Vastuolulised soovitused demokraatia edendamiseks

Ero Liivik

EIAt lõpetavas poliitikapeatükis soovitakse toimetaja Georg Sootla sõnul esiteks näidata poliitika kui valitsuse tegevusprogrammide kujundamise ja rakendamise eripära praeguses Eestis ja teiseks analüüsida poliitikastrateegia „Säästev Eesti 21“ kandvate ideede nagu avatud võrgustikupõhise ja õppiva poliitika teostumist ja takistusi nende elluviimisel. Olulisele küsimusele, kuidas määrata, mis on poliitika, vastab Sootla postulaadiga, et see on huvirühmade võitlus eesmärgiga saada võimule. Seda formaalset määrangut jagavad ka alapeatükkide autorid.

Alapeatükis „Jätkusuutliku poliitika kujundamise eeldused üleilmastuvas väikeriigis“ (mõeldud on Eestit) väidab Sootla, et nii valijad kui ka poliitikud saavad demokraatia toimimisest tänapäeva ühiskonnas valesti aru: „… nii Eesti valijaskond kui ka poliitikud (ja ametnikud) elavad veel paljuski demokraatia normatiivsete mudelite (ootuste) maailmas. Selliste ootuste kättesaamatus on tinginud ühelt poolt kodanike pessimismi hinnangutes valitsuse tõhususele, teisalt aga poliitikute poolt lihtsamate valikute eelistamise.“ Lahendusena pakub autor välja, et vaja on rohkem pragmaatilist realismi.

Sootla võib ehk rahvast kammitsevate normatiivsete ootuste all silmas pidada seda, et demokraatia eeldab rahva kui riigivõimu teostaja funktsiooni aktiivset, tegelikku täitmist võimusüsteemi poolt moonutamata kommunikatsiooni tingimustes. 2013. aastal avaldatud Euroopa sotsiaaluuringu tulemused näitasid, et Põhjamaadega võrreldes on eestimaalaste rahulolu demokraatiaga üsna vähene. Meie inimesed väärtustavad küll valimisi, kuid tahaksid rohkem ja ise otseselt poliitikas osaleda, tähtsustades otsedemokraatiat ning soovides näha rohkem referendumeid.¹ Niisiis on Sootla postulaatide ja uuringu tulemuste vahel teatud asümmeetria: rahval võib olla demokraatiast „vale ettekujutus“, kuid paraku on rahvas demokraatias kõrgema võimu kandja (vähemalt formaalselt), kelle seisukohtadega tuleb poliitika­kujundamise juures arvestada. Vastasel juhul võivad tekkida tõsised probleemid võimu legitiimsusega. Liberaalse demokraatia teoorias küll rõhutatakse, et parteide konkurents peaks viima valitsuse vahetumiseni valimistel, kuid seejuures puudub garantii, et mõni aktiivsetest poliitilistest grupeeringutest ei omasta võimu pikemaks ajaks, ei teki kartelliparteide süsteemi vms.

Demokraatliku osaluse peamise vormina toob alapeatüki autor välja võrgustikud, kuid ka need ei saa olla parim retsept, sest tegu „on ebastabiilse ja vähetõhusa valitsemisstruktuuriga“. Ka hoiatab Sootla, et võrgustikud võivad sattuda vastuollu liberaalse esindusdemokraatia aluspõhimõtetega. Professor Jodi Dean ongi osutanud, et neoliberalism ja fantaasia „liberaalne demokraatia“ ei sobitu kokku. Kommunikatiivse kapitalismi ajastul maandatakse poliitiline energia põhiliselt ühismeedias arvamuste ja emotsioonide avaldamisega ning tunnete intensiivsus on asendanud ratsionaalsuse. Meie poliitiline eliit armastab uhkusega korrata, et Eesti on neoliberalismi juurutamise musterõpilane …

Külli Taro kirjutab efektiivse riigihalduse teemale pühendatud alapeatükis: „Eesti Koostöö Kogu riigipidamise kava lähtub veendumusest, et praegune riigiasjade ajamise viis on jäänud ajale jalgu, koormab riigieelarvet ega lase Eestil parimal viisil, tulemuslikult ja kestlikult osutada ühiskonna arenguks ja elanike rahuloluks vajalikke avalikke teenuseid. Tööturult töökäed kaovad, ülalpeetavate arv suureneb, ent ootused paremale avalikule teenusele ning efektiivsemale riigile kasvavad. Ka riigiasjade ja kohaliku elu korraldamise viis vajab uut lähenemist.“

Kummaline, mida siis on tahetud öelda? Kas on hakatud aru saama, et Mart Laari esimesest valitsusest peale Eesti riigijuhtimisel rakendatud neoliberaalne ideoloogia ongi vilja kandnud, andnud tulemuseks vaesuse, väljarände ja süveneva klassiühiskonna (viimasest ei julgeta veel avalikult rääkida),² ning vastukaaluks soovitakse taastada sotsiaalset ühiskonda või jätkub libertaarne fantaasia „õhukesest riigist“ ühes avalike struktuuride ja sotsiaalse turvavõrgu järjekindla lammutamisega? Kuna öeldakse, et riigiasjad koormavat eelarvet, siis paistab olevat siiski tegemist teise variandiga ehk „õhukese riigi“ jätkuprojektiga. Samal leheküljel hakkas silma ka huvitav lause: „Ministeerium peab taas saama poliitikakujundamise keskuseks“. See räägib vastu aga eelmisele alapeatükile, kus kirjeldatakse olukorda, kui iga ministeerium tegutseb iseseisva poliitilise vürstiriigina ning hoopis valitsuse kui terviku töö pole süsteemne (killustunud valitsemismudel). Mida need ministeeriumid siis teevad, juhivad midagi või ei juhi üldse?

Autor tunneb ka muret, miks ei taha oma erialal kogenud ja tunnustatud inimesed poliitikas osaleda. Kui vaadata tänavu kevadel toimunud ajakirjanike ja „arvamusliidrite“ invasiooni riigikogu valimistel, tundub siiski, et see hirm pole kuigi põhjendatud. Kohti on jätkuvalt vähem, kui tahtjaid. Tõenäoliselt ei mõistaks ühiskond kuigi hästi ka Taro mõtet, mille järgi selleks, et võimaldada parlamendi liikmetel jätkata senist professionaalset tegevust, tuleks ümber korraldada riigikogu töö: kaotada enamik töökohapiiranguid, jättes alles vaid need, mis on olulised võimude lahususe ja tasakaalustatuse seisukohalt; teha riigikogu tööaeg paindlikumaks ning kasutada rohkem kaugtööd ja e-lahendusi. Võib-olla oleks otstarbekam uurida siiski seda, et parteilise nomenklatuuri tsementeerumine ei võimalda rahval otsustusprotsessi sekkuda, või seda, kuidas toimub kodanikualgatuste neutraliseerimine?

Ott Lumi on tabanud tema kirjutatud peatükis kolleegidest paremini viimaste kümnendite demokraatia teooria arengut, mille paatoseks on olnud just esindusdemokraatia kontseptuaalse suletuse põhimõtte ületamine ning uute avaramate osalusvormidega katsetamine. Kui Georg Sootla on sissejuhatavas peatükis väljendanud skepsist esindusdemokraatiat ületavate osalusvormide suhtes, siis Ott Lume kirjutatud osas öeldakse (viitega Marju Lauristinile): „Massiivsete ja väherefleksiivsete klassikalise esindusdemokraatia institutsioonide roll väheneb, esile kerkivad spontaansed liikumised, probleemile orienteeritud töörühmad, dünaamilised mõttekojad; parlamendipoliitika kõrval hakkavad ühiskonna arengut üha enam kujundama probleemikesksed surverühmad ja liikumised, mitteformaalsed eksperdirühmad, oma muredele lahendusi otsivad kodanikuühendused jne.“ Lumi heidab ka valgusvihu ametnike tegevusele, nutikate „imiteeriva kaasamise“ vormide leiutamisele.

Ent Lumi küsib ka, „kas rahaga saab poliitikaid osta? Mitte korruptiivses mõttes, vaid selles mõttes, et jõukamatel huvirühmadel lihtsalt on suurem võimekus poliitikaid mõjutada“. Vastab aga, et sellist järeldust rahvusvaheliste uuringute põhjal teha ei saa, kuigi möönab, et Eestis on seda siiski vaja selgitada. Tundub, et siin on autor küll takerdunud liigse poliitkorrektsuse kammitsaisse. Rohke riigieelarvelise ja eraviisilise rahastusega parteid on aastakümneid veenvalt demonstreerinud, et jätkusuutlikult poliitikat mõjutada on võimalik. Seevastu kodanikualgatuslik tegevus on jätkuvalt taandarengus. Erle Rikmann ja Marko Sõmer tutvustavad Tallinna ülikoolis läbi viidud kodanikualgatuslike organisatsioonide uuringu mõningaid tulemusi, osutades, et vanad suhted lagunevad, uusi tuleb asemele vähem ja need on sagedamini suunatud ärisektorile, kujutades endast paljuski ühesuunalisi taotlusi materiaalse toetuse saamiseks. Eriti haavatavad on uues olukorras MTÜd. Rahvatervise alapeatükis näitab Laura Aaben lausa, et seniste suundumuste jätkudes võib omavalitsusest saada pigem hoolekandeteenuse osutaja kui piirkonna arengu vedur.

Annika Uudelepp ja Külli Sarapuu on praeguse olukorra suhtes tugevalt kriitilised: „Eestit iseloomustab praegu pigem strateegiline tuimus, ressursivangistus ja valdkondlik pühendumine. Eesti valitsusjuhid on viimasel kümnendil selgesõnaliselt maha laitnud tulevikuvisiooni või strateegiliste prioriteetide sõnastamise. Ministeeriumides käib usin töö ligi 60 strateegia elluviimisel, kuid nende seotus valitsuse otsustamisprotsessiga on nõrk. Koalitsioonilepetes sõnastatakse mõne nädalaga detailsed valikud järgmiseks neljaks aastaks, kuigi muutlik ja keeruline tegutsemiskeskkond nõuab pigem strateegiliste arengusuundade kirjeldamist ning üksikotsustes kohanemisele ja analüüsile ruumi jätmist.

Riigieelarve on väga jäik, selles domineerib endiselt asutusepõhine juhtimisloogika ja eelarveprotsess on nõrgalt seotud strateegilise planeerimisega.“

Probleemikirjeldusele järgnevad ettepanekud. Paraku on kõigi aruandes esitatud ettepanekute elluviimise puhul takistuseks see, et need ongi mõeldud eelkõige ja peamiselt meie poliitilisele klassile, parteilise hierarhia juhtliikmetele, kelle käes on küll muutuste hoovad, kuid keda segab põhimõtteline lähtumine parteilisest „pragmaatilisest realismist“, sellestsamast, mida Sootla justkui nõuab. Teen siinkohal järgmise tähelepaneku: võimu toodetud diskursus, mis kandub ka (teaduslikesse) aruannetesse, toimib pigem võimu taastootva instrumendina. Tekib paralleel nõukogude süsteemi enesekäsitlusega: ühiskonnas „esineb veel puudusi“, kuid need on ületatavad, sest liigutakse õigel kursil.

Praeguse kursi siht on kapitalistlik ideaalriik ehk „rikkus ja jõukus Eestis kõigile“. Usutakse, et meie „targad“ suudavad välja töötada programmid ja arengukavad, mille alusel asutakse likvideerima selliseid „ebakohti“ nagu haldusreform või riigipidamise kava vms. 2012. aastal rahvakogust tulnud ettepanekud, millest mitmed kattuvad ka EIAs esitatud ideedega, on jäänud virtuaalsetele riiulitele tolmu koguma. Tekib paralleel nähtusega, mille kohta Anu Toots ja Krista Loogma kirjutavad: „„Ametnike näoga“ poliitika on toonud kaasa suhteliselt jäiga standardiseerimise, kus eksperdid peamiselt legitimeerivad andmetepõhiseid otsuseid, ent nende võimalus otsuseid mõjutada on jäänud oluliselt vaiksemaks.“ Seega võib probleemidest rääkida ja teha ka ettepanekuid, kuid enamasti need arutelust ja juturingist kaugemale ei jõua.

Lõpetan tsitaadiga Georg Sootla poliitikaosa kokkuvõtvast alapeatükist: „Mõttekoja formaat, kus domineerivad võimukandjad ja nende parteipoliitilise võitluse argumendid, ei võimalda poliitikasisendit avardada, et viia see eemale igapäevapoliitika liiga tugevast mõjusfäärist. Aga just poliitikasisendi avardamine oleks liikumisel uuendusliku ja jätkusuutliku valitsemise suunas kõige tähtsam.“ Muide, Prantsuse mõtleja Miguel Abensour on öelnud, et demokraatia võib tulla, kui riik on toimimast lakanud.

1 Eesti elanike rahulolu demokraatiaga jääb Euroopa keskmisele alla. – ERRi uudised, 14. XI 2013, http://uudised.err.ee/v/eesti/bb3295f5-8fb3-497e-b686-bff9c8c97703

2 Kas Eestis on klassiühiskond? Kes on rikas, kes vaene? – Õhtuleht 23. XI r 2014, http://www.ohtuleht.ee/604992/kas-eestis-on-klassiuhiskond-kes-on-rikas-kes-vaene