Veame aida raha täis!

Kaarel Tarand

 

XX sajandil tassisid eestlased suure osa varasemate sajandite jooksul ehitatud aitadest lihtsalt  laiali. Väiksemad puust aidad läksid kütteks, suuremad, mis kivist, kulutati teetäidiseks või uute hoonete rajamiseks. Vabadussõja järel tekkinud asunikekiht vedas asundustalude kasutusse kümneid kui mitte sadu vanu ja väärikaid mõisaaitu. Kolhoosnikud, suurte masinate ja nafta kõikvõimsusest lummatud, tegid platsi puhtaks sellest, mis veel järel. Ja mida ära vedada ei jõudnud, sellele pookisid külge koormakaupa betooni, silikaattellist ja eterniiti – et saaks suurem ja koledam. Sajandi lõpp tõi kaasa Lõuna-Eesti väikeaitade demonteerimise ning uuesti ülespaneku rikkamate meeste rannamaastikel. Hea seegi, sest kuuldavasti on nii mõnigi palgikoormaks pakitud vana ait ka lihtsalt emigreerunud.

Midagi on siiski järel. Viljandis Kirsimäel seisab vana mõisa­ait arvatavasti juba aastasadu. Aga et vahepeal on elatud nii näruseid ja vaeseid aegu, et aita-salvedesse midagi panna polnud, siis on ait lagunema pääsenud.

Viljandis püsivalt pesitseda kavatsev Eesti Pärimusmuusika Keskus on otsustanud vana aida endale pesapaigaks valida ja ehitustööd käivad vilkalt. Saaks ehk valmiski, kui turumajanduse nähtamatud käed ehituse hinnaindeksit kogu aeg ei kergitaks. Kui ehitajad pesa valmis ehitavadki, siis praeguse seisuga neile kõiki arveid ära maksta ei jõuta ning pärimuspesa võib nii üleöö pankrotipesaks muutuda.

Kuidas kõik täpsemalt on, saab teada siit: http://www.folk.ee/ait. Aidameestel on igatahes tubli 6 miljonit puudu. Lihtne arvestus näitab, et kui eile alanud Viljandi pärimusmuusika festivali külastab nelja päeva jooksul kokku 20 000 inimest, siis peaks igaüks neist aida heaks ohverdama ainult 300 krooni. Seda pole palju, kui kõrvutada sellega, mis kulub tõsisel folgikülalisel söögi-joogi ja muude folgilõbude peale. Ja ega kõike ju ei peagi kokku saama, väiksemate usinus innustab küllap suuremadki liikuma ja panustama.

Aleksandrikoolist alates on Eesti rahvas annetuste abil hulgaliselt templeid rajanud. Estonia ja need teised suured koerad, kelle kõrval üks ait rahvusliku rikkuse tipphetkel on tõesti ainult sabajupike, millest on võimatu mitte üle saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming