna Politkovskaja, keskpankur Andrei Kozlov või pankur Aleksandr Plohhin, nagu osutavad viimase aja näited. Kuid igal juhul  täidavad mõrvad Venemaal taas maailma juhtivate ajalehtede esikülgi, sunnivad lääne poliitikuid tegema Venemaa-suunalisi avaldusi ja noomima presidenti Putinit, kes aga piltlikult öeldes näitab vastuseks keskmist näppu. Putini sõnul pole Venemaal midagi häda ajakirjandusvabadusega ja need kurjategijadki, kes tapsid Politkovskaja, on ärakaranud lurjused, kelle ainsaks sihiks on diskrediteerida Venemaad.

Igaüks, kes on läbi lugenud Satteri raamatu, ei saa võtta Venemaad kuigi tõsiselt – kui ta juhtumisi seda enne tegi. Kas tõesti on kuritegevusest vaevatud, korrumpeerunud, allakäinud sõjaväe ja majandusega riik see, keda peaks kartma? Või kui peaks – siis mida tegelikult? Kui suur on see oht, mis lähtub riigi kui terviku poliitikast, ja kui suured on nn asümmeetrilised ohud, mis võiksid tuleneda kontrollimatust olukorrast?

Selge on see, et lääne huvi Venemaa vastu tuleneb vajadusest Venemaa energiaressursside, eelkõige gaasi ja nafta järele. Oma roll on ka hirmul Venemaa tuumajõu ees ja mõistagi sellel, et Venemaa kuulub ÜRO julgeolekunõukokku. Just seetõttu võetakse Venemaad jätkuvalt tõsiselt või tehakse nägu, et võetakse, ja pigistatakse silm kinni kõige selle suhtes, mis Venemaal toimub – nii nälgivate puuraugutööliste, korruptsiooni, kuritegevuse kui ka Tšetšeenia genotsiidi suhtes. Ega tehta märkamagi, et Venemaa avarustelt läände voolav gaas pole hoopiski mitte värvitu, vaid verekarva ja nafta on musta mure värvi. Iga Venemaal toodetud loodusvara on maapõuest välja kistud vere, higi ja vaevaga, iga naftabarreli või terasetonni hinnaks on rist kuskil Venemaa kalmistul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming