Vastuseks Jaak Valgele

Märt Väljataga

Niall Fergusoni „Maailmasõja” arvustuses „Ajalugu kui toode” (Sirp 27. II 2009) poogib Jaak Valge raamatu autorile seisukohti, mis tollele päriselt ei kuulu. Ferguson ei poolda Suurbritannia ja NSVLi liitu enne 1940. aastat ega püüa õigeks mõista liitlaste pommirünnakuid, ega arenda antisemiitlikku loogikat, kui seletab, miks Auschwitzi raudteed ei pommitatud. Sinna, kus Ferguson spekuleerib alternatiivsete ajalooradade üle või kirjeldab kiretult julmusi, loeb arvustaja sisse pooldamist, eelistamist ja õigustamist. 

Fergusoni raamatu põhiteesiks on Lääne allakäik 20. sajandil ja seda nii moraalses kui ka mõjujõu mõttes. Põhjuseks tuuakse majandusliku moderniseerumise ja globaliseerumise vallandatud ebastabiilsus ja impeeriumide lagunemine. Rahandusloolasena ja Rothschildide perekonna uurijana huvitab Fergusoni mõistagi ka juutide kui majandusliku globaliseerumise kandjate saatus. Läänemaailma loomastumist vaatleb Ferguson provokatiivselt külma pilguga, halastamata Teise maailmasõja kummalegi poolele. Seetõttu on Läänes tema raamatule isegi ette heidetud nn „moraalse võrdväärsuse” loogikat  – arusaama, nagu seisaksid natside ja lääneliitlaste õudused ühel pulgal. Kuid lääneliku sündsustunde riivamisest nähtavasti ei piisa meie arvustaja rahuldamiseks.

Tema etteheited lähtuvad vastupidisest suunast ning Fergusoni vaateviisi põhjendab ta lõpuks hoopis karjäärihimuga. Silmapaistva majandusajaloolase ja Eesti Rahvusliku Liikumise aktivisti Jaak Valge lehelugudest jääb sageli mulje, nagu oleksid Eesti väärtushoiakud lähemal Iraanile kui LääneEuroopale. Maalehe artiklis „Teadusketserid tuleriidale” (12. XII 2002) võttis Jaak Valge oma kaitsva tiiva alla Šveitsi holokaustieitaja  Jürgen Grafi (kes praeguseks elab Venemaal). Muidugi on holokaustieitamist totter kriminaalkorras karistada, kas või juba sellepärast, et see annab karistatutele märtrioreooli. Kuid Valge meelest on Jürgen Graf teadlane, kelle gaasikambritevastane argumentatsioon „vähemalt esmapilgul näib olevat üsna tõsiseltvõetav”. Grafi kritiseerijaid nimetab Valge „hästimakstud tänitajateks”.

Muidugi on holokausti ju poliitiliselt ära kasutatud, nagu muidki ajaloosündmusi, aga see ei tee veretöid veel olematuks. Sirbis (22. IV 2004) ajalooõpikute-teemalisele ringküsitlusele  vastates ütleb ta: „Nn juudiküsimus ja holokaust on aga poliitilised teemad, mille tänane tähtsustamine meedias ei tulene sugugi nende olulisusest Eesti ajaloos. Nende käsitlemise võikski jätta sellest profiiti lõikavate poliitikute, nn arvamusliidrite ja teiste tühikargajate pärusmaaks.” Hm, üle kümne tuhande surmatu ühe aasta jooksul – ja ebaoluline sündmus ning tühikargajate pärusmaa! Täiesti ootamatus kontekstis kerkib holokaustiteema Valgel üles mullu Postimehes ilmunud rahvusideoloogilises mõlgutluses „Maailmakriis ja Eesti demokraatia” (22. III 2008): „Seega, asi, mida võiksime tunnustada, on see, et nii nagu Rein Ruutsoo ning teised Tallinna Ülikooli aktiivsed ühiskonnaprofessorid pole kommarid ega Moskva sabarakud, vaid lihtsalt põhimõttekindlad isikud, pole ka Eesti rahvuslased rassistid ega juudivaenajad. … „Holokaustieitaja”, kelle kallal praegu peavoolu karjeristid tänitavad, oleks ajal, kui juute tõeliselt vaenati, hoopis nende kaitseks välja astunud, mida küll praeguste natsisiltide kleepijate kohta öelda ei julgeks”.

Niisiis jälle, holokaustiteema on „karjäärihimuliste ja hästimakstud tänitavate tühikargajate” pärusmaa, kes rasketel aegadel osutuksid kindlasti  lurjusteks. Siit kumab läbi juba midagi õige isiklikku! Kas pole nii, et juudid ja holokaust on teema, mille puhul muidu professionaalne ajaloolane kaotab leheveergudel tõsiseltvõetavuse, kriitikameele ja lugemisoskuse ning muutub – kuidas nüüd öeldagi – „tühikargajast tänitajaks”?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming