Vabastaja Chopin

Kaarel Tarand

USA Metsiku Lääne vallutamisel sai indiaanlaste maa uueks omanikuks see farmer, kes jõudis maha märgitud piiritikuni pärast võidujooksu esimesena. Eestlaste maa jagamisel XIII sajandi alguses sai uueks omanikuks see valitseja, kelle preestrid jõudsid küla või kihelkonna esimesena ära ristida.    

Nüüdsed kombed pole ammugi nii barbaarsed, vallutuspoliitika käib kultuuriliste abinõudega. Kultuuri-imperialism, „kultuuri toomine”, lihtne ja loomariigis üldtuntud märgistamine – kõigil neil oleks justkui halvustav maik õilsa idee kõrval, kuid see ei muuda asja sisu. Iga rahvas on uhke oma suurkujude ja saavutuste üle ja tahab neid teistele tutvustada. Oma kultuuri levitamiseks teiste rahvaste seas on paljudel Euroopa riikidel oma nõukogud ja instituudid. Selline instituut on ka Eestil, kuid mulle ebaselgetel asjaoludel ei ole sellel õnnestunud korraldada kindral Laidoneri poni kuju püstitamist Trafalgari platsile Londonis ega Jakob Hurda rahvaluulekogu  monumenti Talvepalee ette Peterburis. Isegi Helsingi Esplanaadile pole jaksatud ühtki eesti suurmeest sokutada, häbilugu. Administratiivne suutmatus?       

Tallinnas kujundati Vabaduse väljak pärast aastaid parklana vindumist ümber riigi esindusja tseremooniaväljakuks. Rahvusriikluse kontekstis tähendab see, et väljaku täitmisel esemelise kultuuriga (sh kunst) peab tavalisest teravamalt tähele panema paigutatava sobivust riigi-ideega, meiega, Eestiga (seda teati juba 90 aastat tagasi, kui vallutaja Peetri kuju väljakult maha võeti). Ma ei taha sellega  väljakult mingit patriootilist steriilsust nõuda, vaid ainult rõhutada, et iga liigutus, mis seal tehakse, paigutub sümboolsust täis keskkonda. Ja seda keskkonda peaks sidusa tervikuna hoidma, mitte vürtsitama juhusliku näppusattuvaga. Aga nüüd juhtub nii, et meie liitlased ja sõbrad poolakad („meie omad”, nagu Viljandi preester ja kroonik Fabricius neid juba 400 aastat tagasi nimetas) on avaldanud soovi oma kultuurihiiglase Fryderyk Chopini auks ja  200. sünniaastapäeva tähistamiseks Vabaduse väljakul ühe pingi avada. Pingi, mis hakkab Jaani kiriku ees Chopini teoseid ette kandma, kui sellele istuda. Kena küll, poolakate motiividest võib aru saada. Sellised liigutused ja soovid on osa riigiturundusest ja kõrvuti Chopiniga (kelle plaadistused nad veebruaris ka avakosmosesse tiirlema viisid) tõmbab Poola Tallinnas mälestustahvliga tähelepanu ka oma hiljutisele vabadusvõitlusele Solidarnośći  (mitte Solidarnosti, nagu arvatakse Tallinna linnavalitsuses) raames.   

Kuid kevadist endisesse Ararati viinapoodi  ruttavat korstnapühkijat meenutades tekib põhjendatud küsimus, kas siis pealinnas kehtiva korra järgi võibki igaüks oma raha eest püstitada monumente, kuhu tahab – peaasi et see linnakassale midagi maksma ei läheks. Kas ei peaks kellegi soovide täitmise asemel linnavõimul endal mingi kesklinna monumentide paigutamise-tellimise üldplaan olema?     

Chopin on vaieldamatult suur helilooja, kuid esimese kättejuhtunud veebiedetabeli järgi klassikute pingereas alles 12. kohal. Tähendab, Tallinna võib ohustada veel vähemasti  11 pingi paigutamise nõue valdavalt Saksamaalt, Austriast ja Venemaalt. Kui Chopin, siis miks mitte Beethoven, Bach, Mozart ja Stravinski? Ja see on ainult heliloojate rida. Mida arvata inglaste võimalikust taotlusest teha üle tänava vene teatri vastu üks Shakespeare’i Globe’i koopia, ehe inglise teater? Kui hispaanlased pakuksid, siis suure Tomás de Torquemada enda konstrueeritud hispaania saapa koopia võiks linnavalitsuse hoone ette  küll kenasti ära paigutada märgina avaliku võimu koostöövalmidusest linnakodanikega. Tõsisemalt on küsimus selles, miks me oma territooriumi ei kontrolli ja mõtestatult ise kasutada ei suuda ning loome kingitusi vastu võttes tuleviku seisukohalt ebamugavaid, kui mitte ohtlikke pretsedente. Samuti selles, kas siis oma rahvuslike suurkujude nimekiri on lõplikult ja täielikult ammendatud, et ruumitäidet liitlasrahvastelt laenama peame. 

Paigutades Vabaduse väljakule Chopini pingi, jätame endale ainult õrna lootuse, et poolakate teost ei saa lähiajal innustust kümned Tallinnas paiknevad välisesindused. Mida öeldagi hiinlastele, kes tahaksid Chopini pingi kõrval eksponeerida esimees Maod ja tema kultuurirevolutsiooni? Üks kultuur ju puha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming