VASAR: Peeter Suure merekindlusest sõja ja rahu ajal

Robert Treufeldt

Tsaariaja lõpupoole rajatud Peterburi merekaitset ja peamiselt Tallinna ümbrusesse selle kaitse osana kerkinud imperaator Peeter Suure merekindlust käsitledes tuleb esmalt meelde lugu elevandist, keda kaks pimedat püüavad kirjeldada. Kogu merekaitse kompleks oli Esimese maailmasõja ajal üks suuremaid militaarehitisi maailmas. Võrdluses elevandiga oleks Tallinna ümbrus elevandi rind, Soome-poolne osa turi ja Naissaar süda. Ülejäänu jaguneb zooloogiliselt  enam-vähem õigesti terve Soome lahe ümbrusesse, Sõrve säärest ja Ahvenamaalt kuni Kroonlinnani välja.

Kompleksi võrdlus suure loomaga annab võimaluse aduda, kui väikest osa sellest avalikkuses (ehk siis pimedate poolt) üldse käsitletakse, kui räägitakse selle ajaloost või säilitamisest turismi jaoks. Vene impeeriumi tollase pealinna Peterburi kaitse korraldati pärast suurte kaotustega lõppenud Vene-Jaapani 1904.-05. aasta sõda  ümber. Eelplaan valmis 1907. aastal, ehitustöid alustati 1911. Laevastiku asemel oli nüüd põhirõhk Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Suurendati ka miinivälju kaitsvate rannapatareide arvu ja laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna. Edasi kujunes Peterburi merekaitse neli põhipositsiooni: eelpositsioon (Tahkuna– Spithami–Hanko), pea- ehk keskpositsioon (Tallinn–Naissaar–Porkkala), varu- ehk sisepositsioon  (Meriküla–Kurgola–Lavassaar–Kotka) ja lõpp-positsioon (Yhinmäki–Retusaari– Kroonlinn–Ino).

Pea- ehk keskpositsioon ongi tuntud kui imperaator Peeter Suure merekindlus, mis oli ka kogu Peterburi merekaitse olulisim ja tugevaim osa. Tiibpositsioonid pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist. Praegu eristatakse neist peamiselt viit: Kura kurgu (Sõrve poolsaar), Väinamere (Hiiu-,  Muhu- ja Saaremaa ning Lääne-Eesti manner), Ahvenamaa, põik- (Helsingi ümbrus) ja Viiburi positsioon. Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi laevaja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid. Siia rajati ka uus sõjasadam, laevatehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu. Tallinna, selle lähedusse ja Naissaarele kerkisid merekindlustised ning maa poolt ümbritses Tallinna kuni kolm kindlustatud liini. Need takistasid vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida, kindlustasid oma laevastiku tegutsemist ja kaitsesid Tallinna kui Vene Läänemere laevastiku peaoperatiivbaasi. Sõja lõpuks olid positsioonid erinevas ehitusjärgus ning kindlus jäi lõpetamata. Palju ehitisi rikkusid ja õhkisid taganevad Vene väed 1918. aasta veebruaris. Sellele vaatamata oli kindlus arvestatav jõud ning Saksa väed tegid  enne Eesti alade osalist vallutamist ainult ühe tõsise katse sellesse sisse tungida. Sõdadevahelises Eesti Vabariigis kasutati Vene kindlustisi osaliselt ära, et ehitada välja oma ranna- ja merekaitse. Vähese kasutamise põhjuseks oli kindluse läände orienteeritus, sest nüüd oodati peamist rünnakut idast. Juba siis olid mitmeid ehitisi rüüstanud kohalikud elanikud – ära oli viidud kaableid, torusid, lae- ja seinapalke. Rahuajal müüdi ehitisi ka ametlikult  lammutamiseks, et ehitusmaterjali saada. Nõukogude baaside ajal ja Teise maailmasõja puhkedes kasutati vanu kindlustisi väga vähe, sest vahepeal olid sõjapidamise viisid ja tehnika oluliselt muutunud. Saksa okupatsiooni ajal kasutati kindluse Soome lahe äärseid alasid, kus oli ka Saksa moodsaid õhutõrjeradareid ja Soome tulejuhtimisehitisi, nõukogude ajal peamiselt Naissaare ehitisi. 1950. aastate keskel hülgasid suurriigid suurtükiväega ranna  kaitsmise kontseptsiooni ja kindlusehitised jäid funktsioonita. Nõukogude perioodil kasutati osa neist ladudena, teede või karjääride alla jäävad lammutati. Taasiseseisvumise järel on peaaegu kõik ehitised sõjalisest kasutusest väljas ning üle elanud uue rüüstamislaine (peamiselt metallivargused).   

Tundmatud veidrused maastikus

Militaararhitektuur on alates 19. sajandi lõpust teinud oma olemuses olulise pöörde – seda on hakatud inimasutusest eemale viima ja maastikul varjama. See omakorda tähendab, et kui  mõne ehitise sõjaline elulugu lõpeb ja tsiviilelu võiks alata, osutub see lihtsalt liiga kaugeks ja raskesti kasutatavaks. Kui tsiviilinfrastruktuur jõuab laienemise käigus omal ajal kaugemale viidud militaarsele järele, ei järgne sellele kohtumisele paraku lõimumist, sest endisi militaarehitisi ei pruugita enam äragi tunda. Kui kasarmuhoone või betoonpunker on maastikus „loetav“, siis maasse kaevatud suurtükipatarei või ümbritsevast pinnasest vaevu kõrgemal  olev raudteetamm tekitab ainult võõristust. Kui võõra vormi kohta selgust pole, võidakse sellest arendamise ja projekteerimise käigus lihtsalt üle sõita. Siit koorubki välja suurim oht Peterburi merekaitse kompleksile. Seda lihtsalt ei tunta ära, sest oma tohutute mõõtmete tõttu on seda kõikjal Põhja- ja Lääne-Eestis ning üksteisest teinekord üsna kaugel olevad ehitised ei anna tänapäeva maastikul enam ühtset ansamblit välja.

Tundmatut lõhutakse kergemini. Seda ehk ei tehtagi meelega, lihtsalt ei teata ajalugu. Üksikut omanikku-arendajat pole mõtet süüdistada, kui keskkonna terviklikkuse üle valvav riik või omavalitsus selle keskkonna lugu ei tea või ei tahagi teada. Tallinna hipodroomi elamualana planeerimisel ei nõutud isegi võistluse juhendis maa-ala läbiva kindluse raudteega arvestamist. Ometi  on see raudteelõik ümbruses kohati veel väga hästi äratuntav ning mitme Tallinna piirkonna jaoks suure ajaloolise väärtusega. Arhitektil poleks ehk midagi sellise maastikuelemendiga lähteülesande vastu – jutt pole ju taastamisest, vaid planeeringus arvestamisest ja maastikus tähistamisest. Ka raudteetammide lammutamine Väike-Paljassaarel, parklaks asfalteerimine Mustamäel või täisehitamine Rae külas pole tingimata  halva kavatsuse tagajärg, vaid esmapilgul arusaamatut maastikuelementi lihtsalt ei tunta. Segadused algavad juba nimestki – „Peterburi merekaitse“ on millegipärast tunduvalt vähem atraktiivne kui „(imperaator) Peeter Suure merekindlus“. Seetõttu pruugitaksegi väiksema osa uhket nimetust suure kompleksi kõikvõimalike osade kohta.

Hiiumaal kasutatakse oma militaarpärandi  kohta tihti „Peeter Suure merekindluse“ nimetust, ehkki kindlusel küll otsest sidet Hiiumaaga pole – küll aga on suurel kompleksil. Paldiskis on eeldatud, et 18. sajandi alguses rajatud bastionaalfort, mis kannab rahvasuus Peetrimägede nime (ja mille rajamist alustati tõesti Peeter Suure ajal), peaks ka Peeter Suure merekindluse tegemistes kajastuma. Iseenesest on väga hea, kui eri aegade kindlustisi terviklikult tahetakse käsitleda, kuid  segaduste vältimiseks tuleks esmalt ühe ajastu asjad ära klaarida. Võib ju tunduda, et selline segadus erilist kahju ei tee. Kindlasti pole see võrreldav teadmatust lammutamisest põhjustatud kahjuga, kuid selgituste puudumine võib võimaliku huvilise segadust suurendada ning viia probleemidele käegalöömiseni ning lõpuks millegi hävimiseni. Harvad ei ole ka juhud, kui keskkonna lugu teatakse, aga seda ei peeta nii väärtuslikuks, et piirkonna uues elus ära tähistada. Laskemoonalao lammutamine ja selle kohale parkla rajamine Mustamäe haigla juures oli pärandi suhtes ilmselgelt lohakas suhtumine, kus alternatiivseid lahendusi ei otsitud. Parkimine on haigla juures endiselt kaootiline, aga üks merekindluse ehitis on maa pealt kadunud. Seda pole isegi maapinnal tähistatud, rääkimata mingistki sellele ehitisele või seda ehitist hõlmanud suuremale kompleksile  viitavast teabetahvlist. On ka teisi näiteid. Tallinnas on Paljassaartele üles pandud teabetahvleid, kus lisaks kindluse osadele on tutvustatud ka muid Paljassaarte militaarehitisi ning loodusega seotut. Kindluse Viimsi poolsaare väheldane ehitisekompleks on võsast puhastatud ning saanud teabetahvli. Kindluse osi on mälestistena arvele võetud nii Tallinnas kui ka ümbritsevates valdades.       

Militaararhitektuur rahu ajal

Kindluse ehitiste füüsiline vastupidavus on väga hea võrreldes nende mälupildis püsimisega. Nagu Eesti kliimas ikka, on siiski suur probleem niiskus. Tuleb ette nii kõlbmatuks  muutunud hüdroisolatsiooni, mistõttu vesi ehitisse jookseb ja sealt sideainet välja uhub, kui ka kõlbmatuks muutunud või sihilikult muudetud drenaaži, mistõttu ehitised on uppunud. Niiskus määndab ka puittugesid ja paneb raudosad roostetama. Paraku on siin taas suurim probleem inimene ise. Puitosi, kaableid ja torusid varastati ehitistest kohe pärast nende mahajätmist. Praegusi metallivargaid või prügisokutajaid ei  peata ka see, kui ehitis on mälestisena kaitse all, ilmselt ei aita siin ka selgitustöö ja abi oleks ainult riigi ja omavalitsuste järelevalve ning kogukonnatunde ja naabrivalve tugevdamisest. Võtab aega, enne kui elevandi piirjooned hakkavad välja joonistuma ja pimedad teda nägema. Mõnel pool on sellest juba märke. Harjumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse tellimusel inventeeriti 2008. aastal suur osa Harjumaa objekte, inventeerimisi on tehtud ka  Tallinnas. Viimsi vallas on pikka aega käinud kindluse Naissaare ehitiste korrastamine, mis praegu on küll vaibunud. Harku, Saue, Saku ja Kiili vald on moodustanud MTÜ Nelja Valla Kogu, mis muude tegevuste kõrval pöörab tähelepanu ka turismi arendamisele.

Neist Harku ja Saue vallas on turismiarenduskavas käsitletud ka kindluse osi ja esmakordselt isegi terveid komplekse. Üks võimalikke suurte militaarehitiste  rakendusi ongi turism. Selle jaoks piisab kindluse osade esialgsest korrastamisest, milleks saab kasutada palju kohalikku algatust ja talgutööd. Peterburi merekaitse kompleks on hiiglaslik ning hõlmab mitut riiki nii füüsiliselt, mentaalselt kui ka turismiga seoses. Kogu kompleks ja selle olulisim osa, Peeter Suure merekindlus, on väärt ettevaatlikku arendust ja projekteerimist ning lisa-uuringuid. Eelkõige vajab see aga avastamist ja teadvustamist. Sellega paraneks  oluliselt nii turism kui ka meie endi kultuuripärandist osasaamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming