Veel loomemajandusest: tuleks kindlasti kohal olla

Evi Aruj?

   

Kas maamemme kootud

mikikampsun on mainstream

või kontrakultuur? piia ruber

 

Loomemajanduse (LM) teema on Eestis ülal juba mõned head aastad. Esmakordselt jõudis see laiema avalikkuse ette 2003. aastal, kui Kirjanike Majas korraldati loomeliitude ümarlaud “Kultuuripoliitika ja kultuuritööstus” ning õhus oli suuri lootusi seoses loovisiku seaduse eelnõuga, millega taotleti maksusoodustusi ja sotsiaalseid garantiisid. Viimast, üsna sisukat ja mitmekülgset kajastust võis lugeda Eesti Päevalehe (20. IX) laupäevalisast.

Pärast 2003. aasta ümarlauda on asi arenenud: vahepeal vastu võetud loovisiku seadus pakub sissetulekust ilma jäänud loomeinimestele väikest kriisiabiraha, kultuuritööstuse rauamaitseline nimetus on asendunud pehme, pisut eufemistliku loomemajanduse mõistega, kultuuriministeeriumis tegeleb teemaga palgaline inimene Ragnar Siil ja ministeeriumi tellimusel on valminud kaks uurimust (“Loomemajanduse arendamine Eestis – ettepanekud tulevikuks”, Eesti Tuleviku-uuringute Instituut, 2005 ja “Eesti loomemajanduse kaardistamine ja analüüs”, Eesti Konjunktuuriinstituut, 2005), kus on mitmete maade kogemustele toetudes formuleeritud teemaga seostuv mõisteaparaat ja Eesti olukorra esialgne kirjeldus ning lähemad sihid.

 

Eurokantseliidi kastmes ideoloogis

 

Nagu vist iga kõikehõlmava katuskontseptsiooni puhul, on ka LM kontseptsiooni tugevuseks ja nõrkuseks selle udune ja propagandistlik loomus ning sellega seoses – väljundite ennustamatus. Ei ole põhjust kahelda kriitikute väites, et LM on uusliberalistliku majanduspoliitika projekt, mis püüab hõlmata ja ratsionaliseerida üht tabude ja metafüüsiliste kujutluste kaitse alust valdkonda. LM teemat ümbritseb ja ergutab tõepoolest ja varjamatult eurokantseliit, võiks öelda, et Lissaboni protsessi sõnavara: jätkusuutlikkus, teadmistepõhisus, innovatsioon, ettevõtluspoliitika, efektiivsus, koostöö jne. Eesrindlik majandusretoorika moodustab otsekui läbistamatu kaitsekihi, mis välistab kriitika ja kujundab hoiakuid. Propagandistlik külg ehk teadlikkuse kasvatamine ongi lausa üks LM kontseptsiooni omaette eesmärke. Seejuures on tegemist mitmetahulise protsessiga. Ühest küljest, väärtustades loovust kõige avaramas mõttes, näib LM kontseptsioon inimsõbralik ja lootustandev ning ületab “kõrge” ja “madala” kultuuri kurikuulsa vastuolu. Teisest küljest, piiritult loovuse mõistet laiendades surub too retoorika ühte suurde majandusloogika katlasse väga erinevad asjad – ka selle osa loometegevusest, mis sünnib spontaanse, intiimse, inimeselt inimesele suunatud eksistentsiaalse kõnetusena, millel ei ole midagi pistmist turutrendide, jätkusuutlikkuse ja muu majandusfundamentalistliku ilukõnega. Ent LM üks aspekt võib ehk isegi paradoksaalselt positiivseks osutuda: jutt loomemajanduse (ükskõik, mida see siis ei tähendaks) rahavoogudest ja selles hõivatud inimressursist võib tõsta kultuuri majandusliku pragmatismi kontekstis kaotsi läinud autoriteeti. Näib siis, et LM kui mingi mõtteline ühiskatel ja püüd ühtlustada kultuuri eri liikide ja ilmingute kirjeldusviise ja hinnangukriteeriume on kahe teraga mõõk.

Ka mujal toimuv ei ole kuigi lootustandev. Viidatud Päevalehe lisas kirjutab Ando Keskküla sellest, et Euroopa Liidu kultuuripoliitikas süveneb suund toetada pigem loomemajandust kui mittetulunduslikku kultuuri ja et kultuuri kaasamine kapitalismi on kaotanud selle kriitikavõime. Kunstikriitik Maarin Ektermanni arvates on selle tagajärjel oodata Euroopa kultuurivälja paratamatut polariseerumist meelelahutuslikuks kultuurituruks ja kontrakultuuriks, mis hõlmab näiteks aktivismi ja alternatiivset haridust. Ehk peaks ka meil loomemajandust kui riikliku kultuuri- ja majanduspoliitika sünnitist juba ette üksnes tõrjuma? Paraku ei ole alternatiivina mõeldav kontrakultuuri idee tervikule rakendatav ja ka kuigi veenev. On ju eitusel ja ideoloogilisel ning poliitilisel rõhutusel põhinev identiteet üpris sõltuv ja iseseisvusetu ning pealegi ka juba tüütult kaua läbi mängitud projekt. Kõigele lisaks kipub mis tahes kontrakultuur sisaldama sedavõrd palju igavat primitiivsust, et see tähendab otsekui nullpunktist alustamist (mis muidugi on vaid ühe, “keeruka” ja “saladusega” kunsti austaja kitsas isiklik vaatepunkt). Kontrakultuur on siiski vaid üks võimalus. Seepärast, kui suur plaan on teoksil, riiklik huvi ja ehk (nüüd või tulevikus) ka vahendid tulemas, siis tasub igal juhul vaagida LM võimalikke positiivseid külgi ja jälgida, mis toimub.

 

Pragmaatika: statistika ja klastrid

 

Üks LM positiivsetest külgedest on kindlasti tähelepanu valdkonna vastu ja püüd saada mingi pilt kultuuri majanduslikust toimimisest ja haardest. Muidugi on tegu üksnes finantsmajandusliku ja organisatsioonilise informatsiooniga. Muidugi on statistika metoodilised alused vaieldav asi. Kuigi tegelikult ei ole ju nii kultuuri kui ka loomemajanduse loomulik osa üksnes ilusad asjad, müüdid, väärtused ja kujutlused, vaid ka toosama kvantitatiivne informatsioon ehk faktid, arvud ja andmekogud. Aga siin positiivsed küljed esialgu ka lõpevad. Kultuuri statistikaga on eespool toodud uurimustes algust tehtud, aga eksisteerib terveid valdkondi, mille kohta infot lihtsalt ei ole. Tehes ise kaasa paljude eri funktsioonidega koormatud Eesti Muusika Infokeskuse töös, võin öelda, et võimatu on saada informatsiooni näiteks selle kohta, kus, kes, millal ja kui palju (välja arvatud mõned tuntud nimed) mängib eesti muusikat. Autorikaitse vahendab küll honorari, kuid ei ole seotud esitusinformatsiooni vahendamise kohustusega. Või korduv küsimus infokeskusele: ega teil juhtumisi ei ole kõikide eesti muusika salvestuste ammendavat või näiteks viimaste kümnendite nimekirja? Kui vene ajal võis selle informatsiooni veel kuidagi kokku panna, siis just viimastel kümnenditel, mil eesti muusika on jõudnud laia maailma, on see peaaegu võimatu. Mis imenipiga küll tekiks püsiv ja ammendav infovool lugematutest plaadifirmadest ja maailmanurkadest Eestisse…?

LM teema on alles algstaadiumis. Statistilise pildi täiendamine seisab alles ees. Ka väga täpseid sihte pole formuleeritud. Kõige konkreetsem tundub selles siiski klastri mõiste. Sisu põhjal võiks klastrit vist ka lihtsalt koostööks nimetada. Tõsi, selle all ei mõelda niivõrd üksikisikute kuivõrd institutsioonide koostööd. Klastri mõistel tundub olevat ka ohtlikku potentsiaali. Kui LMist peaks saama mingi kultuuripoliitikat suunav “õpetus”, siis, eeldades või nõudes loomingulist sünergiat, oleks klastriteoorial jõudu sundida näiteks (ka konkureerivaid) loomemajanduse institutsioone oma ressursse ühendama, optimeerima või (dubleerimise korral) lihtsalt kinni panema. Mis sellest, et LM üldise retoorika alusel peaks klasterdumine olema loometöötajate ja institutsioonide loomulik ja spontaanne, altpoolt tulev initsiatiiv. Ka on klastriteooria vaikimisi eeldus ju see, et koostöö on väärtuslik vaid siis, kui selle tulemusena sünnib uus toode või uus kvaliteet. Kokkuvõttes peidab peen, pealtnäha haaramatule ja metafüüsilisele loovuse mõistele tuginev klastri mõiste endas puhast ja julma, ideaalis võimalikult suurele süsteemile rakendatavat majandusloogikat. Ja kui sihiks on suur süsteem, siis ei tõota see sageli midagi head üksikisiku heaolule ja eneseteotusele. Päris ilmselt ei saa loomemajandus olla mingi eriline supp, mida keedetakse liberalistliku turumajanduse paja teises servas.

 

Kes vana asja meelde tuletab…

 

Koostöö ja totaalse loovuse retoorika kõrval on loomemajanduse kontseptsioonis natukene juttu ka vanadest ja tuntud asjadest nagu maksusoodustuste, sotsiaalsete garantiide ja autorikaitse teema. Arvesse võttes, et neist asjust on räägitud kaua, kuid poliitiline tahe ei ole toonud mingeid erilisi muutusi – miks peaks arvama, et loomemajanduse statistika korrastamine ja täiendamine annavad põhjust nimetatud teemade positiivseks lahendamiseks? Veel vähem annavad selleks lootust ka võtmeisikute avaldused. Päevalehes toob kultuuriministeeriumi loomemajanduse spetsialist Ragnar Siil loomemajanduse teema puhul positiivsete näidetena disaini ja turismi, räägib kultuuritehastest ja inkubaatoritest ning sellest, et tegelikult peaks asjaga tegelema hoopis majandusministeerium. Üsna asjastunud kujutlus ja puhtaid rahavooge esindavate alade eelistamine ei mõju kuigi julgustavalt, mõeldes kultuurialadele, millel on tähtis roll inimese vaimses elus või kohalikus elus. Kuidas saavad majandusinimesed aru sellest, kes on kelle ja mis mille jaoks, sellest andis üsna kõneka pildi ka Audentese ülikooli loovmajanduse lektor Veiko Jürisson, kes väidab juba viidatud Päevalehe numbris, et loomemajanduse kaardistamine on vajalik selleks, “et suunata üksikuna tegutsevaid loovüksusi või isiksusi koostööle ja ühiseid püüdlusi toetava majandusklastri kujundamisele”. Suunamiste üks tõhusamaid hoobasid on kindlasti raha – toetused või eelarve. Ja majandusklastrisse suunamine tundub olevat hoopis üks teine asi kui LM propagandistlik sõnum, mis räägib loovuse üleüldisest ergutamisest ja toetamisest. Kõneldes loomemajandusest, toob Jürisson esile elamusmajanduse, sümbolite ja reklaamide tarbimise. Arusaamine kultuuri ja inimese suhtest väljendub arvamuses, et “samas pole loomingul kunagi olnud nii suurt tarbijaskonda, alates kultuurinautlejatest kuni elustiilifännideni…” Kas pole elustiil (sotsiaalse staatuse asjastamine) ja nautlemine vaid kultuuri kaks, sealjuures nüriduseni üleekspluateeritud  funktsiooni paljudest, mille hulgas olulisemad on näiteks ühiskonnakriitika või eksistentsiaalse inimliku osaduse loomine… Ju saabki LM kontseptsiooni rakenduses määravaks see, kuidas selle elluviijad määratlevad teatud baasmõisteid…

Kindlasti peitub LM ideestikus positiivseid impulsse. Suhtumisi muutes võib see ehk tasakaalustada idealismi ja pragmaatika suhet kultuuris. Väärtustades loovust kõige üldisemas mõttes, tõstab LM ehk ka kultuuri kui erilise nähtuse tuhmuvat autoriteeti. Kui aga asi peaks jõudma seaduste ja eelarveni, konkreetsete projektide, hinnangukriteeriumide ja organisatoorsete ümberkorraldusteni, siis  on loomeinimestel ja institutsioonidel igati põhjust kohal olla – selleks, et optimeerides ja klasterdades jääks ikkagi kesksele kohale looja kui üksikisik. Ja veel enam selleks, et elustiili ja naudingute tootjate kõrval jääksid ellu ka need, kes vahendavad (näiteks) kibedaid või kummalisi sõnumeid siinilmas inimesena olemisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming