Vajame enam solidaarsust

Margus Ott: „Tuleb endalt küsida, kas eesmärk on lihtsalt ennast välja elada või siis ligimestega (sh vastasleeri omadega) lävida ning loota, et seekaudu asjad paremaks lähevad.“

VALLE-STEN MAISTE

Palun esmalt, et küsiksid endalt nagu Nietzsche, kuidas saadakse selleks, mis ollakse? Vastama ei pea tingimata nietzschelikult, küll aga oleks huvitav, kui kirjeldaksid enese kujunemist „Väekirjade“ mõisteid ja kontseptsioone kasutades. Kust pärinevad su erakordne vaimne võimekus, väljapeetud väärikas väljenduslaad, aga samas ka arenenud õiglustunne ja empaatiavõime erinevate, sh madalusse määratud ühiskonnakihtide murede suhtes?

Olen enda jaoks kirjeldanud kolme singulaarsust: kui ma 4aastasena teadvustasin enda ajalikkust (kirjeldasin seda ühel kohtumisel1), kui teismelisena armusin klassiõesse ja kui 22aastaselt öövahina töötades lugesin Heideggeri „Olemist ja aega“. Igaüks avas ühe olemise mõõtme. Kui lähemalt vaadata, siis saab muidugi eritleda rohkemaid singulaarsusi. Need ongi lahknemised, eristumised, keerustumised, millest „Väes“ juttu; seotud meele-märkuse ja armastusega.

Erakordne vaimne võimekus seisneb suures annuses rumaluses ja naiivsuses. Kui oleksin targem ja vähem naiivne, nägemani läbi oma puudusi, siis ma muidugi ei kirjutaks nii palju. Põhiline on siin huvi: kui on piisav huvi millegi vastu, siis sa pühendud sellele, „pingutad pingutamata“. See on samuti seotud piiratusega: vaimustud millestki ja unustad kõik muu ära.

Oma iseloomu päritolu ilmselt pole õieti võimalik seletada (või kui ka tuua välja põhjusi, siis põhjendus jääb ikkagi ebaselgeks), miks aga on ühiskonna huvides toetada nõrgemaid, seda ma katsun „Poliitilistes esseedes“ põhjendada. Igaüks on mingis suhtes või mingil momendil nõrgem ja vähemuses. Ühiskonna huvides on, et kõik saaksid maksimaalselt oma võimeid välja arendada ühiskondlikust päritolust sõltumata (mõelda, kui Mozart sündinuks Ida-Virumaal). Võrdsemas ühiskonnas2 on kuritegevus väiksem, õnneindeks suurem jne.

 

Väekirjad“ on mitmeski mõttes kolossaalne vägitegu. Asi pole pelgalt teksti-, vaid ka mõistemahus. Eestis, kus mitte liiga ammu kurdeti filosoofilise mõtlemise traditsiooni puudumise üle, mõjub see iseäranis söakalt. Kas sa ei peljanud, et meie väike kultuur ei ole ka pärast viimaste kümnendite tõlkeplahvatust valmis tükke, mis ta ette sead, muretult endaga liitma? Toimetajana tean, et su raamatutele on enneolematult keeruline arvustajaid leida.

See on mõneti performatiivne tegu: kui pidada eesti kultuuri väikseks, siis sellesamaga ta tehaksegi väikseks. Minu arust ei ole eesti kultuur väike, vaid kosmosega koekstensiivne. On muidugi teatav eelis, kui lugejaid on rohkem ja saad vastavalt rohkem tagasisidet, aga samas võib see ka luua rohkem konventsioone ja ühetaolisust. Ma pole kindel, kas ma mujal oleksin ülepea saanud sellist asja teostada (või kas sellel olnuks mujal mõtet). See pole üldse oluline, kas „Väekirjades“ kasutatud mõisted „liituvad kultuuri“. Mida see õieti tähendaks? Et kassasabas või riigikogus räägitaks tulevikupinnast ja loogelisest ajast? Täiesti piisab sellest, kui keegi „Väekirjadest“ mingit impulssi saab. Ja ideaalis väljendaks ta seda siis teiste sõnadega.

Esimesele köitele kirjutas Hasso Krull ilusa retsensiooni.3 Arvustustega on ambivalentne lugu: ühest küljest nad tõstavad esile, toovad välja, aktiveerivad, arendavad teoses leiduvaid tähendusi, aga teisest küljest ja sellesamaga nad ka sulgevad ja deaktiveerivad, kui järgnevad tõlgendused kalduvad kanaliseeruma varasemate arvustustega sisseküntud vagudesse.

Kultuuritegevuse, sh filosoofiatekstide tõlkimise mõju on kaudne, pikaajaline ja hajus. Seda on eriti tähtis silmas pidada meie ajastul, mis hindab otsest, lühiajalist ja käegakatsutavat. Ma olen täiesti kindel, et sellel tõlkeplahvatusel on kõikjale ulatuv positiivne mõju eesti (ja ka maailma) kultuurile. Pole tarvis, et kõik oleksid kõike lugenud (filosoofki ei jõua läbi lugeda kõiki eesti keeles leiduvaid filosoofiatõlkeid), aga need asjad on „õhus“ ja aitavad meie omailma muuta nüansseeritumaks, mitmekülgsemaks. Sellel on kindlasti väärtus ka kodanikukasvatusena.

Margus Ott: „Inimesed käivad üle maailma üha tihedamini läbi ning selle mõjud jõuavad kindlasti lõpuks ka filosoofiasse. Kui inimkond tahab end mitmekülgselt mõtestada, siis tuleb pöörduda erinevate pärimuste poole.“

Endel Apsalon

Jagad veendumust, et mõtlemine toimub keeles. Milles seisneb su kahtlemata iseärasusterohke keele­kasutuse suurim tugevus, peamine uuenduslikkus?

Ma tegelikult ei arva, et mõtlemine toimuks keeles. Mõttetegevuse (olgu filosoofilise, kirjandusliku või muu) lõpp-produktiks võib küll olla keeleliselt väljendatud teos, aga mõttetegevuse läte on sulanduvam – kohas, kus on koos meel ja keel, erinevad keeled, erinevad indiviidid. Ühesõnaga, väesolus. Uuenduslikkust ei pea ma iseväärtuseks; kui ma olen kasutanud uusi sõnu või väljendusviise, siis tuleb see lihtsalt püüdest võimalikult hästi mõtet kätte tuua.

 

Sa peaaegu ei maini Hegelit, ehkki ta vari on jõuliselt su mõtlemise eel ja kohal, räägime me minasuse taga olevast teisest, mõtlemise ajaloolisusest ja keelelisusest, holistlikkusest ja teleoloogilisusest jne. Milles seisneb su lahknevus Hegelist, et sa ei taha talle kuigivõrd viidata?

Kierkegaard ja Bergson kritiseerivad seda, kuidas Hegel võtab ühe üldisuse ja teise üldisuse ning üritab niimoodi kuhugi jõuda (n-ö üks, kaks, kolm, hops­ti; olemine, eimiski, saamine, hops­ti). Samas Hegelil on vunki. Ma pean veel seedima, et leida õige viis, kuidas Hegelit (ja Schellingut) „võtta“.

 

Üks erinevusi Hegelist on kahtlemata loodusteaduste tänapäevaste seisukohtade integreeritus su süsteemi. Kas elu tekke teooria, elementaarosakeste jm füüsika ning keemia, evolutsiooniteooria jms mängu toomisega üritad sa inimese, kultuuri ja ühiskonna mõistmiseks analoogiaid või ka senisest tugevamat ja rangemat, loodusteadusliku jõuga vundamenti pakkuda? Evolutsiooniline keerustumine näib su käsitluses üsna universaalne mudel kõige jaoks?

Noh, minu teada Hegel ja Schelling olid ka üpris hästi kursis oma aja teadusega (ja ilmselt põhjalikumalt kui see tänapäeval võimalik on).

Küsimus näib eeldavat, et loodusteadus pakub range aluse. Ma niimoodi ei arva. Loodusteadustes on teatud tüüpi rangus, filosoofias teist tüüpi, kunstis kolmandat tüüpi. Teadus vastab teatavat laadi inimvajadustele, mille kõrval on teisigi. See on küll tõsi, et ma püüdsin filosoofiliselt mõtestada mõningaid teadusest teadaolevaid asjaolusid (nt kvantmääramatus).

Eluslooduse evolutsiooniline keerustumine on „Väes“ tõepoolest üks põhiteemasid. See on mõeldud teatud laadi (s.o elulise) keerukuse kirjeldamiseks ning universaalsena ainult niivõrd kuivõrd iga keerukusvorm on väe avaldus.

 

Kas evolutsioonilise keerustumise ja teisenemise vastu ei tohikski põrpida, nendid ju, et isegi rahvused ja rahvusriigid pole selles protsessis mingi püsiväärtus?

Siin on koos mitu teemat. Tänapäevane rahvuse mõiste on uusaegne koosseis, inimkulgemise üks faas, mis mobiliseeris tohutuid jõude (sõjapidamiseks ja muuks). Kõige üldisemalt öeldes muidugi on kõik väe produktid ajutised ja teisenemises, sealhulgas ka rahvus.

Teine teema on keerustumine. Kuna ma „Väes“ uurisin keerukamate vormide teket, siis võib kergesti jääda ekslik mulje (nagu ma näen, kui sa omistad mulle teleoloogiat), justkui kulgemine liiguks üksnes keerukamate jõustike suunas. Keerukad vormid tekivad ja hävivad, ja pole võimatu, et kogu universum hävib Suures Raksus. Kui aga mõelda bergsonliku kosmilise mälu peale, siis seal, jah, toimub lakkamatu keerustumine, sissekeerdumine.

Kolmas teema on põrpimine. Väe avaldudes tekivad mitmesugused vormid, produktid, millega seostub vältimatu produktifetišism. Siin on vajalik kahetine pilk, mida ma püüdsin kirjeldada ikooni mõiste kaudu: ühest küljest on iga asi väärtuslik, aga teisest küljest õlgkoer. Mõlemat peaks korraga silmas pidama.

 

Mis asi on elumõtlemine, millest „Väekirjade“ 5. köites kirjutad?

Väekirjade“ 5. köide sisaldab kirjutisi kunsti ja elusolendite kohta. Nad on kokku pandud sellepärast, et mõlemad pakuvad taandamatuid, algupäraseid isendlikkuse vorme (sellest ka köite pealkiri „Isendlikud esseed“). Käsitlus prantsuse dokumentalistist Nicolas Philibert’ist on sealjuures „Väekirjade“ kõige vanem tekst, kus on eos suur osa kogumiku teemadest. Kunsti-isendid aitavad läbi mõelda üldontoloogilisi probleeme. Elumõtlemise osas on seal viis esseed lääne loodusteadlastest ja -mõtlejatest ning nood käsitlused suuresti haakuvad sellega, mida aetakse biosemiootika raames.4 See erineb bioloogiast lihtsalt niivõrd kuivõrd biosemiootika erineb bioloogiast või filosoofia teadusest. Need on erinevad tunnetusviisid, mille vahel ma ei käsita antagonismi, vaid (potentsiaalselt viljakat) disparaatsust. Heuristiliselt on bioloogiline tasand ka mugav sellepärast, et see on piisavalt keerukas, aga mitte liiga. Elumõtlemise rubriigis on veel tilluke valimik hiina mõtlejate elukäsitlusi, mis peaks näitama, kuidas mõned säärased biosemiootilised või elufilosoofilised küsimused olid hiina pärimuses varakult ja läbivalt olulised teemad.

 

 

Väekirjade“ kahes viimases köites sa mitte ainult ei mõtesta, vaid ka lood kunsti otseselt oma filosoofilisest ontoloogiast tõukudes?

„Väekirjade“ viimane köide sisaldab, jah, peaasjalikult luuletisi. Mõningaid asju saab otsemini ja paremini mõtelda kirjanduslikus vormis. Ka Song-Mingi ajastu kulgemisõpetlaste kogutud teosed sisaldasid harilikult nende luuletusi.

 

Oled nende hulgast, kes püüab õhtumaisest mõttetraditsioonist väljapoole vaadata, kas nn üleilmastumise ajastu võimaldab siin mingit murrangut?

Kindlasti. Inimesed käivad üle maailma üha tihedamini läbi ning selle mõjud jõuavad kindlasti lõpuks ka filosoofiasse, sellesse kõige konservatiivsemasse teadmuskantsi. Teiste seas näiteks mainekas sinoloog Bryan van Norden on selle eest ka aktiivselt võidelnud.5 Laias laastus tundub ilmne, et kui inimkond tahab end mitmekülgselt mõtestada, siis tuleb pöörduda erinevate pärimuste poole. Läänes on sisse küntud ühed mõttevaod, mujal teised – ja nood võivad meid vanadest vagudest välja aidata, mõistmani paremini põldu.

 

Õhtumaise filosoofia kontaktid teiste mõttetraditsioonidega on ammused, kuid siiski episoodilist laadi, aegajalt tuleb mõni Schopenhauer, kelle idahuvi mõjutab lääne mõtlemist tugevasti, kuid põhjalikult sünteesivat lähenemist pole sündinud. Kas ja miks on igasugu kreeklased ugrilasele potentsiaalselt paremini käes- ja väesolevad, kui nt erinevad idamaised arusaamad minasusest ja kogukondlikkusest?

Inglehart-Welzeli skeemil (vähemasti mõnes versioonis) on Eestile kõige lähem kultuur Taiwan, selle järel tuleb mandri-Hiina koos Lätiga.6 Nii et vähemasti nonde kahe mõõtme järgi (ilmalikkus ja kollektivistlikkus) on hiina kultuur Eestile lähedane ja Eesti sobituks kenasti tol skeemil „konfutsiaanlike kultuuride“ sekka.

Sünteesidega polegi lood nii kehvad. Esiteks on hiina filosoofia ajalooga (piirdun oma jutus Hiinaga, kuna seda paremini tunnen) juba pikka aega tegeldud. Praeguseks on inglise keeles juba olemas esinduslik valik hiina filosoofia tekste igast ajastust, samuti on lääne keeltes olemas suur hulk käsitlusi hiina filosoofia üksikküsimuste kohta ja ka ülevaatlikke hiina filosoofia ajalugusid. Teiseks, mis puudutab filosoofiat, siis Hiina poolelt on olnud huvitavaid sünteese (nt Tan Sitong jt) juba XIX sajandist peale. Lääne poolelt on mitmed filosoofid saanud ühel või teisel moel inspiratsiooni idast: mitte ainult Schopenhauer, vaid ka Heidegger, Deleuze, Foucault, võib-olla ka Plotinos jt.

See on tõsi, et filosoofias on sünkretism olnud aeglasem kui näiteks muusikas või kujutavas kunstis, sest teise pärimuse mõistmine on töömahukam ning läbi on tulnud käia mitu dialektilist (vääriti)mõistmise etappi. Ma arvan, et just nüüd ongi ehk aeg saanud küpseks huvitavate filosoofiliste vormide tekkeks, mis ammutavad erinevatest pärimustest.

 

Kas meie üld- ja kõrgharidus peaks mitteõhtumaist mõtlemist senisest oluliselt enam õppekavadesse ja baasteadmiste kaanonisse integreerima, vana Tartu orientalistika, Tallinna ülikooli Aasia uurijate jt tubli töö tulemusena on meil ju ka mõningane alustekstide tõlgete varamu?

Tänases üld- ja kõrghariduses on läänemaistki mõtlemist kasinalt, teistest pärimustest rääkimata. Aga kolklusest oleks küll, jah, ammu aeg üle saada. Mis puudutab filosoofiaga tegelemist Eestis, siis enne taasiseseisvumise tõlkeplahvatust valitses huvitav olukord, kus lääne ja ida filosoofia tõlkeid oli samas suurusjärgus. Filosoofilise kultuuri õhuksus on ühest küljest puudujääk, aga teisest küljest ka voorus, kuna voolusängid pole nii sügavalt sisse (j)uurdunud, vaid lasevad end ümber suunata või uute voolusängidega ühendada. Seejuures pole ohtu, et see lääne pärimuse uurimist kuidagi kahjustaks, vastupidi. Teiste pärimuste valguses saame ka lääne pärimust paremini mõtestada.

Mõned tekstid (Hiinast Kongzi, Laozi, Sunzi, veidi Zhuangzid) on tõepoolest olemas, ja neid tuleb juurde: Märt Läänemets tõlgib hiina filosoofiast Mengzid, Mart Tšernjuk Zhuangzid, Frank Jüris „Pojalikkuse lõimeteksti“, Elli Feldberg „Väravata piiripääsu“ ning mul on käsikirjas tekstivalik, kus on väljavõtteid Konfutsiuselt, Mozilt, Xunzilt, Zhuangzilt ning „Muusika ülestähendused“ („Yue ji“), „Xing zi ming chu“ ja „Lisatud ütlused“ („Xici zhuan“). Valik seni piirdub paraku sõdivate riikide ajastu ning budismiga (üksikuid asju muudest ajastutest või koolkondadest olen pannud blogisse7). Ma pidasin Tallinna ülikoolis ka seitse semestrit väldanud hiina filosoofia ajaloo kursuse, nii et mul on põhimõtteliselt käsikirjas olemas seitsmeköiteline hiina filosoofia ajalugu. Aga pole teada, kas või millal mul olemab8 aega seda avaldamiseks ette valmistada.

On vägagi võimalik, et tänapäeva inimene saab hiina filosoofiaga kergemini kontakti kui suure osa õhtumaisega. Minuga on see niimoodi.

 

Kas keerukuse ja mitmekesisuse huvides ei ole head erinevad, üsna eraldatud pärimused? Vana-Hiina vaiksete ja märkamatute arengute tee Vana-Kreeka dramaatilise esiletorkamise püüu asemel, nagu Jullien ütleb või Hiina suurem tähelepanu geneesile, seosele ja kontekstidele lääne kitsa instrumentaalsetele efektidele suunatuse asemel võib aidata lääne meditsiini, infotehno­loogia jne ühekülgsust ja äärmusi tasandada, kuid lääne mentaalsuseta me siiski tänaseid meditsiinilisi või infooperatsioone ei teeks?

Jullien teeb korraga teene ja karuteene. Ühest küljest toob välja põnevaid teemasid ja (ümber)mõtestab vanu tekste, aga teisest küljest aitab kaasa kultuurilisele essentsialismile Hiina ja Lääne kohta. Kui neid pärimusi lähemalt uurida, siis need osutuvad palju heterogeensemaks ja vastuolulisemaks. Samuti on minu meelest ületähtsustatud Euroopa ja läänemaailma erilisust seoses teaduse, tehnika ja kapitalismiga ning püütud nende taga näha erilisi kultuurilisi ajendeid. Inimajaloo käigus on olnud mitmeid innovatsioonikeskusi; hiljutine oli n-ö läänes, järgmised võib-olla mujal.

 

Üks, kes „Väekirjades“ just ülemäära sooja kohtlemist ei pälvi, on Platon. Tänapäeva maailmas on ehk just puudu platonlikust idealismist, arusaamast, et kõigesse ei pea mõistvalt ja arvestavalt suhtuma ning on asjad, mis ei sobi, vaatamata lõpututele väesolusügavikele?

Kolmandas köites „Pärimuslikud esseed“ on ka üks referaat Platoni kohta, ja ma ei ütleks, et see külm oleks. Tõsi, ma olen teda kasutanud ka vastandustes (nt võrdluses Zhuangziga), rõhutades vastaspoolt, mis on meile vähem tuttav. Platonit ma armastan ja ta on lääne pärimuse jaoks kahtlemata teedrajav figuur. Kui temasse kriitiliselt suhtuda, siis isegi mitte niivõrd tema, kuivõrd meie pärast, distantseerimaks sisse (j)uurdunud voolusängidest.

Teine asi on Platoni ja platonismi seos tavatähenduses idealismiga. See seos pole ühetine. Ideedeõpetus on sama hästi kohandatav konformismiga, pragmaatilisusega: on etteantud asjade ja väärtuste ideed, mida kannavad olemasolevad ühiskondlikud struktuurid ning meie ülesanne on lihtsalt nendega sobituda. Või ta võib tõesti seostuda ka idealismiga, valmidusega ohverdada ennast ideede nimel. See on terve omaette temaatika.

Kolmas asi on sõnastus, mille järgi idealism tähendab mittemõistvat suhtumist. Miks nii? Platonlikult ju just ideede tundmine annab põhimõtteliselt ülevaatliku pilgu ja avarama mõistmise nii asjadest kui ka teistest inimestest. Neljandaks paistab küsimuse viimasest lausest välja mingi arusaamatus. Ma ei pea väe all silmas mingit Suurt Ühtsust või Suurt Sügavikku, kus kõik asjad harmooniliselt koos oleksid. Vastupidi, väge läbistavad dissonantsid, lahkhelid, kokkusobimatused, mida ma püüdsin mõtestada Ma-vahe ja vahe-maa jt mõistete kaudu.

 

Isiklikult olen väga sisse võetud su poliitiliste esseede seisukohtadest ja meelsusest. Meie arvustajad lausa heidavad sulle ette vaadete liig rahulikku esitust. Samas on su vasakliberalism tegelikult üsnagi radikaalne, kutsud häirima pankade tööd, pead enesestmõistetavaks nn ülempalga vajadust … Kuidas oled omandanud sedavõrd viisaka viisi meie valitseva elukorralduse suhtes vastuvoolu minevate mõtete esitamiseks?

Kõigepealt, mis puudutab nimetusi vasak-parem, liberaal-konservatiiv, siis nendega on üldiselt nõnda, et see, mida keegi oma vaate juures hindab, pole seesama, mida tema vastane tolle vaate puhul ründab. Kui vasakliberaalsuse pooldaja pooldab seda, et hoolitaks nõrgemas positsioonis olijatest ning igaüks saaks ise oma peaga maailma ja elu üle otsustada, siis selle vastu poleks arvatavasti ka paremkonservatiivil midagi. Kui ta ise oleks nõrgas positsioonis, kas ta siis tahaks, et ta hüljataks? Kui ta praeguses liberaalses ühiskonnas saab oma vaateid avaldada, kas ta siis tahaks, et loodaks ühiskond, kus osa ligimesi ei saa oma vaateid avaldada?

Mis puudutab arutluse rahulikkust (ma võtan seda komplimendina), siis tuleb endalt küsida, kas eesmärk on lihtsalt ennast välja elada või siis ligimestega, sh vastasleeri omadega, lävida ning loota, et seekaudu asjad paremaks lähevad?9 Vaidlus jääb tihti sõnade tasandile: eri inimestel seostuvad eri mõistetega eri afektid, mis võivad diskussiooni juba eos lukku lüüa. Samas, kui tegu pole just vaimuhaigega, leiavad kõik inimesed mingil tasandil ühise keele ehk spinozalikult üteldes ühismõiste, kui n-ö piisavalt kõrgele liikuda. Vahel muidugi võib olla vajalik just meelega mitte teist kuulata ja jõuliselt kära teha, et sind ülepea kuulataks (eriti, kui sa oled tõrjutu), aga see puudutab juba lävimise strateegiaid.

Mullu vestlesin pikemalt ühe neoliberaaliga, kes on väljendanud minu omast väga erinevaid majanduslikke ja poliitilisi seisukohti. Ma alustasin vestlust põhilisest: me tahame, et keegi meie riigis poleks näljas ega külmas, et iga laps saaks normaalse hariduse, iga inimene saaks oma võimeid ja andeid välja arendada jne. Ta oli minuga nõus. Kuidas selleni jõuda, selles osas võivad meie arvamused küll lahku minna, aga küsimus on pigem määras kui üks-või-teine valikus. Ei saa valida, kas riiklik sekkumine või täielik reguleerimatus – mõlema äärmused halvavad majanduse ja ühiskonna. Küsimus on määrades, ja selle üle peabki vaidlema. Ent vaidluse käigus tasub aeg-ajalt meenutada ühist pinda. Seda, et teinegi on lõppkokkuvõttes inimene ja isegi ligimene, ükskõik kui kauge ta mingis empiirilises mõttes ka poleks.

Muide, pankade häirimine oli mul loos „Hõiva!“ lihtsalt seoses ühe flash-mob’i ideega. Ma ei ole arendanud seda mingiks süstemaatiliseks strateegiaks.

 

Näitad, et peaksime erinevustega arvestama mitte lihtsalt humanismist või inimõiguste tõttu, vaid evolutsioonilise loogika tõttu; kui tahame keerukust hoida, et mitte vaesestuda, ellu jääda. Ent alati leiab vastunäite, kus mõni suletud ja sallimatu kooslus on avatust vitaalsem olnud. Houellebecq nt mängib visiooniga, et äärmuskonservatiivsed moslemid osutuvad nautlevatest õhtumaa liberaalidest elujõulisemaks nende avatusest ja sallivusest hoolimata.

Vitaalsuse all pead vist silmas aegruumilist ulatuvust. Teatud tingimustes, nt koloniaalne rõhumine, võib enesessesulgumine, ümmiku moodustamine olla kõige õigem strateegia. See aga on elutsemine, mitte täieline elamine, ellujäämine, mitte elamine, hingitsemine, mitte vitaalsus.

Mis Houellebecqi puudutab, siis ma tõrjun esiteks kirjanduse otseülekannet elule. Samuti tõrjun ma küsimuses manatavat mustvalgsust, mis nautlemise või enesekasvatuslikkuse seob ühe religiooni või maailmavaate külge. Naudeldakse ja ennast kasvatatakse väga erinevatel viisidel (ja võib-olla küsimus on selles, mil määral tahetakse teisele ette kirjutada seda naudingut või enesekasvatust, mis endale leitakse hea olevat). Mis puudutab ekslikku seisukohta, et „kõva käega“ režiim on tugev, siis selle kohta kirjutasin „Poliitiliste esseede“ osas „Puuslikehämarus“, 6. dogma, lk 198. Sageli on inimestel piiratud ja vaene arusaam tugevusest ja vitaalsusest.

 

Leo Luks küsis eelnenud arvustuses: „Teoorias on igati õige, et empaatilist hoolt ning sellest tulenevaid hüvesid tuleks jagada kõigile inimestele ning ka teistele eluvormidele, kuid Oti normatiivselt nõudlikud esseed ei vihja, kuidas selline uus maailmakord peaks tehniliselt saabuma ja toimima. Väga põnev oleks viia Oti visioonid (nt kodanikupalk kogu inimkonnale) kokku mõne rehkendada mõistva mõtlejaga, näiteks Mihkel Kunnusega, kuid karta on, et olemasoleva rahvastiku arvuga ei tule rehkendus välja?“

Esmalt, kui ütelda, et mu esseed on „normatiivselt nõudlikud“, siis on neid loetud teises režiimis kui see, mida ma ise silmas pidasin. Filosoofial ei ole normatiivset jõudu; need esseed on lihtsalt panus arutelusse.

Ma aiman selle küsimuse taga päästepaadieetika arutluskäiku: inimesi on nii palju, et kui kõik tarbiksid sellisel määral nagu arenenud lääneriikide kodanikud, siis poleks see ökoloogiliselt jätkusuutlik ega võib-olla tehniliseltki võimalik; et aga Lääne kodanikud ei ole nõus oma elatustaset langetama, siis on vähemasti reaalpoliitiliselt õigustatav riikidevaheline aristokraatia, oligarhia või kolonialism, kus mingi hulk riike elab hästi ning ülejäänud halvasti.

Esiteks aga on samuti reaalpoliitiline tagajärg see, et selline ülemaailmne apartheid loob kasvava pinge ja polarisatsiooni n-ö esimese ja teise maailma vahel ning seetõttu tugevneva surve neokolonialistliku heaoluoaasi piiridele. Teiseks, empiiriline tõsiasi on ka see, et varanduslik ebavõrdsus ei kasva mitte üksnes riikide vahel, vaid ka riikide sees.10 Loodad elada heaoluoaasis, aga võta näpust, su elatustase stagneerub või langeb, samas kui 1% või 0,1% või 0,01% elab enneolematus luksuses. Põhimõtteliselt on muidugi võimalik üritada ebavõrdsust mahendada ühe riigi piires (ja see peab olema esmase poliitilise aktivismi eesmärk), kuid apartheid ei ole jätkusuutlik. Just päästepaadi-mõtlemine on see, mis on inimkonna toonud praegusse ohtlikku ökoloogilisse ja sotsiaalsesse olukorda: ma olen oma „päästepaadis“ ja püüan võimalikult palju hüvesid endale krahmata, hoolimata uppujaist enda ümber. Uppujailt krabatud kraamist ehitan pardaid kõrgemaks, ent kuulen ka tugevnevat kõminat löökidest vastu paadikeret, mis lõpuks ta põhja augu lööb.

Igasugune sisuline koostöö inimkonna ees seisvate probleemide lahendamiseks eeldab ülemaailmset solidaarsust, mis aga on võimatu karjuva ebavõrdsuse tingimustes. Publitsist, keda küsimuses mainitakse, on väitnud, et liberaalse demokraatia tingimustes ei ole võimalik praeguse inimhulga ühtaegu inimväärne ja jätkusuutlik eksistents, aga et demokraatia puudumise tingimustes võiks see olla („optimistlikult“ võttes) võimalik.11 Mina väidan, et kui see võiks olla võimalik, siis just nimelt ainult liberaalse demokraatia, Occupy liikumise laadis konsensuse vms tingimustes, aga igatahes mitte kolonialismi, apartheidi ega diktatuuri tingimustes.

Diktatuur võib ajutiselt olla loodussõbralik, ent võimu ringlusmehhanismide pärsituse tõttu ei ole ta kestlik. Viimasest majanduskriisist on Eestil kogemus, kuidas ühiskond suudab drastiliselt kollektiivselt oma elatusjärge koomale tõmmata. See on võimalik ka ülemaailmselt, ent ainult juhul, kui ebavõrdsus pole liiga suur, sest miks peaksin mina koomale tõmbama, kui jõukurid ja võimurid luksuses suplevad? Selleks, et inimkond omandaks lõpuks ülemaailmse teadvuse ja hakkaks oma tulevikku ratsionaalselt (s.t kooskõlas teaduse andmete ja mudelitega) korraldama, on esmajoones vaja mahendada riikide siseseid ja vahelisi ebavõrdsusi. Ebavõrdsus ja keskkonnaprobleemid on inimkonna kaks põhilist murekohta, ja nad on teineteisega seotud.

Küsimusest kumab läbi usk rehkendusse, ent on ilmne, et enne rehkendama asumist me peame järele mõtlema, mida me üldse rehkendame12 ning mis on rehkendatav. Rehkendusega saab sama hästi arvutada inimeste transportimiseks vajalike rongide hulka Auschwitzi või Norilskisse, kosmoseraketi teekonda, DNA järjestust jne. Viimses järgus ei saa rehkendust lahutada rehkendajast. Ning siin on hädavajalik ka filosoofiline, kunstiline jms rangus ja loometöö.

 

Elad pikemalt Hiinas. Mida annab sealne kogemus professionaalsele filosoofile, mida kodustest ning maailma asjadest hoolivale kodanikule?

Eestkätt seda, et ma olen elus esimest korda professionaalne filosoof. Tõsi, juba natuke varem teenisin ma elatist filosoofina, ent nüüd teen seda õpetades korraga neljas ülikoolis ning lisaks tõlkides ja kirjutades. Praegu saan ma uurimistööle pühenduda.

Kui keskajal käsitöölised või uusajal aadlinoorukid tegid ringreisi Euroopas, et kogemuspagasit täiendada, siis tänapäeval võiks reis väljapoole Euroopat kuuluda lausa riiklikult spondeeritud hariduskäigu juurde. Teadmine on kehastunud ja kuigi paljud materiaalse elu esemed on ülemaailmse tootmissüsteemi tõttu igal pool sarnased, siis inimestevaheline läbikäimine on kaunis erinev. See annaks ehk ka avarama pilgu inimpaljususele kodu-ühiskonnas. Ja kui pikemat aega kuskil teisel maal olla, siis selgub jällegi, et kultuurierinevustest hoolimata on inimesed kaunikesti sarnased ning võivad avaneda mõnede esmapilgul veidrate käitumiste sügavamad ja arusaadavamad põhjendused. Selline kultuuri­erinevuste omal nahal kogemine teeb ka inimisiku avaramaks, paindlikumaks ja sallivamaks – kui ta muidugi laseb seda endaga juhtuda. Nagu Lembit Peterson kunagi ühes teleintervjuus provotseeriva küsimuse peale väga tabavalt ütles, et Jumal suudab tõepoolest luua kivi, mida ta ei suuda üles tõsta, ja selleks kiviks on inimese süda. Kõige kergem ja kõige raskem. Lähedale jõudmiseks võib olla tarvis minna kaugele.

 

1 Aare Pilv, Mõistatus. – Pilve koht 2016, 8. http://aaree.blogspot.com/2016/08/moistatus.html

2 Kui keegi peab Nõukogude Liitu võrdseks ja võrdõiguslikuks ühiskonnaks, siis vt: Margus Ott, Nõukogude ebavõrdsusest. – Sirp 16. III 2018 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/noukogude-ebavordsusest/

3 Hasso Krull, Sula ongi alus. – Sirp 19. II 2016 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/sula-ongi-alus/ Vt ka tolle artikli pealkirja osas mu parandust osas „kõneleja“: Margus Ott, Hooandja Krull. – Sirp 06. X 2017 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/hooandja-krull/

4 Sellega haakuvad ka 2. köite „Filosoofilised esseed“ 5. ja 6. osa ning 2. osa 2. essee, mis on pärit koos Riin Magnusega peetud ühisettekande visandist.

5 vt Jay L. Garfield and Bryan W. Van Norden, If Philosophy Won’t Diversify, Let’s Call It What It Really Is. – The New York Times 11. V 2015 https://www.nytimes.com/2016/05/11/opinion/if-philosophy-wont-diversify-lets-call-it-what-it-really-is.html ning tema hiljuti ilmunud raamat „Taking back Philosophy“.

6 Culture Map 2017 http://www.worldvaluessurvey.org/images/Culture_Map_2017_conclusive.png

7 Margus Ott, Hiina filosoofia https://hiinafilosoofia.blogspot.com/

8 Selle eesti keele futuurumivormi kohta vt Margus Ott, Kirju vägi. Eksa, Tallinn 2018, lk 270.

9 Üks eeskujulikumaid väitlejaid on Aare Pilv, kelle seedevõime on minu omast märgatavalt suurem.

10 Income gap rising within and between countries. – Teadusprojekti Poverty and Social Exclusion in the United Kingdom veebilehekülg. http://www.poverty.ac.uk/report-inequality-international-comparisons/income-gap-rising-within-and-between-countries

11 „ a) liberaalne demokraatia, b) üle 7,5 miljardi inimese, kelle elustandard ulatub Maslow’ vajaduste hierahia esimesest astmest kõrgemale ja c) inimliigile kestlik ökonišš – parimal juhul saab neist valida ainult kaks ja see on väga optimistlik seisukoht.“ Mihkel Kunnus, Kes kardab Jordan Petersoni? – Kirjandus- ja kultuurikriitikat 13. IV 2018 http://mihkelkunnus.blogspot.com/2018/04/kes-kardab-jordan-petersoni.html

12 Nt Hasso Krull on rõhutanud vajadust kaasata majandusrehkendustesse looduslik kapital, vt Hasso Krull, Haabersti paju ja Eesti tulevik. – Sirp, 30. VI 2017 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/haabersti-paju-ja-eesti-tulevik/, Hasso Krull, Imelihtne tulevik. – Sirp, 11. V 2018 http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/imelihtne-tulevik/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht