Vaimsemat rahvast oodates

Trivimi Velliste, Paul-Eerik Rummo

Kui mitu sada või tuhat mälestist saaksime oma autode odavamate vastu vahetamisel korda teha? Küsimusele, kui korras on Eestis asjad muinsuskaitsega, andis ühe võimaliku vastuse mullu ajaloomuuseumis ja mujalgi esitletud näitus „Ultima memoria”. Olukord teeb rohkem kui murelikuks. Esivanemate pärandi kaitsmise probleem ulatub aga kogu ühiskonna väärtushinnanguteni.  On ühiskondliku kokkuleppe küsimus, mida, millal ja mis järjekorras teha. Praeguse majanduskriisiga seoses on väga mitmel pool juhitud tähelepanu kogu õhtumaa väärtuste kriisile. Vaimsete väärtuste asemele on järjest jõulisemalt tunginud ainelise heaolu nõue.

Ida-Euroopa on siin kahekordse surve all. Nõukogude küünilisele taagale on koos ülistatud avatusega nüüd otsa ladestunud Hollywoodi kultuuri pealiskaudsus ja sellest tulenev muretus. Oleks tore, kui rahvas on tark ja hoolib väärtustest,  aga valitsejad rumalad ja/või küünilised. Siis oleks lootust! Kuid olen rahva suhtes professor Rein Taageperaga sama meelt: peegli ette peaks astuma kogu rahvas, alustades kõige tagasihoidlikumast kojamehest ja lõpetades kõige kõrgemate võimukandjatega.

Ka muinsuskaitse koer on siia maetud. Ei meenu, et muinsuskaitse sõbrad oleksid bussidega tuhandete kaupa Lossi platsile kogunenud. EMS i kunagisest kümnest tuhandest liikmest on tänaseks aktiivsena alles kümnendik. Kui rahvas tulebki Toompeale, siis on mängus  teised asjad. Ja riigieelarve kujuneb ikkagi suurel määral selle järgi, mis rahvale korda läheb. Muidugi on häbiväärne, et muinsuskaitseametile on hädapäraste tööde tarbeks palju aastaid eraldatud vaid miljon krooni maakonna kohta, mis teeb kolm tuhat krooni ühe kinnismälestise kohta. Ja nüüd pole enam sedagi! Kuid rahvuslik pärand pole ainult valitsuse asi, nii nagu riigieelarve pole veel kogu sisemajanduse kogutoodang. Mälestiseks peetavatel hoonetel on omanikud – eraisikud, ühingud, äriettevõtted, omavalitsused  ja muidugi riik. Nad kõik kannavad vastutust oma maise vara pärast ja pärandi hoidmine ning ennistamine on nende püha kohus. Omanikul võib olla karjuv rahapuudus, võib-olla on tal kõhtki tühi. Kuid ehk on keegi arvutanud kokku, kui suure osa SKTst moodustavad kallid autod, mis „rahva” kasutuses? Kui mitu sada või tuhat mälestist saaksime oma autode odavamate vastu vahetamisel korda teha? Olemegi põhiküsimuse juures: mis on tõeline väärtus, kus on eelistused?

Vabad mehed ja naised vabal maal teavad ise, millele oma raha kulutada või milliseid riigi kulutusi riigikogu kaudu nõuda. Muidugi ei ole vaimsete huvidega eestlaste osakaal rahva hulgas kaduvväike. Riigikogu muinsuskaitseühenduse liikmeskond moodustab tervelt viiendiku riigikogu koosseisust, mida pole vähe. Ent erakondade vahel jagunedes ei ole neil võimalik tekki kusagilt mujalt ära tõmmata, sest appi karjuvad kõik. Meie kultuuripärandi kaitstus saab paraneda vaid sedamööda, midamööda sigineb juurde meelekindlaid kodanikke,  kes argumenteeritult, kuid häälekalt seda nõuavad. Muinsuskaitse pääseb nõiaringist välja vähehaaval. Ajakirjanikud kirjutavad sellest enam ja enam, koolide õppekavade koostajad lisavad ainekäsitlusse mõtteid ja võtteid, mis õpetavad lapsi tänaval ja maastikul mälestisi märkama ning seejärel ka hindama. Tasapisi kasvab peale uus põlvkond, kelle väärtushinnangud on ehk isade-emade omast pisut vaimsemad. Rahvas ei ole iseenesest ei püha ega pööbellik. Ta on just selline, milliseks me ta ise vormime. Rahva hulgas on alati  olnud head ja halba. Need, kelle võimuses ja loomuses on kaitsta head, tehku seda.

Trivimi Velliste     

Paul-Eerik Rummo: Riigikogu kultuurikomisjonile pole laekunud kurtmist muinsuskaitse riikliku rahastamise niivõrd drastilise languse kohta, nagu Jaan Tamme  artiklis kirjeldatud. Seepärast ei oska praegu, põhjalikuma analüüsi puudumisel, öelda, kas riigi raha sellel alal on vähendatud hullemini kui üldiselt ja millised on väljavaated. Kuid Jaan Tamme kirjutise fookus on ühel hoopis üldisemal asjal: vajadusel jõuda suurema koostööni kodanikualgatuse, ettevõtluse ja riigi kui haldusaparaadi vahel mis tahes suuremates küsimustes. Riigi sammud suurema kodanikuteadlikkuse toetamisel (nt Kodanikuühiskonna Sihtkapitali asutamine) või näiteks loomemajanduse temaatika tõstmisel üheks majanduselu  tulipunktiks aitavad kindlasti kujuneda selgematel arusaamadel ka pärandkultuurilise keskkonna hoidmise ja arendamise asjus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming