Välja, välja erakonna seest …

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Pärisorjuse kaotamisest meie õndsa keisrihärra Aleksander I poolt möödub Eesti- ja Liivimaal peagi kakssada aastat. Sa läksid vara ära, su töö jäi pooleli, tahaks veel tänagi Aleksandrile hauda järele hüüda. Pärisorjus kõiges oma salakavaluses ei ole aastal 2013 täielikus Eesti Vabariigis kuskile kadunud. Äriregistri teabesüsteemi andmetel on pärisorjusliku rõhumise all tubli viis protsenti Eesti täiskasvanud elanikest. Tõsi, seda on üldarvus ja protsendis vähem kui aastal 1813, kuid rahuloluks pole põhjust. Süsteem on ses mõttes riuklik, et nii mõnigi õigusteta olekusse langenud isik seda ise ei märkagi. On rahul, et on maad ja tööd ja ... Sakstel on ikka ja alati jätkunud taipu alamat rahvast üksteise vastu välja mängida ning mõnele n-ö vahekihi tegelasele (ja pole suurt vahet, kas ametimehe nimeks on kubjas või peasekretär) nurjatute teenete eest näiliselt suuremat vabadust pakkuda. Loomulikult räägin parteidest ja parteilastest, kellest muust. Usun, et vabad, see tähendab, erakonnastumata inimesed vaatavad aastast aastasse kasvava hämminguga oma erakonnastunud tuttavate või sugulaste toiminguid, eluviisi ja mõttemaailma muutumist. Loomulikult ei korda ajalugu end üks ühele, aga väiksema inimese valmisolek oma vabadusest loobuda signaliseerib sedasama, mida sajandeid tagasigi: elukeskkond pole iseseisvaks toimetulekuks piisavalt turvaline. Ja kes seda ebakindluse atmosfääri ära kasutada ei oska, sellest katusepakkujat ei saa ka.

Veider mõeldagi, et tagantjärele peetakse 1990ndaid ebakindluse ja sellele järgnenud kümnendit stabiilsuse ajajärguks, kui ometigi vabade inimeste hulk sõltlaste ja klientidega võrreldes kipub olema mäekõrguselt esimese perioodi kasuks. Millise innu ja veendumusega loodi pärast iseseisvuse taastamist sõltumatut ja neutraalset ning kodanikke ja avalikku huvi teenivat avalikku teenistust! Tõsi, tulised vaidlused selle üle, kas organiseerida avalik teenistus, see tähendab, riigi ametnikkond suletud karjäärisüsteemina või avatud süsteemina, kestsid aastaid. Kompromissina jäid välisteenistus ja jõuametkonnad karjäärisüsteemi kanda, mujal aga uskus ühiskond, et parima tulemuse annab see, kui igale ametivõimu tasandile on konkursi alusel juurdepääs kõigil, kel piisav haridustunnistus ja võimed ette näidata. Vastureaktsioonina okupatsioonikümnenditel pakutud parteilisele juhtimisele soovisid ametnikud ise, nagu ka reeglistikku kujundanud poliitilised otsustajad, et Eesti ametnikkond oleks professionaalne, tasakaalukas, otsustes objektiivne.

Just nende põhimõtete järgi kujundati ministeeriumide, ametite ja maavalitsuste juhtimine. Kantsler, maavanem, ameti peadirektor ja kõik, mis elas ja hingas sellest astmest allpool, oli endastmõistetavalt parteitu. Kuid nüüd, kuid nüüd?! Millalgi sajandivahetuse paiku koostasid avaliku halduse targemad pead avaliku teenistuse seaduse lisana avaliku teenistuse eetikakoodeksi, mille riigikogu ka seaduse osana heaks kiitis. Selle lühikese dokumendi punkt 13 fikseerib: „Ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse.”

Lihtne ja selge. Edasine (moraalimurrangu aastaist 2001/2003) on ainult liikumine loogilist ahelat pidi. Kas parteilisus võib seada kahtluse alla inimese objektiivsuse? Jah, loomulikult, sest nagu värske näitena riigi tsentristlikust pealinnast teame, ei ole tublidel kodukariõiguse alla kuuluvatel väikeparteilastel üldse iseseisvat otsustusvõimet või -ruumi, vaid ainult maksukohustus. Mis objektiivsest otsustamisest siin rääkida! Kuid tõuskem kõrgemale: kas maavanemad või ministeeriumide kantslerid saavad rahus langetada objektiivseid otsuseid parimale kättesaadavale teadmisele tuginedes, kui nad teenivad korraga kahte isandat, riiki ja erakonda, tervikut ja veerandikku? Võimalik, et saavadki, igaühe moraalse selgroo jäikuse järgi. Kuid kas see parim objektiivne otsustus, milleni näiteks erakonnastunud kantsler küünib, ka sellisena näib, kui see projekteerida eetikakoodeksi põhimõtete keskkonda?

Maavanematest, mis on tühjuse teine nimi, ei hakka siin rääkima. Moodsas suhtekorralduskeeles pöördudes: „Head Rita ja Paavo, te olete vaid ühe paberi ja ühe allkirja kaugusel sellest, et mitte ainult olla, vaid ka näida eetikakoodeksi p 13 ning oma parteitute ametikaaslaste väärilistena. Tehke see väike liigutus, millest võib saada merelaine, nagu Gustav Suits neid kirjeldas.” Miks ei võiks parteijooksust Eestis saada sama äge rahvussport, nagu on küproslastel sel nädalal kujunenud pangajooksust?

Ülalt alla, aste astmelt saab isiklik eeskuju puhastada ja taastada politiseeritud ja sellega vähemasti näivalt kahjustatud usaldusväärsusega avaliku teenistuse renomee, mis tal sajandivahetuse paiku oli. Pole põhjust väita, et avalik teenistus kokku kuidagi halb oleks, riigivalitsemisele mõjub aga kahtlemata negatiivselt see, kui valitud poliitilisel juhtkonnal on rohkem kui üks tee ametnikkonnani. Kui ainus tee on ametlik tee, siis on tagatud ka kvaliteet. Kui ametliku tee kõrval on võimalik ja kasutatav ka parteiline kõrvaltee, muutub iga kuldmünt kuivanud leheks, variseb iga liivale ehitatud maja.

Kala hakkab tervenema peast. Kui avaliku teenistuse ülematel astmetel isikud nähtavalt oma poliitilist sõltumatust, seega objektiivset otsustusvõimet deklareerivad, et olla kooskõlas eetikakoodeksi 13. punktiga, siis pole enam takistust kaskaadiefektile. Jutt pole siin ainult riigiametist ehk avalikust teenistusest. Veel enne, kui sügis ja munitsipaalvalimised koidavad, saavad kõrvuti ministeeriumiametnikega vähemaid parteistatud õdesid-vendi pärisorjusest välja aidata ka haiglajuhid ja koolidirektorid ning muud suuremat ja vähemat sorti otsustajad, kellele seni on paistnud (kuigi see nii ei ole), et nende elutegevuse ainus mõte ja võimalus on ronimine mööda parteilisi redeleid. Välja, välja, seal on värsket õhku ja vabaduse maitset. Esimesed tuhat väljujat (deklareerida Sirbi toimetuses) saavad aule lisaks ka auhinna!