Valjuhäälsest vähemusest

Evi Aruj?

 

Kelle hääl on ühiskonnas viimasel ajal kõige valjem? Niinimetatud vähemuste hääl. Vähemusi on igasuguseid. Millegipärast kõlab kõige pretensioonikamalt seksuaalvähemuste, mitte kultuuriliste või sotsiaalsete vajadustega inimeste hääl. Et mõned mehed tahavad naisteks, üksikud naised meesteks ja mõned samasoolisega lapsi saada, on märksa suurem “probleem” kui näiteks puudega inimeste või teiste tõrjutud või riskikäitumisega sotsiaalsete gruppide sotsiaalne rehabiliteerimine.

Moodne vähemus on ahistatud ja kiusatud. Seksuaalvähemuste kiusajad ja ahistajad on 1) emake loodus, kes neid väidetavalt tark- ja riistvara konfliktiga on õnnistanud, 2) traditsioonid ja statistiline keskmine, 3) konservatiivne ühiskond, kes aktsepteerib loodusseadusi, traditsioone ja “keskmist”. Liberaalide lobitöö tulemusena on tänapäeval kombeks kompenseerida looduse ja kultuuri eksimusi vähemuste erikohtlemisega.

Häälekad vähemused on tänuväärne kontingent ka poliitikule ja meediale. Flirt seksuaalsust puudutavate privaatsfääri tabudega on märksa lihtsam ja efektsem kui näiteks “efektiivse” majanduse masinavärgiga seotud sotsiaalsete ja kultuuriliste probleemide avamine ja lahendamine.

Ühiskonnas on ka vähemusgruppe, keda ümbritseb vaikus, kelle isiklik häda on hääletu, trööstitu ja väheatraktiivne. Mida teavad oma “tegelikest vajadustest” joodiku või vähekindlustatud perekonnas kasvavad lapsed, sissetuleku alumistes detsiilides vegeteerivad pered? Sageli on nad oma olukorra vastuvõetavaks või end ise “süüdi” tunnistanud. Täiesti mõttetu on esindada inimesi, kellel puudub hääl ja kes on ennast ise süüdi mõistnud. Arukas on esindada neid, kellel häält ja atraktiivsust, keda toetavad internatsionaalsed mõttetrendid ja vastavad fondid ning kes sobivad tänasesse helgesse kaubandusmaailma, vajades ja tarbides mitut liiki eriteenuseid ja -tooteid. Seepärast on ootuspärane, et meiegi sotsiaaldemokraadid homosuhete legaliseerimist toetades moodsa trendi avalikult omaks on võtnud. Kindlasti avarduvad ühiskonna edasise killustumise korral vähemuspopulismi võimalused veelgi. Kuigi, teatud vähemuste identiteet kipub ka nii enesekeskne olema, et seda erakondlike ambitsioonide ree ette saada võib olla ka üsna raske.

Miks mõned identiteedid saavad ühiskondliku tähelepanu osaliseks ja teised mitte, on omaette küsimus. Tähelepanuväärne on aga seksuaalvähemuste legaliseerumissoovi loogika. Esmapilgul näib, et vähemusfilosoofia kui selline esitleb vähemuse identiteeti kui autonoomset, intiimset ja “eneseküllast”: minu keha ja minu hing on minu enda “asi”, laske mul teha, mis ma tahan… Olgu, see on privaatruumi autonoomia, mida me austame. Autonoomia ja intiimsuse illusioon puruneb aga seoses sooviga legaliseerida oma sättumused just nimelt traditsioonilise abielu institutsiooni raamides – seda isegi juhul, kui võrdväärse juriidilise staatuse tagaks mingi uus formuleering. Üritades oma erivajadusi legaliseerida traditsiooni raames, püüab vähemus jõuvõtetega “erastada” ja kontrollida (enamuse) kollektiivseid hoiakuid ja kirjutamata kokkuleppeid.

Kollektiivsetes hoiakutes (“massiteadvuses”) on sageli kombeks näha üksnes selle “tumedat” külge. See on vaid pool tõde. Ilmselt on kõikide ühiskondade tervemõistusliku enamuse hoiakute aluseks mõned lihtsad tõed, mis aitavad inimestel paremini koos elada (ja millel pole mingit otsest pistmist Kristuse, Allahi või Buddhaga): ära kahjusta iseennast, ära kahjusta teist elusolendit, arvesta loodusseadustega jne.

Eesti inimeste enamus on seksuaalvähemuste suhtes üsna mõistev, kui see ei vastandu avalikult neile põhihoiakutele. Kindlasti oldaks veelgi mõistvamad, kui nimetatud vähemused esitleksidki ennast sellena, kes nad on – vähemusena, erandina – ega pürgiks traditsiooni “rüppe”, et pretendeerida traditsiooni “avardamisele” ning “erastamisele”. Sest tervemõistuslikkuse juurde kuulub ka erandite aktsepteerimine ja teadmine, et traditsiooni ja kollektiivseid põhimõtteid rikutakse mitmesugustel (ka mõistetavatel) põhjustel lakkamatult. Just tänu paindlikkusele on kollektiivne teadvus tugev ja elujõuline, toimides ühiskonna immuunsüsteemina. Paindlikkus ei ole siiski lõputu. Õnneks on nii, et kui seadusloomet saab täna oskusliku lobitööga väga lihtsalt erastada, siis kollektiivseid baashoiakuid mitte.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht