Varitegelaste topeltmängud või lihtsalt inimlikkus?

Anto Veldre

Ugrilik arusaam identiteedist võib ühiskonna viia poliitilisele umbteele. Eesti ühiskond on jõudmas arengustaadiumisse, kus meie arusaamine identiteedist1 määrab suuresti ära horisondi, kuhu (ja kuidas) üldse saame edasi liikuda. Kahjuks peab tõdema, et arusaamine identiteedist sõltub (sarnaselt vassimise ja isamaalisusega) päris tugevasti veel lingvistilisest relatiivsusest2, ehk siis: arutlus annab erinevaid tulemusi olenevalt sellest, missuguse kasvatuse, terminoloogia või märgisüsteemiga identiteedile ligineda. Õnneliku juhuse tõttu on Anzori Barkalaja 2007. aastal identiteeti, selle mõningaid aspekte käsitlenud omamaises e-zainis Kirikiri3, mistõttu ei pea eestlane tõeotsinguil pöörduma välismaa filosoofide poole. Barkalaja toob kenasti välja kultuurilise identiteedi kolm peamõõdet (kommentaarid minult):  1. seostumine iseendaga (ehk kes ma olen ja tahan olla) 2. seostumine teistega (ehk kas ka nemad mind sellisena näevad ja vastupidi) 3. seostumine füüsilise toimeruumiga (ehk kogu see rollimängu kila-kola ja atribuutika)

Kõige huvitavam on just 3. punkt, kus Barkalaja esitab Lotmani tsitaadi: „ … bojaari hukkamisega kaasnenud massihävitus Ivan Julma aegadel, mil koos bojaariga hukati kõik temale allunud inimesed, hävitati vara”. Tänapäeval on asi hoopis huvitavam, toimeruum ei ole enam ammu füüsiline ning inimesest lahtisaamiseks piisab tema persona non grata’ks kuulutamisest, näiteks tema Facebooki konto sundlõpetamise teel. Olen virtuaalmõrvast rate.ee keskkonnas varemalt juba kirjutanud [elu hävitamine].4 Augustis 2012 kajas läbi kogu (digi)maailma lugu5 sellest, kuidas Wiredi ajakirjanik Mat Honan kaotas turvavigade tõttu oma aastatega ehitatud digitaalse identiteedi.

Peaprobleem identiteedi juures on selle sõna ülekoormatus erinevate tähendustega. Nii näiteks on moodsa e-riigi toimimiseks vaja, et alamad oleksid kenasti nummerdatud. Keegi pole seda niimoodi otse sõnastanud, kuid Eesti riik kingib igale vastsündinule identiteedi, millel, oh üllatust, on isikukoodi näol olemas ka e-komponent. Identiteeti võtmata jätta ei saa – see oleks ebaseaduslik. Identiteeti vahetada saab vaid erijuhtudel, nagu tunnistajakaitse ja soovahetuslõikus. Väidan, et laenubuum 1990ndate lõpus tugines Eestis ühe tagajalaga ka korralikult üleloetud karjale, samuti väidan, et mitte kõik maailma riigid ei ole identiteeti defineerinud sedavõrd imperatiivselt.

Probleem on nüüd selles, et kuidas ühe inimese identiteedid omavahel suhtesse astuvad. Erinevalt ümberlõigatavatest semiitidest ja initsieerimist normivatest indiaanlastest on soomeugrilane harjunud elama looduse osana – sama identiteediga sünnist kuni surmani. Vajadus Uljanovist Leniniks või Apfelbaumist Zinovjeviks saada sisendab ugrilasse ksenofoobset õudust. Me oleme harjunud sellega, et asjade olemus ajateljel ei muutu ning heal juhul lepime Leinbergi või Viidingu Juhani erialase pseudonüümiga.

Et mainitud tabu on tugev, osutab aastatuhandevahetusel tekkinud eestikeelne termin „varikonto”. Päris mitmed netiportaalid hakkasid siis multiidentiteedile räigelt vastu ning tahtsid ühtlasi kinni panna multi-ID-omanikuks pürgijate toimeruumi. Miskipärast meenub mulle Strugatskite „Põgenemiskatse”, „Suur ja Võimas Kalju Kes Elas Üks Jalg Taevas, Kuni Kaovad Masinad” ning selle lähikonnas toimetanud pahad inimesed, kes „tahtsid veidrat”. Guugeldades tuleb välja päris huvitavaid tõlgendusi:

varikonto on portaali kasutaja poolt loodud lisa- või topeltkonto – ühe portaali reeglitest;

varikonto – võõraid andmeid esitav kasutajaprofiil – Jürgen Laose bakalaureusetöö, 2007.6

Sõnaga, multiidentiteet ja varikonto on eestlase taju jaoks äärmiselt veidrat, sarjast variautorlus ning seos „kahtlasega” oli ilmne ammu enne KarS 157-2 kehtestamist 2009. aastal. Hämmastav, kuid ingliskeelset vastet varikontole kui netiterminile ei ole. Shadow account on pangandustermin, õigemini, panganduspettuse vorm. Ingliskeelses netiruumis puuduvaid termineid on meil teisigi, näiteks olulise tähendusnihkega „leim”, mis hõlmab küll osa flame’i tähendusest, kuid sisaldab veel palju muud „veidrat”, mida kõike pahad inimesed võivad netis tahta.

Lapsi õpetades ütlen mina neile küll otse: tehke endale vähemalt kolm e-posti kontot. Üks hoidke salajas – sellega ajate oma pereasju, teine olgu teadmiseks sõpradele ja klassikaaslastele, kolmas aga igasuguste kahtlaste asjade ajamiseks – netist leitud juhututtavatele jagamiseks, röövellikesse veebivormidesse sisestamiseks jms. Suhtlusportaali kontod? Otse loomulikult peab neid mitu olema! Mõnega harjutad-katsetad ning oma tähtsaima identiteedi hoiad seeläbi puhtana.

Turvaspetsialistina on minu jaoks nii loomulik, et identiteete ongi mitu ning et isik käib nendega ringi viisil, mis tema peamist, riigi kingitud identiteeti (ja tolle privaatsust) parimal moel kaitseb. Teised, väiksema tähtsusega identiteedid on, kasutades Sun Tzu terminoloogiat, ju ohverdatavad. See aga on kriitilise tähtsusega küsimus, kus lingvistiline relatiivsus räigelt näkku hüppab. Inimene, kelle väärtushinnangud kujunesid välja enne internetiajastut, usub siinkohal siiralt edasi, et multiidentiteet on paha-paha. Teda veenda on peaaegu sama võimatu kui našisti-fašisti ümber kasvatada.

Huvitav, et korporatiivses ja riiklikus maailmas on multiidentiteet täiesti „salongikõlblik”. Tellitud reklaamikampaania käigus palgatakse töösipelgad MoloVihku ja Säutslasse arvamusi kirjutama ning kui poliitiline dialoog kogemata paigast libiseb (sic! ACTA), siis palgatakse PR-kontor või netikommarite polk päästma, mis päästa annab.

Esmaküsimus on seega, kas eraisikule sätestatud multiidentiteedi tabu ikka tõesti on e-ajastule kohane ning kui meil tõesti ongi selline rahvuslik väärareng, siis mida peaksime tegema, et aegunud visioonist lahti saada. Ühiskonna suhtes naiivse ugrilase arvates peaksid kõik kommenteerima üksnes peldikuseinal, ja ainult oma riikliku identiteediga, ning selle tagamiseks tuleks inimesi peldikusse lubada vaid ID-kaardi ja PIN -koodi abil. Tegelikkuses on asi keerulisem. Kümne aasta jooksul on Eestis tehtud mitu katset kommentaariume isikustada (praegugi käib kaks sellist uuringut Delfis ja Postimehes), kuid seni on need pigem ebaõnnestutud.

Jälgides meist suuremat maailma näeme, mis toimub Julian Assange’i ja Bradley Manningi ümber (jah, see helikopterivideo, kus rahuliku jutu saatel inimesi ribadeks tulistatakse). Inimühiskond ei ole ideaalne, kuritarvitusi esineb ikka. Anonüümsuse institutsioonil on oluline roll ning vahel on hädasti vaja whistleblower’it (ee keelekandja– toim), kes suurimaist ja salajasimaist kuritarvitusist ühiskonnale teada annaks. Eestis on säärane võimalus juba eos nullitud. „Vilepuhuja” ei ole meil tarvitusel, „koputaja” või „öördaja” on selgelt halva maiguga ning „Silvergate” liigitub „veidraks” juba tekkehetkest alates. Pürgijarahvana me süsteemi õõnestavaid kontrollimehhanisme ilmselt ei vaja, need tõrjutakse eemale ja muutuvad marginaalseks kiiremini kui Inno ja Irja kohvik. Meil öeldakse: kui oled aus, siis pole sul pole midagi karta … ja ei mingit mitmikidentiteeti!

Päris mitu aastat jutti rõhutasin oma loengutes, et vanema õe-venna isikutunnistuse kasutamine diskole sissesaamiseks ei ole mingil juhul identiteedipettus. Ründab ju laps sel juhul mitte konkreetset identiteeti (KES sa oled), vaid üksnes vanust – täiskasvanu staatust (MI S sa oled). Helesinise kaardi kasutamist rollimängu atribuutikana õnneks enam ei kriminaliseerita, kuid kümned elulood said rikutud. Vt ka.7

Riigikogulaste eetikakoodeksisse üritati hiljuti lisada pseudonüümkommentaaride keeldu. Mis kõige huvitavam – keelu sisseviijad tegid veidra terminoloogilise vea. Ametlik meem rääkis „anonüümsetest kommentaaridest” kui kurja juurest ning üksnes alternatiivportaal minut.ee taipas8, et jutt käib pseudonüüm-, üldsegi mitte anonüümkommentaaridest. Seda suurusjärku riigikogu tasemel lapsus osutab veel kord, et identiteedi mõtestamisega ei ole meil asjad üldsegi korras.

Kardan, et 8000 aastat vana ugrilik arusaam identiteedist võib Eesti ühiskonna viia (kui äkki polegi juba viinud?) poliitilisse tupikusse, kus on oluliselt kergem kehtestada diktatuuri või juurutada uusimaid seksuaalsättumusi, sest kes see ikka julgeks moodsate suundade vastu omaenda nime all tuuleveski kombel vehelda, riskides oma peaidentiteedi „veidraks” muutumisega.

Tagasi algusse: hiljuti külastas minu poega tütarlaps, kes mu küsimusele „kes sa oled?” vastas kõigepealt oma netinimega, päris nimi paljastus alles pärast küsimust „kes sa veel oled?” …

Mulle tundub, et me mõistsime teineteist.

1 http://arvamus.postimees.ee/941846/katlin-konstabel-digimaailma-dilemmad
2 http://en.wikipedia.org/wiki/Linguistic_relativity
3 http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=381
4 http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/rateee-kover-uhiskond.d?id=27690731
5 http://www.wired.com/gadgetlab/2012/08/apple-amazon-mat-honan-hacking/
6 http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/15662/Baktoo_Laos.pdf
7 http://www.ted.com/talks/david_birch_identity_without_a_name.html
8 http://www.minut.ee/article.pl?sid=12/08/18/069235&mode=nested

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht