Väike, põhjamaine, kristlik?

Hasso Krull

Eesti kultuuri nimetatakse sageli „väikeseks kultuuriks”. Selline suhtehinnangul põhinev otsustus on täiesti õige, kui Eestit võrreldakse mõne kultuurikooslusega, millel on rohkem koostisosi või mis väljendub suuremates mahtudes, nagu näiteks euroopa kultuur, aafrika kultuur, india kultuur, saksa kultuur, prantsuse kultuur jne. Sealsamas jätab  see hinnang arvestamata tõsiasja, et enamik maailma kultuurikooslusi on mahult tunduvalt väiksemad. Keel, mida kõneleb miljon inimest, ei ole iseenesest sugugi väike keel. Kui me nimetame oma kultuuri alati „väikeseks”, paljastame sellega ebateadlikult oma salajase suurusehullustuse: võrreldagu meid alati ainult kõige suurematega, kellega me kõige rohkem tahaksime sarnaneda! Kõige halvem on siin see, et niisugune väärtusotsustus  halvustab silmakirjalikult paljude rahvaste kultuuri, mis võib olla vähemalt sama huvitav kui eesti kultuur, aga ei paista silma suurte arvudega.

Mõnevõrra põhjendatum tundub see, kui määratleme ennast „põhjamaise kultuurina”. Kuigi Eesti ilmastik pole sugugi karm, võrreldes arktiliste või subarktiliste paikadega, on meie eluviis paratamatult põhjamaisem kui enamiku nende kultuurikandjate  oma, kellega tihedalt läbi käime. Samas ei pea alati paika kõik „põhjamaisust” kirjeldavad stereotüübid, mida oma identiteedi kinnitamiseks kasutatakse. Eriti eksitav näib arusaam põhjamaisest individualismist, mis aetakse hooletult segi modernsele massiühiskonnale tüüpilise indiviidikultusega. Kui uurida eesti pärimuskultuuri, ei jää sellest sugugi muljet, et meie kogukondlik elutunne oleks olnud kuidagi nõrgem või hajusam kui  lõunapoolsetel maadel. Veel XIX sajandi pulmakommetes paistab kogukondlik ühistegevus hästi silma ega erine põhimõtteliselt lõunamaistest kommetest; erinevad vormid tulenevad pigem traditsioonist kui geograafilisest asendist.

Viimasel ajal on hakatud „väikesest” ja „põhjamaisest” kõrvale põikama väitega, et eesti kultuur olevat tegelikult „kristlik kultuur”. Eestis on ju XIV sajandist peale ehitatud  tublisti kirikuid, ja XVIII sajandi alguses tõlgiti põhjaeesti keelde ka piibel, mis on omajagu mõjutanud kirjakeele arengut. Rahvausundiski on selgeid laene kirikukirjandusest, issameiet on kaua kasutatud loitsuna ja teataval perioodil on kristliku kuradi kuju hakanud segi minema müütilise tegelasega, keda on nimetatud vanapaganaks. Eks ole me siis mingil viisil sarnased Venemaa, Vahemere maade või Lääne-Euroopaga? Ja eks ole  me vähemalt „kristlikkuse” poolest natuke endast suuremad, ja piiblitraditsiooni kaudu natuke ka lõunamaisemad? Ometi on just see viimane enesemääratlus eelmistest veel hapram ja problemaatilisem. Kristlus on oma olemuselt teispoolsusele suunatud usund, mitte siinpoolse maailma pühitsemiseks loodud sümbolisüsteem. Kõik, mida me tänapäeval pikemalt mõtlemata paigutame „kristliku kultuuri”  raamidesse, on ajapikku üle võetud paganatelt – alates risti sümbolist, jõuludest ja ülestõusmispühadest. Paljudele noorpaaridele meeldib tänapäeval kiriklik laulatus, kuid keegi ei ütle neile, et abielu on muistne paganlik tava, mida kirikuisad pidasid patuseks jõleduseks.

Niisiis oleks palju õigem öelda, et kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui  see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik. Õige on kindlasti see, et kristlik kirik on Eestis kaua aega korraldanud teatavaid võimusuhteid. Kuid see ei muuda meie kultuuri sugugi „kristlikuks kultuuriks”. Palju täpsem ja sisukam oleks nimetada eesti kultuuri  euroopalikuks kultuuriks: selline määratlus ei rõhuta tingimata meie suhtelist „väiksust”, ei tähtsusta liialt geograafiat ega tõsta ka ülemäära esile kristluse ja paganluse dramaatilist konflikti meie ajaloos. Ma ei tea, miks just „euroopalikkuse” määratlust seni nii sageli on välditud. Euroopa ei ole ju midagi kauget, uhket ja suurt, vaid täiesti igapäevane kultuurikooslus. Meie eelajalooline „soomeugrilikkus” iseloomustab samuti ennekõike meie eriasendit Euroopas. Miks mitte võtta see lihtsalt omaks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming