Väike väikse riigi teooria

Jaan Kivistik

Riigid, kus lihtsalt ei jätku inimesi, kes ei oleks peaministri sugulase sõbrad või sõbra sugulased. Tänapäeva politoloogias arutatakse väikeste riikide puhul peateemana seda, kuidas nad saavad suurte kõrval püsida, kas neil saab olla mingit mõju maailma asjadele, hoolimata nende väiksusest, või kas mitte väikseks ei tee riigid end ise oma liig vaoshoitud käitumisega, madala enesehinnanguga. Teaduse seisukohalt on väikese riigi probleem tema suhted teiste, suurematega; väiksel riigil per se teaduse silmis olulisi siseprobleeme pole. Väike riik on kui algloom, mille siseehitusest pole mõtet rääkida. Väiksed riigid näivad püsivat pareminigi kui suured. Näiteks Euroopas – pisimad on vanimad. Monaco ja Andorra riik, riigikord, riik kui organisatsioon on püsinud peaaegu aastatuhande, San Marino varsti juba kaks. Euroopa suurriikide riigikord on püsinud paremal juhul ainult aastasadu, pigem aastakümneid. Muidugi on riigi suurus või väiksus määratud tema territooriumi või rahvaarvuga. Väike rahvaarv tuleb riigi püsimisele kasuks. Suured riigid surevad ise, väiksed riigid tapetakse, nad ei lagune, aga neid on kerge allutada. Küsimus on: miks nii? Muidugi pole ma esimene, kes räägib väiksest riigist per se. Klassikud, näiteks Aristoteles või Mihkel Mutt, näivad kinnitavat mu tähelepanekut ja täpsustavad mõndagi. Aristotelesele (Poliitika VII, 4.) on riik loomulik orgaaniline tervik, mis peaks olema mõõduka suurusega, sest rahva liiga suur hulk võib tekitada raskusi, olgu seaduste järgimises või sõbralike suhete püsimises. Suurus iseenesest ei ole mingi väärtus, esmatähtis on iseseisvus ja harmooniline funktsioneerimine, milles liiga suur territoorium võib hoopis takistusi tekitada. Kui Mutti uskuda (PM, 12. 2012), kehtib siiani väikese riigi kasuks argument, et seal on õdus, hubane olek, tuttavolemine või isegi sõbralik läbisaamine kõigi, vähemalt igale tema oluliste inimestega. See on väikses riigis võimalik, aga väga suures mõeldamatu. Väikeses riigis on sõpru igaühel suhteliselt rohkem, mittesõpru suhteliselt vähem. Küllap võime seda öelda siis ka riigi enese kohta: väiksel riigil on tema enese piires suhteliselt rohkem sõpru ja seepärast ta püsibki suurest riigist paremini. Kaalugem seda mõtet.

Kes on riigi sõbrad? Muidugi need, kes on riigiga positiivselt hõlvatud, kes oma rolli tõttu soovivad olukorra ehk riigi edasikestmist. Esiteks võimukandjad ise, kes moodustavad väikeses riigis suhteliselt suurema osa elanikkonnast kui suures riigis. Ja neile lisanduvad nende sugulased, sõbrad ja abilised. Muidugi pole see ahel lõputu, mingist määrast alates pole positiivne hõlvatus enam märkimisväärne. Tähtis on aga et, et väikeses riigis on positiivselt hõlvatuid suhteliselt rohkem. Kui riik on küllalt väike, on seal riigi püsimist soovivad jõud nii suures ülekaalus, et riik ei saa sisemistel põhjustel enam langeda. Riigi võimukandjate all ei peeta siin silmas mitte ainult parajasti võimul erakondi ja nende sõpru ja sugulasi, vaid ka legaalset opositsiooni ja ka nende sõpru ja sugulasi – ka nemad on huvitatud valitsemissüsteemi säilimisest, kuivõrd see pakub võimaluse kunagi võimule pääseda.

Või teisipidi: mingist määrast alates on riik nii väike, et tema sees puuduvad piisavad jõud, et riiki radikaalselt muuta, teda kukutada. Väike riik võiks olla igipüsiv, kui poleks, võimalik, et vaenulikku ümbrust. Erinevalt mingisse klassi kuulumisest puudub meil positiivse hõlvatuse ühemõtteline kriteerium, välja arvatud muidugi see, et positiivselt hõlvatud soovivad riigi edasikestmist. Positiivselt võib olla hõlvatud võimuga otsese seotuse või võimust tuleneva majandusliku kasu tõttu, aga samuti ka suguluse või armastuse või koguni ideoloogiliste veendumuste alusel. Klassivõitluse teooria kuuldavasti on universaalne, kehtib nii väikestes kui suurtes riikides. Meie teooria räägib vaid nii väikestest riikidest, kus lihtsalt ei jätku inimesi, kes ei oleks peaministri sugulase sõbrad või sõbra sugulased või presidendi nõuniku abikaasad või kultuuriministri kursusevennad või opositsiooniliidri abilised või parlamendihoone koristajad või ülikoolide rektorid jne.

Erinevalt Aristotelesest me enam ei mõista riiki (polist) inimeste loomuliku olemisvormina, kus inimloomus ja riigi loomus teineteist vastastikku määravad. Me mõistame (uusaegset) riiki pigem vahendina, mis peab rahuldama teatud hulga inimindiviidide teatud vajadusi ning kui ta neid enam ei rahulda, võib riik kui vahend olla vahetatud uue vahendi, uue riigikorralduse vastu. Üldjoontes selles igikestva (väikese) riigi probleem seisnebki. Aristotelese polis võiks probleemitult (tema meelest) olla igavene, sest polis on loomulik elukorraldus. Uusaegse riigi iga vormi igavene kestmine võiks olla problemaatiline, sest see on vaid loodetavasti parim ja seega parandatav vahend inimeste korraldamiseks.

Seda meie teooria välja näitama kipubki. Suur riik peab käituma ettevaatlikult, püüdma olla või vähemalt püüdma näida parima elukorraldusena oma elanikkonna jaoks. Ta on teadlik, et kui ta sellega hakkama ei saa, võib ta eluiga osutuda lühikeseks. Väike riik ei pea riigisiseselt kartma kedagi. Välisabi poole pöördumine, riigireetmine on niikuinii taunitav igal pool, olgu riigid suured või väiksed.

Mõõdupuuks, kuivõrd riik oma ülesandeid täidab, on, teadagi, eetika. Suuremale elanikkonna osale on väike riik väga sobiv ja pooldatav ning ainult mingi vähemus vajab või soovib eetikat mõõduriistana. Miks peaksime tingimata eeldama, et väike riik on oma vähemuse suhtes ebaeetiline? Miks ei võiks igipüsiv riik olla loomupäraselt, läbinisti eetiline? Kas ei räägi selle võimaluse vastu viis, kuidas, millest tehakse eliiti. Riik, see on eelkõige eliit? Kõige targemad, kõige julgemad, kõige otsustusvõimelisemad, kõige teovõimelisemad, kõige töökamad … kõige edukamad, kõige jõukamad – see on eliit.

Juba Platon nurises selle üle, et kuigi täiuses juhiksid riiki need, kes on targad, need, kes teavad, kuidas maailmas asjad tegelikult on, tõustakse valitsejaks hoopis muude omaduste alusel. Valitsejaks saadakse paremal juhul tänu kõrgele päritolule, halvemal juhul suure auahnuse või suure rikkuse tõttu, halvimatel juhtudel rahva rumaluse või koguni oma iseloomu rikutuse tõttu („Poliitika” VIII-IX). Üldisemalt öeldes oodatakse võimul olijalt ühtesid omadusi, tegelikult aga viivad võimu juurde teised ning sellisel viisil kehtib seos tänini. Üks tarkus on see, mis aitab ametis tõusta, teine see, mis ametikohale jõudmisega kaasneb (informeeritus), kolmas see, mis väljendab soovmõtlemist, missugune on üks unistuste tarkus. Ja nii on eliidi kõigi atribuutidega.

Riik on sunnitud üllaid tegusid tegema sedavõrd, kuivõrd ta on selleks sunnitud. Väike riik on surematu. Surematu riik ei karda midagi. Surematus riigis neid, kes võiksid tema moraalitust veenvalt näidata, lihtsalt pole, võib-olla. Küllalt väiksesse riiki ei tarvitse olla jäänud ühtegi angažeerimata intellektuaali, kelle kohus ja võimalus oleks välja öelda, et riik on kõlvatu. Kas Eesti on väike riik, vaat selles on praegu küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming