Valimised ja raportid, rahva võim ja terroristid

Mihkel Mutt

Pilvinemisi ja selginemisi 2004. aasta välispoliitikas Sise- ja välispoliitika on omavahel seotud. Valimised europarlamenti olid ühtlasi erakondade jõukatsumine kodusel tasandil. Suhted Venemaaga ? eriti aasta lõpul ? jagavad meie parteisid ka siserindel. Eestlaste meeli nii kuumaks kütnud Lihula ausambaga toimunu figureeris maailma ajalehtedes, eesti sõdurid osalevad välismissioonidel jne. See tähendab, et kuigi suurema kõmata, on Eesti stabiilselt rahvusvahelise elu subjekt. Ühtaegu tundub, et eestlastele tervikuna läheb välispoliitika praegu suhteliselt vähe korda. Otseseid hirme ja ohte pole, jääb vaid mujal toimuva jälgimise tunnetuslik huvi.

Inimese loomuses on näha maailma hea ja kurja, valguse ja pimeduse heitlusena. Miks mitte kasutada ilmastikutermineid? Nii võiks öelda, et Ukraina kohal on taevas selginemas. Aga näiteks USA-le lubasid mitmesugused ilmajaamad ilusamat ilma, aga võta näpust. Kuigi siit-sealt paistsid juba sinised siilud, pilvitus püsib, ja keegi ei oska öelda, kas see hõreneb või tiheneb. Iraagis aga tuleb vaheldumisi äikest ja rahet, ehkki parem ilm pole päriselt välistatud, Sudaanis kestab tappev põud, Euroopa kohal on vahelduv pilvitus jne.

Üks kõige sügavamat absurditunnet tekitavaid toiminguid on lapata ajalehti aasta lõpust alguse poole. Selles mõttes, et nüüd me teame, kuidas asjad tegelikult välja kukkusid, aga kirjutajad oma lugude tegemise aegu ei teadnud. Mis veidraid, täiesti fantastilisi pilte võis paista! Võtame või need Ameerika valimised. Kui palju kirjutati kõikjal Kerryst ja tema ?anssidest. Milline koloss ta ühel hetkel tundus. Tema päralt näis olevat tulevane ajalugu. Ilmaennustajad isegi väga kaugetelt kontinentidelt, kuhu Ameerika taevast üldse ei paistnud, lisasid oma hääle sünoptikute ühendkoori. Aga praegu lased silmadel käia üle vasakpoolse alatooniga pikkade ja põhjalike ühiskonnakriitiliste lugude, mis ilmusid märtsist oktoobrini ridamisi maailma soliidsemates väljaannetes, saad teada, miks Kerry on parem ja miks ta tõenäoselt võidab, ning muigad nukralt. See meenutab natuke Marsi kroonikate sarnast tunnet, mis tekib, kui satud linnas paika, kus viimati käis vilgas elu, nüüd on aga firma pankrotis või müügis. Lehtedest jälgid ka, kuidas kaotajad on alguses ?okis, siis nördinud ja raputavad vihaselt rusikaid, sest ?seda ei tohi olla?. Seejärel on nad natuke oma vigu analüüsinud, miks ei läinud nii, nagu oleks pidanud kindlasti minema. Ja siis on vaikus. Kus on Kerry nüüd? Kust ta saab ja mis ta sööb? Ja nii on mitme teisegi asjaga.

 

Valimiste trend jätkub

2004. võib välispoliitiliselt nimetada valimiste aastaks. Raske isegi öelda, kummad on pikemas perspektiivis olulisemad, kas Ameerika või Ukraina omad. Nagu paljud kesk- ja vanemaealised ameeriklased ütlesid, olid need nende elu kõige tähtsamad valimised. Ukrainas aset leidev võib aga muuta pilti kogu Euraasia kontinendil, sest sellest võib sõltuda Venemaa tulevik.

Olulisi valimisi oli ka mitmes teises transformeeruvas riigis nagu Indoneesias ja Rumeenias. Afganistanis registreeris end valijaks kümme miljonit ehk 80 protsenti potentsiaalsest elektoraadist. Uskumatu tulemus riigi kohta, mida vahepeal peeti juba luhtaläinuks. Ja kuigi Hamid Karsai on endiselt suuresti Kabuli president, näitas taevas selle maa kohal ometi selginemise märke. Valimiste trend jätkub. Kohe jaanuari algul on valimised Palestiinas ja kolm nädalat hiljem Iraagis. Kuigi mõlema vahetu mõju pole ilmselt suur, on see siiski samm õiges suunas. See, et sõda oli vale, ei tähenda, et valimised peaksid valed olema.

Vaatamata sellele (või pigem just sellepärast) nägime eelmisel aastal maailma eri paigus, kuidas märkimisväärselt avaldus nn rahvavõim. Seda demonstratsioonide ja kogunemistena, mille kaudu valitsejatele oma meelsust näidati. Enamasti kulgesid need rahulikult, välja arvatud Kagu-Aasias. Eredaim näide on muidugi Ukraina, ent tuleks kindlasti mainida ka Venezuelat, kus president Chávezi  vastased said kokku 2,45 miljonit allkirja (riigis elab 27 miljonit), et viia läbi usaldushääletus. Rahvavõimu avaldumine on ühelt poolt positiivne, teiselt poolt: kas see ei sea ohtu esindusdemokraatia põhimõtet? Viimasel ajal juhtub kuidagi sageli, et kui mõnedel valimistel ähvardavad hääled tasavägiselt jaguneda, teatab opositsioon, et niikuinii on tegu võltsimisega, nad ei kavatse tulemusi aktsepteerida ? ja kutsuvad tänavale.

Hispaania valimised olid terroristide seni suurim võit, sest nende tegevus põhjustas valitsusevahetuse. Samas on terrorismis tervikuna toimunud nihkeid. Osama bin Laden on mütologiseerunud. Enam-vähem kindlasti ei ole suur hulk maailma eri paigus tegutsevaid terroriste temaga rohkem seotud kui maailmavaateliselt. Miks peaksidki noored energilised mehed mingit kõdu taluma? Mitte ainult eesti kultuurielus ei ihu auahned kolmekümnesed hammast viiekümneste ?juhtoinaste? ametikohtadele. Seetõttu ei avalda Osama väidetavalt uued esinemised mõnes Araabia telejaamas erilist muljet.

Kui vaatame maailma tervikuna, siis on kaks võimalust. Kas me ülehindame terroristide verejanu ja võimekust või on eriteenistustel siiski õnnestunud nende tegevust suurel määral ennetada. Sest Ameerikas ega Euroopas pole pärast 11. märtsi uusi terroriakte toimunud (ehkki näiteks Ateenaks neid ju lubati). Ometi on terroristid täiesti olemas. Aga nad tegutsevad Iraagis ja selle ümbruskonnas, kus pole korda. Kahjuks läheb eelmine aasta ajalukku mõnede väga ebameeldivate seikadega. Näiteks nagu pantvangide võtmine Iraagis. Lastes maailma metsikustel silme ees kerida, on mulle tihti paistnud, et nii, nüüd on piir, edasi pole võimalik. Aga näe, ikka on. Kui märtsis nelja Ameerika ettevõtja tapmist ja kehade moonutamist, samuti inglase Ken Bigley pea maharaiumist võib veel kuidagi ?mõista? (okupeerivate riikide kodanikud), siis röövida ja tappa naine, kes on kolmkümmend aastat tegutsenud rahvusvahelises abistamisorganisatsioonis Iraagi heaks, näitab, et mõnedel inimestel on õnnestunud Ivan Karamazovi lause ?kõik on lubatud? piire laiendada. Mul on tunne, et see seltskond olnuks valmis tapma ka ema Teresat, kui see neile vaid pihku puutunuks.

 

Euroopa valgub helleenilistesse piiridesse

Mulle meeldis väga europarlamendi hammaste näitamine. Ehkki kokkuvõttes paistab jäme ots Euroopa asjade ajamisel ülemkogu kätte jäävat. Kui ikka suured riigid tahavad midagi läbi suruda, siis peab komisjon taganema, nagu äsja nägime seoses stabiilsuspaktiga Saksa- ja Prantsusmaa puhul. Ent siiski-siiski, ülemkogu pole õnneks nii formaalne kui ühe teise liidu kunagine ülemnõukogu. See annab lootust.

Näen põgusat analoogiat eesti euroskeptikute ja Euroopa Türgi-vastaste vahel. Mõlemaid kannustab soov olla iseenda peremees seni tuntud piirides, enam-vähem tuttavas majapidamises ja usaldusväärsetel arvustustel põhinevas tulevikus. See on inimlik ja mõistetav, aga ei arvesta laiemat pilti, kuhu kuulub Eesti ja kuhu kuulub Euroopa. Arvan, et d?inn on pudelist pääsmatult lahti lastud ning igasugused unistused ?Euroopa klubist? tuleb vaikselt lõpetada. (Mitte et see mulle meeldiks. Seda enam, et meie, eestlased, ei saa üldse pikalt nautida paljusid asju, mis teistel kaua olnud. Isegi oma rahaga maksta saame kokkuvõttes vaid viieteist aastat.) Võib ainult küsida (kellelt?), kes käskis kunagi lubada? Sest tagasivõtmine tekitab alati paksu verd. Nii on see heatahtlikkusega migrantide multikulturaalsusse Hollandis, nii on Türgile antud lubadusega. Kui talle poleks tänuks mitmel korral üles näidatud rahvusvaheliselt hea käitumise eest lubatud täisliikmesust, vaid algusest peale privilegeeritud partneri staatust (mida saaks pakkuda kauges tulevikus näiteks Venemaale ja Indiale), siis poleks praegust tõmblemist. See on mõistagi tagantjärele tarkus. Euroopa venitab kindlasti, aga ta ei saa seda teha lõputult. Euroopa hakkab siiski tagasi valguma kunagise helleenilise maailma vormi, Anatooliasse ja Antiookiasse, Kartaagosse ja mujale. Praegu ei tuleks enam vaielda selle üle, kas lubada või mitte, vaid keskenduda järgmise taseme ülesandele: kuidas teha kõik võimalik selleks, et tulevane klubi oleks euroopalike väärtuste kiirgajaks maailma, nii kaugele kui patareid võtavad. See nõuab visionäärset tegevust, mida ei tohiks jätta üksnes laienemisvoliniku ja tema anturaa?i kompetentsi.

Lõpetuseks: 2004 oli ka raportite aasta: lord Huttoni, Butleri ja USA komisjoni oma. Leidsid aset Beslani ja Darfuri tragöödia. Euroopa Liit laienes ja Ateenas olid olümpiamängud. Surid Ronald Reagan ja Marlon Brando, ?eik Yassin ja Yassir Arafat, John Peel ja Christopher Reeve.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming