Post-sõnastik: veaesteetika

Janek Kraavi

Viga tähendab argiarusaama järgi midagi halba. Loodusteaduslikust aspektist nähakse viga väljaarvutatud väärtuse ja tegeliku väärtuse erinevusena, mis ilmneb teatud eelduste või ootuste mittetäitumise korral. Ratsionaalse mõtlemise iseloomulikuks jooneks on vigu vältida, kuid see eeldus ei pruugi alati realiseeruda. XX sajandil on kõige argisemaks vea ilmnemise väljaks töötamast lakanud või katki läinud tehnoloogia. „Viga masinas” võib teaduslik-tehnilise mentaliteedi järgi korraldatud maailmas kaasa tuua traagiliste tagajärgedega katastroofe, pöörduda loojate vastu suunatud hävinguks jne.

Võimalikud veastsenaariumid ja sellega kaasnevad hirmud leidsid ohtrat kasutamist eelkõige kosmoseidealismi ja tuumaparanoia ajastust pärinevates lugematutes ulmenarratiivides, mis pidid väljendama tehnoloogia perversset ja ebausaldusväärset olemust. 1960.-70. aastatel kujutati paljudes filmides inimese allajäämist tehisintellektile, nt üks tüüpsüžeesid käsitles rikki läinud arvuteid, mis saavutavad loo traagilises finaalis kontrolli olukorra üle, tühistades nii humanistliku illusiooni inimliku arvestuse eksimatusest. Kuid hulluvad ka kodumasinad ning hakkavad iseseisvat elu elama autod. Need spekulatiivsed ohu- ja hirmunarratiivid kujustasid võimalikku ootuste luhtumist, „õudse” tehnoloogilise Teise erinevaid avaldumiskujusid. Järgnevatel kümnenditel sellised hirmud muidugi hajuvad ja tehnoloogilise katkestuse teemad enam niisugust kõlapinda ei leia.

Kuid viga võib vaadelda ka märksa ambivalentsemates seostes. Freud eristab teadvustamatu ilmsikstuleku ühe viisina ka parapraxia’t ehk eksitegu. Need ei ole mitte lihtsalt nt rumalusest või ignorantsusest tingitud mälu-, keele- ja käevääratused, vaid spetsiifilised eksimused, „mida teo sooritajal tavaliselt elus ette ei tule. Eksitegudele on iseloomulik, et isik ise paneb oma vääratuse hajameelsuse või juhuse arvele”.1 Selliseid juhuseid leiab igaüks kindlasti endagi kogemusest. Oma lektoritöö algusaegadel sattusin teinekord piinlikku olukorda, kui mingites kiiruga tahvlile kribitud sõnades või pealkirjades olin i asemel kirjutanud hoopis e-tähe. Freudistliku arusaama järgi ei olnud need üsna sageli korduvad vead siis mitte niivõrd ärevusest või vähesest töökogemusest tingitud eksimused, vaid psühhopatoloogilistele sümptomitele sarnanevad „kompromissreaktsioonid väljatõrjutud ja teadlike kavatsuste vahel”.2 Pikemalt käsitleb Freud selliseid psüühika igapäevaseid eksimusi ja riukaid raamatus „Argielu psühhopatoloogia” (1904, eesti k 2001).

XX sajandi alguse psühhoanalüütiline subjektiteooria mõjutas üsna otseselt ka edasist kunstipraktikat, kus järk-järgult hüljatakse inimlikku eksimust ühemõtteliselt hukkamõistev paradig-ma ja tekib eksimustega eksperimenteerimise laboratoorium. Viga tajutakse küll ülal tooduga sarnaselt ideaalse olemise ja tegeliku reaalsuse vahelise tumeda vahealana, kuid samas peidab see territoorium originaalseid tunnetusvõimalusi ja uusi esteetilisi võtteid. Reeglite eiramine on läbivaks jooneks kogu XX sajandi modernistlikus ja postmodernistlikus avangardis, kus institutsionaalse (ideaalse) kunsti stagneeruva kippuvat võttestikku lõhutakse ka vea esteetikat normiks muutes. Viga muutub omaette võtteks, mis avardab keelelisi ja visuaalseid tähistamisvõimalusi.

Näiteks spontaansust rõhutavasse sürrealistliku kirjutamise protsessi kuuluvad täieõiguslikult ka loogika- või grammatikavead, parandamise keeld või vea ignoreerimise nõue – küll „järgmine lause teeb heaks eelmise vead”.3 Moodustuv „vigaste” või meelevaldsete seoste võrgustik võib mõjuda absurdsena, kuid püüdleb samas kultuurilistest kontrollimehhanismidest ja kinnistunud ootustest vabastatud objektiivsuse poole. Keeleliste eksimuste või harjumatu kujundiloogika tagajärjel tekkiv tähenduslik nihe põrkub teinekord muidugi arusaamatusele, kuid võib samas olla ka väga nauditav. Andres Ehini kunagine nn sinilolli-tsükkel kujutab endast just ortograafiavigade tekitamise põhimõttele seadistatud mehhanismi. Kõnehäirelist keelekasutust või afaasiat teadlikult imiteerivates tekstides on sõnades harjumuspärane täht asendatud mingi teise tähega ning vigase tähistusloogika tulemuseks on ootamatu „teine maailm”:

käes on savi

käes on suur savi

käes on kuum savi

eemale linnast

eemale linnast sõidavad savitajad

/- – -/ või hanenäoline maailm

aga hani ei tule/

hanepuudus vaevab/- – -/. 4

Kahtlused traditsioonilistes tehnikates, juhuse kontseptsioon, materjalide ja instrumentide kasutamine ebatraditsioonilisel viisil – kõik need praktikad liigituvad klassikalise esteetilise paradig-ma suhtes vigade kategooriasse. Luigi Russollo müramasin, Man Ray rikutud filmilint või sürrealistlik tegevus tähistavad veaesteetika iseseisvumise algust. Sealt edasi arvestavad vea kui iseseisva kunstilise võtte edasiviiva mõjuga John Cage, Nam June Paik, Wolf Wostell jpt esteetikat ümbermõtestanud eksperimentaatorid. Mõned aastad tagasi Barcelona kaasaegse kunsti muuseumis kuuldud jaapani muusik Yasunao Tone kirjeldas ühe toona esitatud teose „GGGong” (2007) tekkelugu kavalehel järgmiselt: „See teos sündis mu vana arvuti tehtud veast. Kui ma proovisin oma Apple 7100-l, mille väline kõvaketas oli jagatud neljaks, üht köidet (volume) üle kanda teisele, võttis see aega enam kui tunni. Sellepärast ma arvasingi, et mu arvuti või vana Sounddesigner II programmiga on midagi valesti. Kuid selgus, et arvutil olid vead puustruktuuris ja selle tagajärjel moodustusid täiesti tundmatud helide seeriad. Mõned osakesed vanast originaalfailist olid äratuntavad, kuid need olid üksnes erandid. Uus pala sündis ilma igasuguse pingutuseta.”

See näide viib meid tagasi ülal kirjeldatud masina ja vea seoste manu, kuid eetilise hoiatuse asemel rõhutatakse tekkinud tõrke loovat esteetilist väärtust. Kuulaja vastandatakse teadlikult tehnika ebatraditsioonilise tööprintsiibi tagajärjel loodud uue heliga. Yasunao Tone juhtumi puhul oli selleks siis arvutiprogrammi kokkujooksmisest tekkinud erisageduslik müra. Samadest põhimõtetest lähtub elektroonilises muusikas ja videokunstis glitch-stiili ebaõnnestumise esteetika (nt Oval, ka mõned Joel Tammiku asjad jm). Nii nagu kunagi tematiseeris vigade tähendust ulmekategooria, võib sama mustrit märgata ka postmodernistlikus küberpungis. Arvutiviirused, programmeerimisvead, tehnika ja inimkeha ristamise tagajärjel tekkivad mutandid jms on selle teema taas aktuaalseks muutnud. Kuid nagu eelnevatest näidetest selgub, ei anna viga endast märku mitte ainult sisulises plaanis, vaid ka vormi või stiili puhul. Glitch’i kirjanduses esindab multitalendi Kiwa lõikamistehnikas teostatud teos „Roboti tee on nihe” (2004), kus fragmentideks pudenenud virtuaalne mina(d) loob ennast pidevate keele-, mõtte- või voolukatkestuste kiuste. Raamatu kontseptsiooni ja jutustamise konventsioone lühisesse jooksutavast tekstist leiame kõige muu hulgast ka metodoloogiat kirjutava tasandi: „On selles tekstis teatav „kord”, mõiste mis tuleneb kuplisiseste m6ttesüntesaatorite süsteemide anormaalsest töötamisest.”5 Jah, kuigi ühelt poolt on see muidugi tehnoloogilise kultuuri õõnestus, siis teisalt näidatakse viga poetiseerides ka digitaalse ja virtuaalse ajastu uusi tunnetuslikke horisonte või potentsiaali:

cyberpunki meelsuse praegused
metamorfoosid

on errorite ja vigade muusika ning
eksperimendid

tekstidega

mis kannavad muusika ja kirjanduse tulevikku”. 6

1 Alo Jüriloo, Väike psühhoanalüüsi sõnastik. –
Akadeemia 1994, nr 8, lk 1767.

2 Samas.

3 Vt Andre Breton, Sürrealismi manifest. –
Akadeemia 1998, nr 7, lk 1393–1395.

4 Andres Ehin, Luba linnukesel väljas jaurata.
Eesti Raamat, 1977, lk 36–44.

5 Kiwa, Roboti tee on nihe/ Salatühik. Eesti Kunstimuuseum, 2004 [paginatsioon puudub].

6 Kiwa, cyberpunki olemuslikkus on metateadvus. – Eesti Ekspress 5. VI 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming