Vaiksed pealtvaatajad

Evi Arujärv

Lõpuks ometi kõneldakse sellest. Agu Uudelepp kirjeldab 26. augusti Maalehes, kuidas inimesi „õhkkonna” abil juhitakse: „Hea ja halva piirid pannakse varakult kiitmise või laitmisega paika ning piirolukordades ei ole juhil tarvis enam midagi teha. Inimesed tegutsevad ise, täpselt nii, nagu neilt nende meelest oodatakse”. Ka suur hulk poliitikavaatlejaid on veendunud, et tulevastel valimistel saab määravaks kuvand või maine –  samuti ju „õhustiku” produkt.      Sellest kõneldakse rahulikult, nentivalt. Aga olukord on suhtelist õõvastav: kõik viitab  sellele, et ühiskond on zombistunud, et inimeste tähtsaim mõjutaja ei ole isiklik veendumus, vaid erinevus-, märgistamis- ja hülgamishirmul põhinev teadlik või alateadlik lojaalsus mingile „alfaisaste” grupile. Ja elu tõestab iga päev, et asi on tõsine: eksida selle vastu, mis on „õhus”, tähendab vaata et mõttelist enesetappu. Tuletagem meelde „valesse” erakonda astuvate kultuuriinimeste mitmes kanalis ja žanris toimunud  lintšimist, kus ei põlatud ära ka välimuse või nime mõnitamist. 

Omaette kurioosum on, et samal ajal, kui vihkamisest läbi imbunud ühiskondlik kommunikatsioon ei leia mingit vastukaja väärtuste ja seaduste kaitsel seisvate kõrgete institutsioonide poolt, „võitleb” hulk kõrgepalgalisi „külvivolinikke” riigi toel selliste grupihuvide nimel, mis on marginaalsed (seksuaalne orientatsioon) või mille probleemid peituvad üldisemas kontekstis (sugu, rahvus, vanus). Tänu „õhustikuks” nimetatule julgevad vaid vähesed öelda, et  olukord on põhimõtteliselt vastik ja talumatu. Või et roiskunud tiigi puhtamas nurgas on äärmiselt silmakirjalik teha suuri sõnu inimõigustest ja väärtustest. Kuidas üldrahvalik mõttehalvatus üldse võimalik on? Mulle tundub üha enam, et selle teeb võimalikuks vaiksete pealtvaatajate arvukas mass – inimesed, kes, vastikusvõi mõnugrimass näol, loevad mõnitavaid netikommentaare; meie kõik, kes me avalikule  jõhkruseaktile reageerime soliidselt – pead taktitundeliselt ära pöörates. Väärikas inimene ei loe neid, ütleb vaikne pealtvaataja kaasatundvalt sõimatud autorile.     

Või: ole tugev, katsu vastu pidada. Tuleb au anda: isegi anonüümses vormis on iga selline toetusavaldus vapper tegu. Ja pea ärapööramine on mõistetav, kui alternatiiviks on avalik lömastamine. Veel vaiksem pealtvaataja ongi õppinud osavalt vältima teatud (kuuluvusega, ühiskondlike huvidega) seotud teemasid. Aga kokkuvõttes õõnestab ka iga vaikselt talutud, üksnes „pealtnähtud” jõhkrus sellesama pealtvaataja väärikust – ja  inimväärikust üldisemas mõttes.     

Mis kurvem: nii sünnibki, otsekui nõiaringis, „õhustik”, kus anonüümsetel jõhkarditel  ja vaiksetel pealtvaatajatel on siiski vaid statisti roll. Sest kusagil on nähtamatu, kuid otseselt vastutav jõukese. Väidan, et vastutajaks on iga tribüün, mis sõnavabaduse loosungi all toodab või võimendab inimväärikust riivavat jõhkrust ja kultuuritust. Eriti suur vastutus lasub aga inimestel, kellele on usaldatud massimanipulatsiooni präänik – võimuautoriteet. Hallo, peamehed ja erakonnad, kes te soliidselt distantseerudes  naudite oma robustsemate jüngrite anonüümset räuskamist kriitikute või konkurentide aadressil! Mõelge sellele enne järjekordsete eetikaloosungite esitamist! Ometi, ennäe imet, tundub, et roiskunud tiiki on värskemat vett voolamas. Ajaloost vaid vihkamist ammutavat must-valget eluvaadet on kritiseerinud erinevate alade – ja rõõmustavalt ehk ka erineva ilmavaatega – inimesed. Näiteks teoloog Raivo Raave oma  arvamusloos („Vene hirm ja Saalemi nõiad”, Delfi 5. X). Või Piret Tali (EPL 4. X), kes (meie mõõdutundetult väljamaa prohveteid kummardavas keskkonnas) julges arvata, et Sofi Oksaneni räiget seksi ja vägivalda müüvates süžeedes ehk ei peegeldugi kogu Eesti ajalugu – et hoolimata ajast on eestlased alati suutnud alles hoida inimlikkust ja väärikust. Vastuhääli must-valgele oleviku- ja minevikutõlgendusele on teisigi.   

See annab lootust, et ehk tohib tulevikus  oma personaalset olemislugu meenutada ja väärtustada isegi siis, kui selle algus langeb juhtumisi vene aega. Ja mine tea, ehk saab vaiksete pealtvaatajate aeg tasapisi läbi ja inimesed võivad hirmu tundmata kõnelda ka näiteks „pealiinist” hälbivast ilmavaatest. Aga kodanikuühiskond saabub meile kindlasti alles siis, kui vaiksed pealtvaatajad järjekordse virtuaalse hukkamise puhul pead ära ei pööra. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming