Vastukäivad teated keelerindelt

Kaarel Tarand

  Emakeelepäeva puhul lasi peaminister Andrus Ansip teatada: “See on keelepidu. Aga mitte ainult pidu. See on ühtlasi manitsuspäev – päev, mil kutsume üksteist üles kandma hoolt eesti keele arendamise, kasutamise, kaitsmise ja säilitamise eest. Keegi teine meie eest seda tööd ära ei tee. Täna tuletagem seda üksteisele sõbralikult meelde.” Sõbralik manitsus kulub ära ka siis, kui üldolukord igati hea paistab.

Ajaleht Postimees aga oli sootuks teisel seisukohal. Anonüümne juhtkirjanik (ohete raskuse järgi otsustades peab autor olema eestlaste eksistentsiaalse murekoorma kehastus lihas Rein Veidemann) kinnitab: “Emakeele seisund ühiskonnas on sama ebakindel ja ohustatud nagu venestamisaegadel. Uus, nii avalik kui ka majandusliku huvitatusega varjatud keelelis-kultuuriline imperialism on haaranud Eesti oma raudsesse haardesse.” Tundub, nagu oleks juhtkirjanikku enne kirjatööle asumist mitu päeva piinatud ja inglise keeles George W. Bushi ning Hollywoodi tähti ülistama sunnitud.

Kumb on mõistlikum ja kumb kasulikum seisukoht? On siis hästi või halvasti? Mõistlik on arvata, et keeleoskuse tasemel on võrdeline seos selle õppimiseks kulutatud ajaga. Kaheldamatult kulutavad eestlased just eesti keele õppimisele kõige rohkem nii ametlikku (lasteaias ja koolis) kui ka eraaega (hällist hauani). Seega on eesti keel tööriist, mille kasutamine kõigil kõige paremini välja kukub. Kuidas selles olukorras võiks toimuda ümberrahvustumine? Millise massipsühhoosi keerisesse peaks see haritud rahvas küll sattuma, et keelelises plaanis enesehävituslikult tegutsema hakata? Öeldes, et me ei suuda vabaduse tingimustes oma keele eest küllalt hoolitseda, paneb väitja tervele meie haridussüsteemile hindeks “null”. Ta väidab, et meie kool ei ole suuteline rahvuskultuuri taastootmises osalema ja et imperialistlikud tünnivitsad on eesti kooli roided puruks muljunud. Ja et meie rahvas on koolist, tuhandetest magistri- ja doktorikraadidest hoolimata rumal ja pimesi halbadele välismõjudele alluv.

Võib-olla oli see emakeelepäeva suureks riiklikuks tähtpäevaks mängimine üldse viga. See pakub formalistidele liiga hõlpsa võimaluse oma  kohustus eestlane olla ühe päevaga aastas ära õiendada. Ja teistele, suuresüdamelistele omakorda võimaluse terve aasta jooksul kogunenud negatiivsed pisiasjad summeeritud märterliku kannatuspurskena just sel päeval suust välja valada. Positiivne kaalub emakeelepäeva olemasolu õigustusena negatiivse siiski kergesti üles. On hea võimalus teenekate tunnustamiseks, kauni keele kiituseks ülistuskõnede pidamiseks, kas või vaikseks eneseanalüüsiks, mida me iga päev ei viitsi teha. Et kus, mida ja mil viisil sõnades väljendame ning kas see on õige või oleks võimalik sootuks paremini.

Majanduslikud argumendid kõnelevad samuti keele kosumise poolt. Eestis ei saa üheski muus keeles kui ainult eesti keeles igal pool ja kõiki asju ajada (selle väite peale kindlasti mõni idavirulane protesteerib). Saab ainult selgrooga inimene, orjaküüruga hing mitte. Saab eriti avaliku võimuga, aga saab ka äriasjad aetud. Olen kuulnud väiteid, et mõnes ärisektoris on ainuvõimalik suhelda vene keeles. See on jama. Teeninduses, viimasel aastal ka Tallinnas, ei saavat nad eesti keelest aru. Ka see on jama. Iseloomu peab olema seal oma lepingut või pakutavat teenust nii kaua eesti keeles nõuda, kuni partner või letitagune aru saab.

Selles vallas tundub mulle alati veider see, millise püüdlikkusega paljud meie poliitikud Eesti avaliku ringhäälingu venekeelsetele uudistesaadetele intervjuusid andes poolsugusele vene keelele üle lähevad. Justkui nad ei teaks, et toimetajad oskavad nende laused paremasse vene keelde tõlkida ja kenasti subtiitriteks seada. Justkui ei taipaks, et kui kahandavad võõrkeelt purssides oma väljendusvõimalusi ja keelelist täpsust, siis jõuab nende oluline sõnum kehvemini kohale. Tähendab, näiline vastutulek ja tolerants osutuvad nii omaenda eesmärgile vastutöötamiseks. Milleks see?

Ja siis veel see võitlus siltide ja nimedega. Ma küll ei mõista, millist ohtu võiks endast kujutada eestlaste identiteedile see, kui meie ettevõtete nimedes ja kaubamärkides võõrkeelseid sõnu kasutatakse. Eestlaste ristiusustamise käigus vahetati (arvatavasti) välja suur osa seni käibel olnud muistsetest eesnimedest ja pandi aga kristlikud asemele. Valdav osa meie pärisnimedest on tänaseni võõrpäritolu. Kas see on kuidagi kahjustanud eesti keelt või eestlust?

Aga paljud meist peaksid keelt vahetama küll. Põhjalikult. Virisemise keelelt peaks üle minema loomise ja tegutsemise keelele. Ega see üleöö sünni. Ka XIX sajandil, kui pärisorjus kaotati, sai mõnest mehest kohe vaba mees ja teine jäi kadunud orjust taga nutma ehk edasi virelema ja tal läks uute oludega kohanemiseks aastakümneid. Praegu on mõneski mõttes sama seis. XXI sajandi eestluses moodustab vaba mehe väärikus eesti keelega võrdväärse osa. Väärikas ei vaheta keelt nagu särke. Kõigile, tundub, ei ole vabaks kasvamine veel jõukohane olnud. Aga mida aasta edasi, seda vähem on viitsimist oodata ja virinat kuulata. Isegi kui see virin käib laitmatus eesti keeles.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming