Vales faasis eelarvekõver

Kaarel Tarand

Riiklik kultuuristatistika näitab kätte valdkonnad, kus avalik poliitika on seni kõige puudulikum.        Keset paksu suvist palavust avaldas statistikaamet juuli lõpul järjekordse aastaraamatu1, mis sisaldab juba ka värskeid, möödunud aasta andmeid ja peegeldab seega majanduskasvu peatumise ning seisaku mõju meie eluolule. Statistika pikad aegread on üks (paljudest) avaliku poliitika mõõduvahenditest, mis lisaks sellele, et annab teada, kuhu kurssi hoiame, sunnib ka küsima, kas suund on õige ja kas midagi annab teha suuna muutmiseks juhul,kui kursivalik vale. On aegridu, mille järske jõnkse saab õigustada globaalse olukorra ja Eesti väiksuse ehk vääramatu jõuga, on teisi, mille puhul välismõjud on vähetähtsad. Viimaste hulka kuulub ka kultuurielu, mille kohta aastaraamatus on andmeid küll ainult kümmekond lehekülge, kuid need väärivad lähemat tutvustamist ja vaatlemist seda enam, et tänaseni ei ole esitatule kultuuriministeeriumist ametlikku kommentaari tulnud. 

Statistikute rõhutatud järeldused 2009. aasta kohta on (lk 81-82): – kultuuriasutuste tulubaas on vähenenud, – teatris-, kinos-, muuseumis- ja raamatukogus käikude arv on eelmise nelja aastaga võrreldes suurenenud keskmiselt 8%, – rahvaraamatukogusid oli 2009. aastal Eestis 565 ja nende lugejaskond on kõige suurem, – 2009. aastal trükiti iga Eesti elaniku kohta viis raamatut (-7%).       

Kui esimene punkt välja arvata, paistab kõik ju kena ning majanduselu kõikumisega kooskõlas (sest teatavasti on kultuuriministeeriumi eelarve neil aastail kahanenud majanduslangusest ja riigieelarve üldisest kokkutõmbumisest  hoopis suuremas ulatuses). Lähivaatlus sünnitab lisaküsimusi hulgi. Kõigile neile peaks olema kuskil vastus, sest poliitika planeerimine algab eesmärgipüstitusest, soovitava olukorra kirjeldusest ning selleni viivate teede otsingust.       

Eesti raamatuturu viimane viisaastak näeb arvudes välja niisugune.

 

2005 2006 2007 2008 2009
Raamatud ja brošüürid, nimetusi 4060 4040 4310 4685 4551
Trükiarv, miljonit eks 6,0 7,3 8,9 7,3 6,9

  

Nimetuste arvu suhtelise stabiilsuse kõrval  torkab kohe silma trükiarvu langus 2007. aasta tipust ligi neljandiku võrra (22,5%). Tõenäoliselt ei ole võimalik langust kirjutada võrgumeedia neelamisvõime arvele, sest ilu- ja aimekirjandus ei jõua täistekstidena kiiresti veebi vabakasutusse. Kodanike ostujõu langus ja eelistuste muutumine ning trükikodade eksporttoodangu kahanemine on hoopis veenvam ja mitte kedagi üllatav seletus. Ka eesti keeles ilmuva kogutiraaž kahanes kahe aastaga  700 000 eksemplari võrra (12%), kuid nimetuste arv samal ajal kasvas. Kas kujunenud uus suund on kultuuripoliitiliselt soovitav ja oodatud või peaks selle vastu püüdma midagi ette võtta? Kui, siis mida?       

Nimetuste kasv koos trükiarvu kahanemisega tähendab raamatumaailma aina suuremat pihustumist. Igaühel on aina raskem leida kedagi, kes oleks temaga samu raamatuid lugenud (väljaspool ehk kitsast erialakirjanduse välja), see tähendab, et raamatud peavad tasapisi taanduma oma seniselt kohalt ühise jutuainena. Teiseks, kui uurimisel peaks selguma (aga kes uuriks peale riigi?), et senised raamatuostjad on hakanud raamatute asemel eelistama midagi ihulist ja mitte-kultuurilist, siis ei saa see ju põhiseaduse preambula järgi riiklikult soovitav olla.       

Nimetuste tohutu hulk peaks rõõmustama neid, kelle arvates vaba turg peabki tootma igale maitsele ihaldusväärset, ent ka raamatukriitika peeglist vaatab vastu üldine veendumus, et ilmub lubamatult palju ebakvaliteetset ning tarbetut kraami. Turukülluses orienteerumine on raske, kui mitte võimatu. Kirjastusäri ise on killustunud, mis kvaliteedikontrollile kaasa ei aita. Kirjastusturu kvaliteedi kontrollimise küsimust ei ole Eesti valitsused endale ilmselt kordagi esitanud, lihtsam on jumaldada iseregulatsiooni ning mitte sekkuda. See viimane omakorda näitab hästi, kuivõrd vähetähtsaks peab avalik võim vaimutoitu võrreldes ihutoiduga, mille tootmisesse riik aktiivselt poliitiliste tööriistadega sekkub igas faasis seemnekülvist lõpptarbija leivataldrikuni. Turu puudujääkide tasandamine kirjastustegevuses ei tähendaks silpigi tsensuuri.       

Kirjastusäri aitamine konsolideerumise, suuremate ja professionaalsemate kirjastuste tekke suunas poleks ju midagi enneolematut turufundamentalistlikugi valitsuse jaoks, kui tuua võrdlus kas või ehitussektorist, kus valitsus peab nimekirja usaldusväärsete ettevõtete kohta, mis kvalifitseeruvad riigihangetel. Ka kirjastustegevuses liikuvast rahast on kaalukas osa avaliku võimu käes. Miks ei võiks selle kasutamiseks seada praegusest rangemaid või sõnastatud eesmärkideni viivaid reegleid? Lohutav on statistikast näha, et vastukaaluks raamatute ostmise langusele on pärast  peaaegu kümnendipikkust langust taas tõusuteele pööranud raamatute laenutamine just rahva-, aga ka teadusraamatukogudest . Korraga on kasvanud nii lugejate üldarv kui ka laenutatud teavikute arv iga lugeja kohta.       

Selle suunamuutuse seletuseks sobib majanduslangus hästi. Eks iga raamatulugejagi loe nüüd varasemast hoolikamalt raha ja kasuta, kus võimalik, avalikku tasuta teenust. Selle teadmise foonil tundub aga eriti vildak valitsuse eelarvepoliitika, mille järgi kahandatakse pakkumist seal, kus nõudlus kasvab.  Või mida need raamatukogudest regulaarselt tulevad kurvad uudised muud tähistavad? Kui raamatukogud peavad töötajaid koondama ning piirama lahtioleku aega, siis väheneb sellega juurdepääs teenusele. Kui teavikute ostmise raha kaob, on värsket kraami soovivad lugejad peagi raamatukogudest võõrutatud. Selle kohta, milliselt sotsiaalministeeriumi eelarverealt see raamatukogude (ja lugejate) arvelt saavutatud „sääst” kuhjaga kinni makstakse,  pole kellelgi mõistagi ühtki arvutust esitada. Parem on ju probleemi eitada ja vanaviisi edasi lasta lootuses majanduskasvu taastumisele, mis võimaldaks siis küllap kogu vahepealse puudujäägi kompenseerida.     

Statistikaamet kommenteerib seda napilt: „Kuigi kultuuriasutuste tulu on majanduslanguse tõttu oluliselt vähenenud, ei ole see seni nende tegevust ja loomingut veel väga palju mõjutanud. Pikemas perspektiivis aga pärsib see tegur kultuuriasutuste tegevust tõenäoliselt tugevasti, sest kokkuhoiuruumi, eriti projektipõhiselt tegutsevatel asutustel, ei ole. Osa projekte jääb ellu viimata ja seetõttu väheneb  järgmistel aastatel ühtlasi pakutavate kultuurihüvede hulk, mistõttu pidurdub ka kultuuriasutuste külastatavuse kasv” (lk 81). Siin on jäänud märkimata, et juba algusest saadik „projektipõhistele” tekitab eelarvestamine pidevalt lisa nende asutuste seast, kes siiani püsieelarvelised on olnud. Tähendab, risk ja haavatavus kasvab.     

Külastatavuse lõpmatu kasv ei saa olla eesmärk omaette selles demograafilises seisus, kus XXI sajandi alguse Eesti parasjagu on. Kuid üht kasvureeglit valdkonniti pole niikuinii olemas. Iseseisvuse  taastamise ajast on muuseumide külastatavus enam kui kolmekordistunud (mis seab eriti iroonilisse konteksti kuulsusetu lõpuga „muuseumireformi”, mille eesmärk olevat olnud suurendada külastatavust ja peatada muuseumide allakäik), riigi- ja linnateatrid aga püsivad ligikaudu sellel tasemel, kus oldi ka 18 aastat tagasi. Joonistelt paistab, nagu oleks teatrid rahul olemasoleva publikuga ning võimalusega vastavalt rahva ostujõu kasvule ka piletihinda  tõsta (riigi vastukäik sellele hoiakule oli viimati oma osa väljapressimine etendusasutustelt täismahulise käibemaksu määramisega neile). Kino on valinud teise tee, publiku hulk on tõesti tasapisi suurenenud, kuid kunagi ligikaudu teatripiletiga võrdsest hinnast on saanud kahekordne hinnavahe kino kahjuks.   

Kui eeldada, et nii teatrid, muuseumid kui ka kinod olid omariikluse taastekke hetkel samasuguses sandis seisus asutused, siis kõneleb külastuste arv muuseumide kõige suuremast kohanemis- ja uuenemisvõimest. Aga sealgi pole võimalik lõputu kasv, vähemasti osa oma teadlikust elust tahavad inimesed ka  tulevikus väljaspool muuseume veeta. Niisiis ei tohiks mingil juhul teha mingeid negatiivseid poliitilisi järeldusi sellest, kui ühel aastal (näiteks tänavu?) muuseumides külastuste arv enam ei kasva ning järgmisteks kümnenditeks kujuneb külastuste kõveraks hoopis teatrite senine kurss. Ehk peakski kasvu peatumise seadma uueks eelduseks, millele vastavaks tuleks korrigeerida eelarve- ja personalipoliitika muuseumivaldkonnas?   

Eeltoodu oli vaid paar pealispindset teemaarendust kultuuristatistika ainetel. Kuid neistki peaks piisama avalikule võimule tõukeks süveneda eesti professionaalse kultuuri  rahastamismudeli nõrkadesse kohtadesse eesmärgiga täiustada mudelit nii, et see maailmamajanduse kõikumiste mõju pehmendaks, mitte ei võimendaks, nagu praegu paraku kipub juhtuma. Lõpetuseks ei saa ma jätta kordamata, et negatiivset võimendavale finantsalusele on rajatud ka kultuurkapital, mille tulude ebaproportsionaalne kahanemine peaks praeguseks kõigile selge olema ja otsuseid asja parandada seetõttu lihtne teha. Tahte  ootamatu ilmnemise korral, mõistagi.

1 „Eesti statistika aastaraamat 2010. Statistical Yearbook of Estonia” (400 lk). Tellitav ja allalaetav aadressilt http://www.stat.ee/38049.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht