Vahel tuleb korvi anda

Mart Helme

 

Kui riigikogu delegatsioon novembri algul Moskvast tagasi tuli, kuulutas reformierakondlane Sergei Ivanov visiidi peamise rõõmusõnumina “uudist”, et Venemaa on “põhimõtteliselt” valmis tagastama Eestile president Konstantin Pätsi siit omal ajal röövitud ametiraha.

Kriitiliselt võttes oli Ivanovi jutu näol muidugi tegemist libauudisega. Konstantin Pätsi ametiraha küsimus on Eesti-Vene suhetes olnud päevakorral Eesti iseseisvuse taastamisest alates. Sel teemal on kahe riigi vahel vahetatud mitmeid kirju ja noote, teema on olnud kõne all nii diplomaatiliste kontaktide kui poliitiliste visiitide ajal, ametiraha jälgi on ajanud meie arhivaarid, muuseumispetsid ja kultuuritegelased. Ja mis kõige olulisem: “põhimõtteliselt” on vene pool kogu aeg kinnitanud, et ametiraha tuleb tagastada. Ainult et kord on takistuseks vastava seadusandluse puudumine, kord hirm pretsedendi loomise ees, kord Eesti-Vene suhete üldine ebarahuldav seis, kord sisepoliitiliselt keeruline olukord Vene Föderatsioonis, kord kultuurivarasid puudutavad läbirääkimised mõne teise riigiga, kord ettepanek lahendada probleem Eesti-Vene valitsustevahelise komisjoni tasemel jne. jne.

1997. aastal lollitati Eestit isegi tollase välisministri Jevgeni Primakovi allkirja kandva paberiga, millega tehti valitsusjuhile ettepanek teha algust Eestile presidendi ametiraha tagastamise protseduuriga. Nagu õige pea selgus, oli tegemist järjekordse pettemanöövriga.

Miks venelased Eestist röövitud ametiraha küsimuses siis seesugust teatrit teevad? Mitmel põhjusel. Ühelt poolt on meie presidendi ametiraha jätkuv hoidmine Moskvas omamoodi sümboolne märk. Sedakaudu saab meile (ja teistelegi) pidevalt meelde tuletada, et Eesti on iseseisev riik pigem Venemaa armust kui omaenda kandejõust; et see on vasallriik, mille üks olulisi ajaloolisi regaale on hoiul peremeesriigi võimude käes; et oleme ajaloolises konkurentsis osutunud allutatuks naaberriigile ja et seda kinnitav trofee kuulub õigusega tugevamale – ehk Venemaale. Seega, Konstantin Pätsi ametiraha on Moskvale tema jätkuvaid imperialistlikke ambitsioone silmas pidades võib-olla et olulisemgi sümbol kui meile endile.

Samas on Pätsi ametiraha aga ka teema, mida Moskval on mugav kasutada diplomaatilistes manöövrites ja manipulatsioonides. Ametirahaga kord meie nina all lehvitades, kord seda kusagile muuseumifondidesse peites mängib vene diplomaatia osavalt meie emotsioonidega. Aga ka meie tähelepanu suunamisega oluliselt ebaolulisele. Sest olgem ausad, teatud sümboolsele tähendusele vaatamata pole Konstantin Pätsi ametiraha ometi kahepoolsete suhete keskne küsimus.

Võime siinkohal tuua paralleeli ka näiteks Nõukogude (Vene)-Saksa suhetest. Võrreldes Eestiga oli ja on sakslastel palju kordi rohkem seda, mida venelastelt tagasi nõuda. Ja kuigi Saksamaa on teemat visalt päevakorral hoidnud (ning üht-teist vahetuse korras venelastelt ka tagasi saanud), ei ole üldistes suhetes ometi takerdutud kultuurivarade küsimustesse. Tulemuseks on Venemaa ja Saksamaa vahelised ulatuslikud majanduslikud ja poliitilised suhted, kaasa arvatud Vene-Saksa gaasijuhe.

Muidugi ei saa Eestit ja Eesti-Vene suhteid võrrelda Saksamaa ja Vene-Saksa suhetega. Juba ainuüksi idanaabri juures aasta-aastalt järjest väljakutsuvam suhtumine Balti riikide ja rahvaste vastu korda saadetud kuritegudesse eristub selgelt Venemaa suhtumisest niinimetatud “kaugvälismaa” riikidesse.

Ometi kehtib mõningate asjade puhul reegel, mida teadis juba “Onu Remuse juttudest” tuttav Jänku-onu, kui ta Rebase-onu palus, et see teda mitte mingil juhul kibuvitsapõõsasse ei viskaks. Ehk siis, mida ägedamalt me presidendi ametiraha tagasi nõuame, seda kahjurõõmsamalt Moskva meid lollitab. Sama kehtib, muide, vabanduse nõudmisse okupatsiooniperioodil korda saadetud kuritegude pärast.

Siinkohal palun mind õigesti mõista. Ma ei arva, et peaksime nimetatud küsimused Eesti-Vene suhetes täiesti maha võtma. Olen aga sama meelt president Toomas Hendrik Ilvesega, et me ei peaks ametiraha ja vabandust okupatsiooni pärast pidevalt ja iga hinna eest nõudma ning manguma.

Mida me siis tegema peaksime? Lühivastus oleks: me peaksime käituma soliidse ja enesekindla riigina. See tähendab, et me peaksime riigikogu ja valitsuse tasemel kõikumatult deklareerima, et Eesti-Vene suhete normaliseerumist takistab Venemaa soovimatus ühineda rahvusvahelise hinnanguga Nõukogude okupatsioonile ja selle rasketele järelmitele Balti riikides; et Eesti-Vene suhete raske seis kasvab välja just nimelt okupatsiooniperioodi tulemustest, mitte hilisemast ajast. Seega peaksime väljenduma selgelt ja üheselt, kindlalt ja liini hoidvalt, et oleme valmis Venemaa vabandused okupatsiooni pärast vastu võtma igal hetkel, kuid et me ei kavatse seni oodata pakiliste jooksvate küsimuste päevakorda võtmise ja lahendamisega.

Ühesõnaga, peaksime selgeks tegema, et vabandus on Venemaa, mitte Eesti probleem ja et oleme valmis kannatlikult ootama, kuni Venemaa leiab endas vabanduse esitamiseks jõudu ja suuremeelsust.

Mis puutub Konstantin Pätsi ametirahasse, siis siingi peaks Eesti lähenemine olema samasugune. Ametiraha tagastamine on Venemaa probleem. Eesti president ei oota, millal Venemaa president suvatseb Pätsi ametiketi talle kaela riputada. Eesti seisukohast on ametiraha õigusega meile kuuluv ajalooline eksponaat, mille tagastamist ootame, kuid mille tagastamist me ei pea poliitilist võimendamist vajavaks küsimuseks. Ammugi ei saa ametiraha Eesti seisukohast olla teema, mis varjutab kahepoolsetes suhetes muud aktuaalsed päevapoliitilised probleemid.

Teiste sõnadega, meie lähenemine ametiraha röövimise ja okupatsiooni tunnistamise küsimusele peaks olema selge, jõuline ja järjepidev. Põhimõtteliselt ootame me venelastelt nii vabandust kui ametiraha tagastamist, kuid me ei lase neil oma kahepoolseid suhteid juhtida viljatuks kemplemiseks nende kahe teema ümber.

Kindlasti leidub Eestis seesuguse pragmaatilise ja mõnevõrra kõrgi lähenemise vastu protesteerijaid. Siinkohal tahaksin juhtida tähelepanu aga sellele, et emotsioonid on poliitikas halvad nõuandjad. Ja kui viisteist aastat on Eesti-Vene tantsu juhtinud Venemaa meile sobimatute sammudega, siis nüüd peaks Eesti olema küpsenud tasemele, kus ta lihtsalt keeldub teatud tantsude tantsimisest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming