Variatsioonid eetika, pahede ja töösisekorraeeskirjadega

Jürgen Rooste

Konstantin Stanislavski, Eetika. Tõlkinud Felix Moor. Eesti Teatriliit, 2005. 32 lk.

Kui rääkida pahedest kunstis ja kultuuris, siis peab rääkima muidugi eetikast, sest ilma eetika mõõdupuuta ei saa me tõmmata piiri pahelise ja üldaktsepteeritud käitumismalli vahele. Ja kui rääkida eetikast kunsti ja kultuuri vallas, ei saa kergelt mööda Stanislavskist, sest ta on sõnastanud omamoodi härrasmeheliku aukoodeksi, katsunud määratleda, millisel viisil saab/peab loovtöötaja (peamiselt küll näitleja/teatritöötaja, aga see on kergesti laiendatav ükskõik millisesse valda) eetiline olema.

Raske on öelda, et Stanislavski alustab ühe või teise teesiga, sest sellest tekstist on olemas ainult kompilatsioonid, variatsioonid, töötlused. Me saame seega öelda, et antud maakeelses Reet Neimari talitatud versioonis alustab Stanislavski ülevaltpoolt: juhist, direktorist, mentorist. Ja alustab seda eriskummalise väitega, et enim tuge vajab nõrk juht. Organisatsiooni huvides. Kummalisel kombel on seda teesi padukapitalistlikus Eestis edutult üsna palju järgitud: lastud nõrgal juhil mõnda aega möllata lausa riiklikul tipptasemel, mis on toonud meid siia, kus me oleme. Ei tasu viriseda. Ka Stanislavski meelest pole virisemine hää. Võiks ju palju hullemgi olla. Aga ehk pole see kõige huvitavam eetikajuhis, mis Stanislavski välja käinud; põnevat mõtlemisainet pakub ta õige laial töörindel.

 

*

Kui nüüd üdini aus olla, siis enamik ta mõtteist meenutab siiski veidi emotsionaalsemalt kirja pandud töösisekorraeeskirja ühele korralikule kultuuriasutusele, kultuuritööstusosakonnale (loovtööharus). Et igaüks peab oma tööd tegema hingega, esinduslikult, et iga asja peab harjutama, läbi mõtlema, sellesse sisse elama ? et sünniks tõeline kunst, et vaatajat, kunstiihalejat, kultuuritarbijat ei petetaks. Olulised asjad ju.

Eetika Eesti olmes on muidugi Kanal 2-e Peeter Võsa, Delfi anonüümsete kommentaaride ja õhtulehe moodi sarjamine ja padumoraali lugemine ? siuke pinnujõllitamine. See ei alga enese ümberhindamisest ja sisemise moraali eeskujuks/mõõdupuuks seadmisest nagu nt Trieri ?Dogville?i? õnnetul, pettuma ja hävima määratud kangelannal; vaid pigem sellest, kes kuidas vahele jääb. Kurja ju vabariigis ei sünni, kui vahele ei jää. Kultuuri- ja haridusasutustes on neid harivaid näiteid viimastest aastatest õnneks piisavalt võtta.

 

*

Üks olulisem ja subjektiivsem (sest tungib n-ö eraeluvalda) peatükk, miniloeng, on Stanislavskil pühendatud liiderlikule/joomarlikule käitumisele, pahelisele ja labasele olekule väljaspool teatrit ja tööaega. Lugu kirjeldab juhtumit tipprolli täitnud näitlejaga, kes pärast õhtust tükki kõrtsus pummeldas, kuni polnud ise suuteline hotelligi minema. Stanislavski ütleb ? juhiksin küll tähelepanu, et kahepalgeliselt, isiklikku moraali otse, vähemasti lõpuni nõudmata, leppides sellega, mis välja paistab, päält helgib, noh, meie ajale muidugi paslikult ? loovtöötaja, kunstniku rolli kohta ühiskonnas järgmist: ?Ainult enda juures kodus, kõige kitsamas ringis võib näitleja ennast valla lasta. Tema roll ei lõpe eesriide langemisega (raamatukaane sulgumisega, filmitiitrite jooksmisega, näitusesaali uksega jne ? J. R. lisandus). Ta on kohustatud olema ka elus kauni kandjaks ja saatjaks. Vastasel korral ta ühe käega loob, teisega aga purustab loodut. Mõistke seda juba kunstiteenimise aastatest peale ja valmistuge selleks missiooniks. Töötage eneses välja vastupidavus, eetika ja distsipliin, mis on hädavajalikud ühiskonnategelasele, kes toob maailma kaunist, ülevat ja õilsat? (lk 18). Siin puudub muide vastuolu inetuse eesteetikaga, jõhkrate teemade käitlemisega ? kas või toosama palju arutatud Lars von Trier võib vabalt Stanislavski nõuetele vastata. Ta ongi tänases ehk üks esimesi teatraalse ilu ja ülevuse loojaid maailmas.

 

*

Praegu kerkib arutlus pinnale pigem selles plaanis, kas on eetiline nt avaldada Vahingu laadis paljastused (?Noor Unt?), kus räägitakse intiimseid ja hetkiti ehk kellelegi kompromiteerivaid detaile, ka sellisest käitumisest, mida me võime omal vabal valikul ebaeetiliseks või paheliseks nimetada. Või võtame näite säältsamast, kust Stanislavski alustab. Meil on Jan Uuspõld, andekas looja, koguni ürgandekaks nimetatu, kel ette näidata suurepäraseid rolle: kas õhtulehe lööbid peavad meieni vedama ta hullushood, joomatuurid vms. Kas see puudutab rohkem looja eetikat või meedia, tolle kõrgema astme külakuulujuttude levitaja oma? See pole muidugi päris kindel. Meil on loovisikute jaoks isegi mitu paika, nimeliselt Ku-Ku ja NoKu, tegelikult veel muidki kohti, kus käiavad ka väärikamad loovtöötajad end vahel välja elamas. Ja sellest kõigest ei tarvitse meil teada. Probleemseks muutub asi, kui siirdutakse säält välja. Ja meediasse. Kas Stanislavskil on siin õigus, nt Uuspõllu (mitte et ma teaks, palju sest kumust on meedia enda tekitatud ja mis tegelik) juhtumil ? et looja peaks end vaos hoidma, et mitte lõhkuda oma kunsti?

 

*

Aeg on selle ülla uskumuse muidugi kummutanud: näiteks üks suuremaid XX sajandi ikoone, hiiglaslikul rock?n?roll?i elulaval näidelnud Jim Morrison oli usutavasti läbinisti paheline ja kohati isegi pahatahtlik inimene. See kuratlik aura aga ainult suurendas ta loodu mõju, mis paljudele on hoopiski puhastav või õnnistav. Ja Morrison on vaid üks paljudest näidetest; võtke või 1971. aastal USA noortele parimat eeskuju näidanud kodanikuks valitud Elvis Presley. Või nii mõnigi me endi kunstnikest, lauljatest, kirjanikest, kellele paheline olek, ebaeetiline või lausa mühaklik käitumine on andnud juurde sära, kummalist perversset aurat, mis lugejaid/kuulajaid/vaatajaid tõmbab. Muidugi, selles maailmas pole kellelgi endast portreed nagu Dorian Grayl, kõik valus ja läbielatu ja lõhutu lõikab ennast inimese näkku; või kui ilukirurgid ka sellega võidelda suudavad, siis olekusse vähemalt. Aga seegi on nagu midagi muistsetest aegadest, mil vanus iseenesest lisas väärikust ka nondele, kel seda muidu polnud. Täna kipub see mõnikord nii minema pahedega.

Muidugi, võib ka vaadata teisiti ja nimetada seda kõike inimlikkuse paheks, n-ö julguseks oma vigadega elada, oma nõrkusi tunnistada, koguni nendele järele anda, sest mis on hulljulgem ja kaunim vaatepilt kui surfar kahekümnemeetrisel elumerelainel, mis muidugi määratult, fataalselt kaldakaljusse künnab.

 

*

Stanislavski teine põhiküsimus leidub säälsamas kõrval: ?Kuidas tõmmata piiri kauni ja tülgastava vahele?? (lk 19) ? see on küsimine taseme-eetika valdkonnast. Mis haagib väga hästi ta põlastusega ühe suurima pahe, naudingulise minnalaskmise suhtes. Sest eks see taseme, lati nii enda kui publikumi jaoks kukutamine ole ju justnimelt mugavus, enese eksponeerimine aplalt, paheliselt ja ükskõikselt. Ja see pole eesti kultuurile viimastel aegadel tõesõnu võõras. Pole pahelisemat pilti kui rõõmsalt hõlptulust rõõsatav loovisik, kes on leidnud lihtsasti taotava raua, mille toksimine suurt kaasamõtlemispingutust ei nõua. Ja selles mõttes on Stanislavski vaagimine täiesti kohane, sest eesti teatripildis on selline ihar mugavus vahest märgatavaim. Teistes valdkondades on seda lihtsalt raskem tekitada, mitte et loovikud ei üritaks.

Lisaks mõjub sellist laadi pahelisus tunduvalt võikamalt ja vähem üllalt kui eelnevalt kirjeldatud loominguline enesehävitamine. Kuigi suures plaanis teenivad mõlemad sarnaseid egotistlikke, ebaõilsaid huve. Aga esimesest samm edasi astuda jõuab välja kuskile ?Ameerika psühhopaadi? küünilisse maailma või paremal juhul ehk Bataille? ?Silma loo? eksperimenteeriva, kõikehülgava, eetikat mitte tunnistava naudingujanu ja pahelisuse maailma. Ma ütlen ?paremal juhul? ka teadmises, et midagi hääd sest sündida ei saa.

 

*

Hämarail hetkil tundub mulle, et Stanislavskil on vägagi õigus, et ta moraal on omamoodi protestantlik töövõit, mis paratamatult jätab loodule külge säärase õilsa töö meki. Kuigi hullumeelsuse ilu, vabadusaste võib kannatada. See turkab mulle meelde, kui kuulan noid häid eesti rokibände, keda vahepeal enam kuulata ei tahtnud ? sest olin tuttavaks saanud meestega, kes seda muusikat tegid. Ja oma lihtsas eestlaslikus boheemlaspahelisuses tundusid nad nii nüristavad ja tühised, et see kiskus ka nende loodult sära maha. Aja jooksul olen ma lihtsalt hakanud märkama, et on mõned inimesed, keda ma nende arrogantsi vms tõttu seedida ei suuda, kuid kes loovad uskumatult mõjusaid asju. Hakka või uskuma püha transtsendentaalset inspiratsiooni! Jah, tänases on Stanislavski põhimõtete järgimine nagu retrostiil, nagu platvormkingade kandmine. Moevool, neokonservatism. Sellest saadakse aru, see on omal moel võluvgi, aga pea kõik usuvad ? nagu Stanislavskigi vihjab ?, et kuskil pimedas toanurgas võib see muutuda paheliseks, punavasilmseks monstrumeksistentsiks. Mõni ütleks, et tavaliseks isiksuse perversiooniks. Mõni ütleks, et loovaks algeks. Sellises maailmas siis elame. Ekstaole.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming