Vajame progressiivsemat maksustamist

Maks kapitalilt oli 2012. aastal vaid 7,1% kogu Eesti maksutulust, kõige vähem Euroopa Liidus. Viimasel kohal olime nii kapitali ja ettevõtluse tulude kui ka kapitali varu ehk rikkuse maksustamisel.

Raivo Soosaar

Tulumaksuvaba miinimumi ükskõik kui suur tõstmine ei paranda väikesepalgaliste elujärge, kui raha võetakse neilt tagasi kõrgemate aktsiisidega, nigelamate avalike teenuste, väiksemate subsiidiumide ja toetuste kujul vms viisil.

Tulumaksuvaba miinimumi ükskõik kui suur tõstmine ei paranda väikesepalgaliste elujärge, kui raha võetakse neilt tagasi kõrgemate aktsiisidega, nigelamate avalike teenuste, väiksemate subsiidiumide ja toetuste kujul vms viisil.

Eric Pouhier / Wikipedia

Eesti maksusüsteem ei hiilga progressiivsuse poolest. Seetõttu on meil väikese ja alla keskmise sissetulekuga inimeste maksukoormus võrdlemisi suur ning kõige suurema tuluga indiviididel ning kõige varakamatel suhteliselt tagasihoidlik. Põhjused on küllaltki hästi teada. Üksikisiku tulumaksul on maksuvaba miinimumi kõrval vaid üks piirmaksumäär. Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega võrreldes on meil valitsussektori maksutuludes üksikisiku tulumaksul (maksuvaba miinimumi tõttu on see meilgi teatud määral progressiivne) väiksem roll. Muu Euroopaga võrreldes tugineme rohkem tulumaksust regressiivsematele maksudele. Käibemaksu osakaal maksutulus oli 2012. aastal 26,6% ja selle näitaja poolest olime ELis 5. kohal. Veelgi kõrgemal, 2. kohal, olime aktsiiside kategoorias. Maksud kapitalilt moodustasid vaid 7,1% kogu Eesti maksutulust, kõige vähem ELis. Sealjuures olime viimasel kohal nii kapitali ja ettevõtluse tulude kui ka kapitali varu ehk rikkuse maksustamisel. Eelviimaselt positsioonilt võime ennast leida kinnisvara maksustamise osas.1 Eesti on Tšehhi kõrval ainuke riik ELis, kus üldse mingil kujul ei maksustata pärandit, ning ainus, kus puudub mis tahes kingituste maksustamine.2

Ilma kõrgema sissetulekuga indiviide maksukoormust tõstmata on keeruline ette kujutada, kuidas on reaalselt võimalik väikesepalgaliste maksukoormust alandades nende toimetulekut hüppeliselt parandada. Selgelt on selle probleemi esile tõstnud Indrek Neivelt oma rahvusringhäälingule antud kommentaaris, kus ta jõuab järeldusele: „Madalapalgaliste kõrge maksu probleemi saab lahendada ainult siis, kui ettevõtete ja jõukamate inimeste maksukoormus reaalselt tõuseb.“3 Aga üldiselt on see ülimalt oluline aspekt saanud liiga vähe tähelepanu. Tulumaksuvaba miinimumi ükskõik kui suur tõstmine ei paranda väikesepalgaliste elujärge, kui raha võetakse neilt tagasi kõrgemate aktsiisidega, nigelamate avalike teenuste, väiksemate subsiidiumide ja toetuste kujul vms viisil. Halvimal juhul, kui löögi alla satuvad eelkõige progressiivsemad ehk vaesematele suunatud avaliku sektori kulutused, võib lõpptulemus olla nende puhul isegi negatiivne.

Igal juhul kaotavad avalike kulutuste tegemise võimaluste ahenemise ja muude maksude tõstmise tõttu need, keda maksuvaba miinimumi tõus ei puuduta (või puudutab minimaalselt), nagu väikese pensioni saajad (pensionide maksuvaba osa tõstmine neid ei aita), osalise tööajaga väikesepalgalised ja toetustest elatujad. Olulisem miinimumi tõstmise suurusest on selle katteallikad ja see, kui progressiivsed need on. Sestap oleks ootuspärasem, kui vasak- ja parempoolsed omavahel ei väitleks, kas maksupoliitikat muus osas progressiivsemaks muuta või mitte, vaid kui palju ja kuidas seda teha (ning vasakpoolsemad ei teeks kergekäeliselt ses osas koalitsiooniläbirääkimistel väga suuri järeleandmisi).

Tüüpiline maksude langetamise katteallikas on hüvitiste ja toetuste ning muude avalike kulutuste inflatsiooniga indekseerimata jätmine. Kui inflatsioon on 3% ja maksulaekumine kasvab sellest tulenevalt samuti 3%, siis saab nominaalselt hüvitisi ja toetusi samaks jättes maksukoormust nominaalselt alandada 3%. Inflatsiooniga kaasnevat hüvitiste ja toetuste reaalväärtuse langust ei aduta kahjuks piisavalt. Ka mingi toetuse kärarikka tõstmise taustal toimub sageli vaikne teiste toetuste reaalväärtuse langus.

Varade ja tulude makse saab hõlpsalt kujundada progressiivseteks, rakendades maksuvabasid osasid ja astmelist maksumäärade struktuuri. Samas tuleb silmas pidada maksusüsteemi parendamisel suureks abiks Mirrleesi ülevaate4 ühte põhipostulaati, et kõik maksud ei pea olema progressiivsed, oluline on, et seda oleks maksusüsteem tervikuna. Nn Nõmme pensionäri kinnisvaramaksu probleemi, s.t et kinnisvaramaks ei arvesta inimeste jooksvaid tulusid ehk tegelikku maksevõimet, on võimalik lahendada mitmel lihtsal moel.5 Näiteks saab väikese sissetulekuga leibkondadele pakkuda võimalust taotleda maksuvabastust (või toetust maksu tasumiseks). Kõige paremaks meetmeks võib aga pidada maksukohustuse edasilükkamist, s.t väikese tulu korral on õigus kinnisvaramaksu tasumine lükata järgmisesse aastasse ja sealt vajadusel omakorda edasi. Maksukohustus ei kao, see tuleb täita, kui tekib piisavalt tulusid, nt kindlasti juhul, kui kinnisvara müüakse.

Kõige suuremad šansid lähiaegadel rakendatud saada on võib-olla isegi kinke- ja pärandimaksul, kuna seda ei ole poliitikud nii ohtralt ja jõuliselt välistanud, nagu astmelist tulumaksu, traditsioonilist ettevõtte tulumaksu, automaksu või kinnisvaramaksu. Kinke- ja pärandimaks ei tohiks ka majanduslike stiimulite plaanis kõige kehvemalt mõjuda, sest mida suurem on netona kättesaadav pärand või kingitus, seda väiksem on selle saaja huvi teenida muud tulu. Kõiki eelnimetatud makse saab kujundada mitmeti: laiema ja kitsama maksubaasiga, suurema ja väiksema progressiivsusega. Kahju, kui juba eos kõik võimalused resoluutselt kõrvale heidetakse. Näiteks üksikisiku tulumaksu puhul ei peeta mingil tingimusel võimalikuks isegi suhteliselt madalat täiendavat piirmaksumäära.

Loomulikult on progressiivsemal maksustamisel, eriti tulude maksustamisel, oma tõsised puudused. Üpris kindlasti kahaneb kõige produktiivsemate inimeste töömotivatsioon, millest kaotab kogu ühiskond. Iseasi on muidugi, kui palju vähenevad ja kui suured on kulud, võrreldes sellest saadava kasuga, et suure hulga inimeste maksukoormus on väiksem. Kindermann ja Krueger6 leiavad, et nn juhtiva 1% ehk kõige suuremat tulu teeniva 1% reageerimine kõrgetele piirmaksumääradele on tõenäoliselt kaunis mõõdukas. Kuna tulevik on ebakindel ning on tõenäoline, et väga kauaks kõige produktiivsemate isikute hulka ei jääda, siis on mõistlik teenida sel ajal, mil ollakse ekstra produktiivne ja kuulutakse juhtiva 1% sekka, tagavaraks nii palju, kui vähegi suudetakse.

Pealegi, kui sissetulek on väga suur, siis jääb isegi kõrge kõige ülemise piirmaksumäära korral pärast tulumaksu tasumist kätte kopsakas summa. Oletame, et aastas üle 100 000 euro teenitavaid tuluühikud maksustatakse 60%ga. See tähendab, et igalt seda summat ületavalt 50 000-lt eurolt jääb kätte 20 000 eurot. Keskmine maksumäär võib 60%-lise piirmaksumäära juures olla seejuures suhteliselt tagasihoidlik. Näiteks kui tulumaksuvaba on 10 000 eurot ja piirmaksumäär tulude vahemikule 10 000  100 000 on 20%, siis isegi 150 000 eurot teeniva inimese keskmine maksumäär tuleb vaid 32%, sest 60%-line määr rakendub vaid ülemisele 50 000-le eurole.

Enim eelarve tulusid tagav piirmaksumäär juhtivale 1%-le on nii Kindermanni ja Kruegeri kui ka mitme teise uuringu järgi üle 80%. Ühiskonna heaolu maksimeeriv kõige kõrgem piirmaksumäär on Kindermanni ja Kruegeri hinnanguil suisa ligi 90%. Mööndes, et lisategureid arvesse võttes võivad tulemused mõnevõrra muutuda, saavat siiski üsna kindlalt väita, et USAs on määr praegu optimaalsest väiksem. Ülemine piirmaksumäär on Ühendriikides teatavasti 39,6%. Märkusena olgu lisatud, et maksumäär 60% või üle selle ei oleks midagi pretsedenditut ei USAs ega Euroopas. USAs oli näiteks Teise maailmasõja päevist kuni 1964. aastani maksumäär üle 90% ning alles 1980. aastate alguses langetati see 70%-lt 50%-le. Nii Suurbritannias kui Prantsusmaal oli maksumäär vähemalt 60% (sh brittidel enamiku ajast palju kõrgem) kõigil sõjajärgsetel kümnenditel kuni 1980. aastate keskpaigani.7

1 Taxation trends in the European Union. Data for the EU Member States, Iceland and Norway. Publications Office of the European Union, Luxembourg 2014. [http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/taxation/gen_info/economic_analysis/tax_structures/2014/report.pdf]

2 Cross-country Review of Taxes on Wealth and Transfers of Wealth. European Commision. Revised Final report. – EY okt 2014, lk 17-18. [http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/common/publications/studies/2014_eu_wealth_tax_project_finale_report.pdf]

3 Indrek Neivelt: maksukoormuse ümberjagamisest madalapalgaliste kasuks võidavad lõpuks kõik. – Portaal err.ee 20. XI 2014 [http://uudised.err.ee/v/arvamus/b39c82a3-15b8-4d48-a13e-912a2c2420e1]

4 Optimaalse maksustamise teooria suurkuju James A. Mirrleesi juhitud komitee koostatud ülevaate mõlemad osad leiab Institute of Fiscal Studiese kodulehelt: http://www.ifs.org.uk/publications/mirrleesreview/ (Paberkandjal on need ilmunud Oxford University Pressi vahendusel.)

5 Muude küsimuste kõrval analüüsitakse neid meetmeid artiklis: H. Kitchen, Property Tax: A Situation Analysis and Overview. // A Primer on Property Tax. Administration and Policy. (ed. McCluskey, W. J., Cornia, G.C., Walters, L.C.). Wiley-Blackwell, 2013, lk 1–40.

6 F. Kindermann, D., Krueger, High marginal tax rates on the top 1%. VoxEu.org 15. XI 2013. [http://voxeu.org/article/high-marginal-tax-rates-top-1]

7 F. Alvaredo, A. B. Atkinson, T. Piketty, E. Saez, The Top 1 Percent in International and Historical Perspective. – Journal of Economic Perspectives 2013, 27. väljaanne, nr 3, lk. 3–20. Vt Figure 3.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming