Valimised kui paigaltammumise manifestatsioon

T? Saarts, Tallinna ?ooli politoloog

Selle asemel, et lasta poliitikutel rääkida 20 000 palkadest, tuleks neilt viimaks ometi nõuda läbimõeldud regionaalpoliitikat.  

Mida lähemale valimistele, seda enam kasvab nõutus. Kus on nende valimiste sisulised konfliktikohad? Kus uued ideed ja tulevikuvisioonid, mille üle diskuteerida? Kui kahe juhterakonna, üks vasakpoolne ja teine parempoolne, valimisloosungid on nagu kaks tilka vett, siis kus on siin intriig või ideoloogiline vastandumine? Tulevikuvisioonidest ei räägi samuti keegi. Selle asemel on erakondade programmid üle ujutatud populistlike lubadustega, mille põhisisuks on mõõdutundetu ümberjagamine.

Sisulist diskussiooni Eesti tulevikusuundumuste üle neilt valimistelt oodata pole. See hakkab järjest selgemaks saama. Valitsuserakonnad laiavad rahulolevalt, kiitlevad oma saavutustega ja praktiseerivad kõige otsesemat kliendipoliitikat, mille eesmärgiks on oma potentsiaalsetele valijagruppidele raha lausa peo peale ladumine. Opositsioonierakonnad ei vaevu nähtavasti samuti sisulisemat diskussiooni algatama ja lähevad lihtsama vastupanu teed. Russofoobia, anti-Savisaarlus, “kommarid ahju” stiilis hüüatused lastakse suure tõenäosusega täiel rindel taas käiku. See on ju vana äraproovitud strateegia: rõhuda eesti valija arhetüüpsetele hirmudele ja selle seljas häbitult oma valimisedu kasvatada. Pole kahtlustki, et SDE ja IRL lähevad välja negatiivse kampaania peale. Põhivastaste Reformi- ja Keskerakonna potentsiaalne häälesaak tõotab kujuneda ehmatavalt suureks ja kuidagi tuleb leida vahendeid, et seda veidigi vähendada. Olen jätkuvalt arvamusel, et 2007. aasta kampaania tuleb üks räpasemaid, aga samas ka sisutühjemaid senise Eesti ajaloos.

 

 

Huvi pakuvad vaid raha ja minevikusümbolid

 

Tegelikult teavad poliitikud ise ka, et Eesti poliitika on omadega ummikusse jooksnud ning vaevleb idee- ja visioonipuuduse käes juba mitu viimast aastat. Vaja oleks värskemaid tuuli, lähenemisi ja arusaamu. Kuid neid ei osata või ei julgeta välja pakkuda. See on riskantne, kuna puudub sotsiaalne tellimus. Jälgige, mis teemad eesti valijaid kõige rohkem erutavad? Need on raha või siis minevikusümbolid (nt pronkssõduri ümber toimuv). Ülimateriaalses ühiskonnas, kus kõige mõõduks on raha, ei oodatagi parteidelt, et nad räägiks mingitest abstraktsetest teemadest nagu demokraatia, osalus, avatus… Oodatakse krabisevat – kiiresti ja otse peo peale. Ühiskonnas, mis elab oma mõtetega pigem poolsajandi-taguses minevikus kui mõtleb uue ajastu väljakutsetele, ei saagi tekkida sisulist diskussiooni tulevikusuundumuste üle. Eestlasi erutab pronkssõdur, mitte tulevikuunelmad Eestist kui Soome tüüpi innovaatilisest ja teaduspõhisest väikeriigist, mida kõikjal imetletakse. Parteid reageerivad ühiskonna nõudmistele ja tulemus ongi valik populistliku ümberjagava kliendipoliitika või sümbolite poliitika vahel, millest viimane rõhub must-valgetele vastandustele ning ühiskonna alateadvusesse ladestunud traumadele ja hirmudele.

Eesti poliitika on justkui kinni jäänud 1990. aastatesse. Valimisdebati taset vaadates pole mingit erinevust 1999. või 1995. aastaga. Teemad ja vastandused on täpselt samad. Kuna aga ühiskond ootabki poliitikutelt seesugust repertuaari, siis on võimatu sellest ringist välja murda. See on ülimaterialistliku ja minevikule orienteeritud ühiskonna tragöödia.

Res Publica tulek aastal 2003 tõotas tuua värskemaid tuuli, kuid tegelikult sai sellest veelgi küünilisem sümbolite poliitika praktiseerija ja edendaja, kui oli olnud Isamaaliit. Kõik nende uued ideed sumbusid üsna ruttu ja asemele tuli pragmaatiline mainstream-poliitika. Kõige kurvem on aga see, et Res Publica lörtsis ära viimasegi idealismi, mis Eesti ühiskonnas veel alles oli. Ilmselt on Eesti poliitika põhiolemus välja kujunenud ja siin saab muutusi tuua vaid evolutsioonilisel, mitte revolutsioonilisel teel. Ainult too evolutsiooniline tee tõotab tulla väga pikk. 

Ometi elab Eesti poliitikute kõlavate valimislubaduste kõrval oma elu, oma murede ja probleemidega. Eriti võimuerakonna valimisplatvorme vaadates näib, nagu oleks Eesti riik justkui valmis: kõik oluline on juba tehtud ja nüüd jääb vaid veidi paari asja kõpitseda ja rikkust helde käega laiali jagada. Sõna “reform” on enamiku erakondade kõnepruugist üldse kadunud. Meil nagu polekski tõsiseid vajakajäämisi ei haldussuutlikkuses, hariduses, tervishoius ega mujal. Haridusreformist ja haldusreformist on saanud tabuteemad. Hariduspoliitika peatükk piirdub paljude parteide valimisplatvormis tasuta koolitoidu, õpetajate palga tõstmise ja laste huvialaharidusega. Ka need on olulised teemad, kuid sellega ei saavutata kvalitatiivset hüpet hariduse sisus. Kuid just viimane on oluline, kui Eesti tõepoolest soovib teaduspõhise majanduse võidujooksuga kaasa minna. Näiteks Rahvaliidu valimisplatvormis pole sõna “innovatsioon” kordagi mainitud. Keskerakonna programmis kohtab seda kahel korral. Mõlema partei valimisplatvormis puudub üleüldse mõiste “teaduspõhine majandus”. Põhjalikumalt on hariduse ja teaduse temaatikat käsitletud IRLi ja SDE platvormis. Kuid karta on, et IRLi puhul läheb põhiline aur taas sümbolite poliitikasse (russofoobia üleskütmine, anti-Savisaarlus, minevikuteemad), ning need punktid jäävad üsna kõrvale. SDE on aga liialt nõrk, et oma teemasid üleüldse kõlama panna.

 

 

Kas jäämegi Euroopa ääremaaks?

 

Ometi peaks innovatsiooni ja teaduspõhise majandusega seotud. olema neil valimistel põhiteema. Kõigile on ju selge, et 2000. aastate alguses sai üks etapp Eesti arengus läbi. Odav tööjõud ja odava allhankemaa staatus ei saa enam olla Eesti konkurentsieeliseks, kusjuures poliitikud teavad seda väga hästi. Kui me pole suutelised lähitulevikus liikuma teaduspõhise majandusmudeli poole, jäämegi Euroopa ääremaaks. Tänane kõrge majanduskasv ei kesta igavesti. Kui praegu ei astuta otsustavaid samme ega suudeta juurutada uut, innovatsioonile suunatud majandus- ja ka hariduspoliitikat, tuleb kukkumine laineharjalt 3-4 aasta pärast väga ränk. Aken on veel lahti! Just praegu tuleks hakata kiiresti toimetama, kuid selle asemel räägitakse meile utoopilistest palkadest ja majanduskasvust. Kuid millel need näitajad põhinema hakkavad? Odava tööjõuga maa staatusel – nüüd ja igavesti? Maksude alandamine või palkade tõstmine ei saa asendada karjuvat vajadust uue majandus- ja teaduspoliitika järele. Ka pronkssõduri äravedamine või paigalejätmine ei aita Eestit teaduspõhisele majandusele kuidagi lähemale. Aga just pronkssõdur ja palk tõotavad kujuneda nende valimiste põhiteemadeks, mitte aga haridus, teadus ja innovatsioon.

Poliitikute jutu järgi on rikkust Eestis ülearugi. Sõitke aga mõnesse Lõuna-Eesti kõrvalisemasse piirkonda: lagunevad majad, joomarlus, heitumus, stagnatsioon, totaalne ääremaastumine. Kunagi rääkis endine Prantsuse suursaadik mulle oma külaskäigust Viljandi- ja Valgamaale. Ta oli täiesti šokeeritud. Ta ei olnud seesuguseid regionaalseid kontraste nagu Eestis seni näinud üheski teises Euroopa riigis. Väikese Eesti sees elavad eri regioonide inimesed nagu eri maailmas. Vaesus, kihistumine ja tõrjutus on juba ammu kujunenud ennekõike regionaalseks probleemiks. Kus on aga Eesti regionaalpoliitika? Parteide valimisplatvormides on vaid õõnsad loosungid “Terve Eesti peab elama” ja udune jutt maaelu edendamisest. Selle asemel, et lasta poliitikutel rääkida 20 000 palkadest, tuleks neilt nõuda läbimõeldud regionaalpoliitikat. Lõpuks ometi!

Ühiskonna politiseerumine on võtnud Eestis järjest ohtlikumad mõõtmed. Selle ehmatavaid vilju võisime näha seoses maadevahetuse skandaaliga, mille käigus  kõikvõimalikke “huvitavaid” fakte pinnale ujus. Haiglajuhtidest, koolidirektoritest, kohaliku elu aktivistidest, olulisest osast tippametnikkonnast on saanud parteipoliitika käepikendus. Mudel, et parteid on ainukesed võimu teostajad ja otsustajad kõigis ühiskonna sfäärides, ei saa töötata sootsiumis, kus parteide usalduskrediit on ehmatavalt madal ja järjest vähesemaks jääb. Jah, ühiskonna politiseerumise vastu on aktiivselt sõna võtnud opositsioonipoliitikud ja eriti SDE. Kuid keda see politiseerimise-jutt ikka huvitab? Osalus, avatus, demokraatia – need pole teemad, mis ülimaterialistlikus ühiskonnas enamusele korda läheksid.

Puudulik regionaalpoliitika, ühiskonna politiseerumine ja piiratud ning vanamoodne  vaade haridus- ja teaduspoliitikale – need on vaid mõned tänased Eesti probleemid. Olulisi küsimusi, millega parteid ei vaevu eriti tegelema, võiks leida veelgi. Teemad, millega põhiliselt tegeletakse (pronkssõdur ja palgad), ei aita aga kuidagi panustada Eesti arengusse kümme aasta perspektiivis.  Paistab, et Eesti poliitika on jõudnud täielikku ummikseisu, kus edasiminekut pole ja tammutakse paigal. Suur osa poliitikutest ja valijatest elab mentaalselt edasi 1990. aastates. Uue aastakümne väljakutseid ja probleeme eiratakse ja neid ei suudeta näha. See tähendab, et tulevikku suunatud ja tegelike ühiskonna valupunktidega haakuvat diskussiooni 2007. aasta valimistel vaevalt tuleb. Selle asemel hakkab õilmitsema ühelt poolt ennast upitav vasakpopulism ja teiselt poolt küüniline möödaniku ja sümbolitega manipuleerimine. See on ülimaterialistliku ja minevikku kinni jäänud ühiskonna tragöödia.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht