Vastulause. Mustpeadest nii ja naa

Jüri Kuuskemaa

Nagu iga pikaealine institutsioon, väärib ka Tallinna Mustpeade vennaskond üheülbalise hindamise asemel vaatlust konkreetses aegruumis. Mustpeade vennaskond on jäänuk põlisest saksa ülemvõimust. Vennaskonnas eestlasi näha ei tahetud, kui nad just ei pärinenud haljale oksale jõudnud ja saksastunud peredest. Eesti Vabariigi kehtestamisel likvideeriti senise saksa ülemkihi kantsideks olnud seisuslikud organisatsioonid. Tegevuse pidid lõpetama Eestimaa rüütelkond, kaupmeeste Suurgild, käsitööliste Kanuti ja Toomgild. Miks jäeti alles sakslastest Suurgildi taimelavaks olnud Mustpeade vennaskond? Kuna nad olid lõpetanud oma varasema tegevuse sõjaväestatud ratsakompaniina ning ümber korraldunud kohalike saksa ärimeeste eliitklubiks. Praegune Tallinna Mustpeade vennaskond pole enam võrreldav ei keskaegse „sõjaväestatud ametiühingu” ega sõjaeelse saksa rahvusvähemuse ärimeeste klubiga. 1999. aastal peeti Tallinnas vanalinna päevi moto all „600 aastat Mustpeade vennaskonda Tallinnas”. Muide, minu ettepanekul. Meenutatud sai kõike head ja toredat, mida omaaegsed mustpead teinud, niihästi kaubanduse edendamist kui sõdimist linna kaitsel. Kiitust pälvis ka mustpeade osalemine keskaegse linnaelu tähtsündmuste korraldamisel. Kui vennaskond püsiks omaaegse kultuuri- ja spordiürituste ning meelelahutuse korraldajana, võiks ta olla Tallinna kultuuriväärtuste ameti haldusalas ning pälvida linna toetuse oma tegevuse jätkamisel. Ent selles vallas on järjepidevus ammu katkenud või pigem lõppenud.

Tänapäevast Mustpeade vennaskonda peame vaatama teise pilguga. Kas vaimustuse ja sinisilmse usalduse, eirava umbusu või eluterve skepsisega, see sõltub hindaja eelteadmistest ning avaliku ja erahuvi eristamise suutlikkusest. See pole lihtne. Käimasolev diskussioon, kas on vaja tagastada üle 70 aasta tagasi Eestist lahkunud Mustpeade vennaskonnale nende kunagine majavaldus, on äge ja demagoogiline.

Mis sundis mind kahtlema Mustpeade vennaskonna kavatsuste muusikasõbralikkuses? Mustpeade järglaste nimel meedias sõna võtnud härra Krienitz, Teoloogia Akadeemia rektor Tartus, väitis, et „muusikat võib maailmas teha kõikjal” ning see „pole avalik huvi”. Seega polevat mingit põhjust, et praegu maja haldav Tallinna Filharmoonia peaks senist tegevust samas jätkama. Mustpead ilmutavat avalikkusele oma plaane alles edaspidi, kui aeg on küps.

Ent Eestis taastekkinud Mustpeade rakukese teised eestkõnelejad on kirjutanud, et nagunii ei kasutata omaaegse Olevi gildi ja Mustpeade majakolmikut otstarbekalt. Seni polevat osatud väärtmajasid pruukida. Seetõttu ongi ainus mõistlik lahendus kõik see värk Mustpeade vennaskonnale tagastada. Nemad teavad ja oskavad.

Olles siiski ehmunud muusikainimeste ägedast protestist majavalduse võimaliku võõrandamise pärast Tallinna Filharmoonialt, avaldasid Peeter Tulviste ja Tiit Tamsar vennaskonna nimel, et muusikat lubatakse Mustpeade majas ka siis teha, kui nemad omanikuks saavad.

Kaarel Tarandile piisas sellest omakorda kinnitamaks 10. veebruari Sirbis, et „ühe osapoole motiivid on selged, teise … endistviisi hämarad”. Milles on Tallinna Filharmoonia „hämarus”, ei pea kirjutaja vajalikuks selgitada. Vist on deemonlik kõik see, mida iial toetab või ette võtab Tallinna raad.

Mind morjendab meie kultuuripärandi kroonijuveeliks oleva kinnisvara puhul eelkõige stabiilsus ja ohutu püsimine kultuurisfääris avaliku asutusena. Mustpeade vennaskond pole aga avalik institutsioon, vaid kinnine meesteklubi. On midagi ülimuslikumat kui omandireformi aluste seadus. Nimelt avalik huvi. Kogukonna õigus ise määrata, mis on primaarne eri tasemega huvide kokkupõrkes. Erahuvi on kahtlemata allpool avaliku huvi taset.

Seadus kinnitab, et eriti väärtuslike kultuuriobjektide puhul võib tastamisest loobuda. Ja mida Olevi gildi majad ja Mustpeade maja muud on kui eriti väärtuslikud kultuuriobjektid. Meie kohtudki, sealhulgas riigikohus, on mitu korda kinnitanud Tallinna põhjendatud õigust tagastamisest loobuda.

Filharmoonia on Tallinna linnale täiesti ilmselt olulisem kui üks meeste klubi.

Võib küll uskuda, et akadeemik Peeter Tulviste, kes nüüd Mustpeade uusimate liikmete hulka kuulub, on aus ja puhas inimene, Tallinna linn aga Kaarel Tarandi arvamuse alusel üdini korruptiivne, mistõttu ei tohi Mustpeade maja linna omandiks jätta. Antagu Tulvistele ja kompaniile. Muidu mine sa tea, mida linn tükkis lihtsameelsete muusikutega ette võtab. Tallinna Filharmoonia juhid häbenegu, et nad nurjatutelt savisaarlastelt majavalduse vastu võtsid! Kui aga tulevad ausad ja eetilised mustpead ja majavalduse Tallinna korruptantide käest ära päästavad, siis on helge tulevik tagatud ja õnn tuleb meie õuele!

Kes ka poleks majavalduse omanik, peab ta peatselt leidma küllalt suuri summasid korrastustöödeks. Äsjaseks vabariigi aastapäevaks lekkis taas katus ning fassaad märgus. Pole imestada, sest 1986. aastal poola restauraatorite tehtu (katus, elekter, kanalisatsioon, ventilatsioon jm) vajab nüüd järjekordset uuendamist.

Kas tahab ja suudab 36 liikmest koosnev Mustpeade vennaskond leida raha, et majavaldus korda teha? Ja kui leiab, siis on ootuspärane soov kulutatu tagasi teenida. Seejärel eeldab äriline loogika maksujõulisi rentnikke. Tõenäoliselt määrab omanik kommertsrendi, mille maksmiseks Tallinna Filharmoonia kui kultuuriasutus ei osutu konkurentsivõimeliseks. Kui ka vennaskond lahkelt lubab: maksa ja jää!

Minu arvates oleks õiglane, kui majavaldus jääks täielt linnale Tallinna Filharmoonia kasutuses. Mustpeade vennaskonnale antagu võimalus koostöölepingu alusel mõningaid ruume kasutada. Me võlgneme praegusele vennaskonnale tänu ja tunnustuse 18 noore eestlase stažeerimise eest Saksamaal ning tahte eest Tallinna tagasi tulla. Oleks ju tore, kui iidne vennaskond, mille võiks UNESCO maailmapärandi hulka arvata tükkis vanalinnaga, välja ei sureks. Kas ja kuidas see teostub, näitab aeg.

Härra Kaarel Tarandile soovitan muusikutelt vabandust paluda hurjutava epistli pärast. Samuti palun mind edaspidi tsiteerida ilma demagoogiliste moonutusteta. 10. veebruari Sirbis polnud ju tsitaadid, vaid kallutatud võltsingud.

PS. Sedasama teemat on 28. veebruari Eesti Päevalehes käsitlenud Kaarel Kressa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming