Vabaduse monument, vabadussammas, Vabadussõja monument –milline ja kelle jaoks?

?es kirjutanud Reet Varblane

 

 

Andres Alveri, Veljo Kaasiku ja Tiit Trummali Vabaduse väljaku rekonstrueerimise 1998. aasta konkursi võidutöö (vaade Tallinna Kunstihoone katuselt).

Võrumaalt Urvaste vallast Rande talu põllult toodud kivi tähistab Harjumäel tulevase vabaduse monumendi asukohta.  Piia Ruber

 

 

 

Vene revolutsiooni kujutav Eisensteini kuulus film “Oktoober” algab tsaar Nikolai II kujuga, mille ründav rahvahulk nööridega soklilt maha tõmbab. See akt sümboliseerib filmis Romanovite dünastia kokkuvarisemist. Vene impeeriumi hukku kirjeldavas loos asendavad skulptuurid näitlejaid ja kogu sümboolika antakse samm-sammult edasi just skulptuurivormi kaudu. Eisensteini ei huvita kujude kvaliteet, vaid nende võime kehastada ja kanda ideesid, seisukohti. Seega on skulptuur totaalselt ideoloogia kandja.

 

Rosalind Krauss, “Passages”

 (Macula, 1997)

Refereerinud Aili Vahtrapuu

 

Hendrik Olvi Vabadussõja monumendi üks mudelitest (1926).

 

Vestlusringis osalesid poliitik, peatselt väljakuulutatava žürii liige Küllo Arjakas, skulptor Aili Vahtrapuu, arhitektid Villem Tomiste, Andri Ksenofontov, Arvo Rikkinen, kunstiteadlased Heie Treier ja Reet Varblane.

Idee

Reet Varblane: Kui nüüd 2006. aastal rääkida vabaduse või Vabadussõja monumendist, nagu see praegu riigikogu otsusega on paika pandud, milline see peaks olema? Olgu see vabaduse- või Vabadussõja monument, ikkagi peame ju silmas midagi, millest peab saama Eesti riigi esindusmärk, mida hakatakse kasutama logodel, kuhu tuuakse väliskülalisi, mis peab kujunema kohaks, mille kaudu saame oma riigi identiteeti määratleda.

Heie Treier: Mul on küll üks positiivne ettepanek, mis tuleneb aastatepikkusest kunstiteaduslikust tegevusest, see idee on avaldatud ka 2005. aasta 2. numbris kunst.ee. 1920ndatel tegi Vabadussõjas osalenud kunstnik Henrik Olvi kolm vabadussamba kavandit, mis praegu on Eesti Kunstimuuseumi fondis. Tollal olid need esteetilises mõttes liiga radikaalsed, et neid oleks saanud teostada. 1920ndatel reprodutseeriti need vaid postkaartidena. Kunstnik osales ise Vabadussõjas ja kaotas seal osaliselt kõrvakuulmise. Ta oli üks paljudest kunstnikest, kes läks teismelisena vabatahtlikult sõtta, samamoodi nagu ka Ferdi Sannamees. Tema Tallinna reaalkooli juurde püstitatud langenud koolipoiste monument on vaieldamatult üks õnnestunumaid Vabadussõja monumente toimib praegu riikliku pärjapanemise kohana.

Aili Vahtrapuu: See on hea mõte, kuid minevikuautorit valides rõhutame, et meie generatsioonis loojaid, linnaruumis mõtlevaid kunstnikke, arhitekte ei ole. Olvi kavand on tänapäeval tavaline kunstiakadeemia skulptuuri-, disaini- või arhitektuuriosakonnas lahenduse leidnud kompositsiooniülesanne. See on lihtne kena ruumiline vorm.

H. T.: Need kavandid on 1920ndatest. Sama võidakse tulevikus öelda tänapäeva kunstnike loomingu kohta. Olvi kui Eesti Kunstnikkude Ryhma liige ei teinud kohe kindlasti mitte lihtsalt ilusat kompat nagu praegused tudengid, vaid lõi religioosse dimensiooniga visuaalse vaste vabaduse ideele, mille eest ta oma tervisega oli maksnud.

A. V.: Algatuseks võiksime siiski vabaduse mõiste sümbolina selgeks mõelda. See sümbol (sümbolid ) peaks aktiveerima ruumi, mis kuulutab just meie vabaduse tähendust kõigile.

R. V.: Praegune konkurss ei näe mitte abstraktse vabaduse monumendi, vaid konkreetsemalt Vabadussõja monumendi püstitamise. Millegi, millel on tugev meenutuslik, langenute mäletamise nostalgiline moment. Ma ei ole kindel, kas see peab nii olema.

A. V.: Eelmise konkursiga võrreldes on nüüd mindud väga ühetähenduslikuks: tegeleme otseselt minevikuga ja unustame tänase. Postmodernistliku kujundikeele puhul hakkab toimima alltekst: kujund tähendab mitut asja, sõdur pole alati positiivne (või negatiivne), sõdurit võib edasi anda kuubiku, varju või valguse abil.

R. V.: See monument peab olema soe, kodune, positiivne. Märkima mitte isegi niivõrd sõda, s.o leina, mälestamist, ega ka võitu, s.o enesekehtestamist, vaid vabaduse säilitamist. Kuid see on ka riigi sümbol: kehtestasime ennast, saime oma riigi sõja ja võidu tõttu. Aktiivsuse moment peab jääma.

H. T.: Nõukogude ajal püüti Vabadussõda meie mälust ära kustutada. Seetõttu me võib-olla ei tajugi, kui fundamentaalselt tähtis see sündmus oli.

R. V.: Kui 1990ndate algul võisime uhkusega Vabadussõja üle ohata, olla täis patriotismi, siis praegu on arusaam meie oma vabariigi algusest sootuks ambivalentsem: valitsused vahetusid tihedamini kui kord aastas, ühed rikastusid ka teiste arvel. Kelle jaoks see riik oli, mida sellelt oodati? Nagu praegu: vabaduse ja iseseisvuse üle oleme õnnelikud, aga oma riigiga ei olda rahul.

A. V.: Jah, kas vabaduse puhul ei peaks rõhutama just tarkust kehtestada ja tarkust valitseda, loomisfaktist üksi on vähe. Eelmisele generatsioonile oli väga tähtis sõda ja võit, järgmine generatsioon peab võitu hoidma. Säilitamise tarkus nõuab tihti rohkem kui kehtestamine. See ei tohiks olla ainult sõja monument. Vabadus kui tarkus ei ole ainult sõda.

Väga raske on ka väljastpoolt analoogi leida, meie riik on nii väike, meil on kõik isemoodi toimunud.

Villem Tomiste: Monument peab olema fotogeeniline. Kui hakata vaidlema, mida sellega ikkagi tähistada, kas vabadust, võitu, ohvreid, siis riigi sümbolina peaks see suutma kätkeda seda kõike. Arvan, et teatud vertikaalsus on sellise märgi juures oluline.

Andri Ksenofontov: Monumendil peaks olema ka linnaruumiline väärtus, näiteks turistidele, kes ei tea meie ajaloost mitte midagi. Monument on avatud ju absoluutselt kõigile: kui mingi katastroofi tulemusena jääb püsti vaid see monument, siis ka neile uutele inimestele, kes asustavad Tallinna, peab see monument midagi ütlema.

Küllo Arjakas: Naljaga pooleks: kõigepealt peaks püstitama monumendi kõikidele inimestele, kes 1920ndate algusest, seejärel 1930ndate teisel poolel, siis vahelduva eduga 1990ndate teisel poolel ja siis ka aastatel 2001-2002 ning 2004-2005 on selle monumendiga tegelnud. Püstitada mälestusmärk sellele tööle ja energiale, mis vabadussambale on siiani kulunud, ja alles siis võiks suure samba ette võtta.

Tõepoolest on teoreetiline variant võtta üle midagi olemasolevast, kas siis see Olvi töö või otsida midagi 1937. aasta konkursitöödest või võtta aluseks mõni 2002. aasta konkursi töödest. Või kuulutada välja uus ideekonkurss? Praegu on selge, et tegemist on uue žüriikomisjoniga ja selle eesmärk on fikseeritud uue ideekonkursiga. Ideekonkursist sambani on veel tükk maad. Võimalik, et selleks tuleb kokku eraldi komisjon, mis on märksa erialalisem. Vanade tööde ülessoojendamist ise ei pea eriti sobilikuks.

 

Mälestusmärkide taaspüstitamiste juures on olnud üsna selged ringkonnad, just vanad võitlejad, kes tahavad saada selgeid figuraalseid ja rohke tekstiga mälestusmärke. Mida rohkem on tegemist kunstnike-arhitektidega, seda enam eelistatakse sümboolseid, mitmetähenduslikke mälestusmärke. Sobilikku kompromissi leida on keerukas.

Ilmselt 1930ndate lõpul oleks vabaduse monument riigi toel püsti pandud, kui Eesti ajaloo normaalne areng ei oleks 1940. aastal katkenud. Tõsisem plaan oli teatavasti ikkagi 1943. aastal seoses Eesti Vabariigi 25. aastapäevaga. Kui nii oleks läinud, siis ilmselt oleks see sammas hiljemalt 1950ndate alguseks purustatud ja nüüdseks taastatud ja kogu küsimus oleks ammuilma päevakorrast maas.

Kui nüüd vaadata 1990ndate Eesti protsesse, siis oli  üldine märksõna “restauratsioon”: Eesti riigi ja endiste omandisuhete, vanade sammaste taastamine ja hävitatud raamatute taasavaldamine. Mitte aga suure uue samba püstitamine. Suure vabadussamba jaoks ei tekkinud 1990ndatel kriitilist massi, sest vabadus, mis puudutab kõiki, jääb ka mõneti abstraktseks ega ei kutsu nii energiliselt tööd tegema. Iga seltskond püstitab ikka uusi väikseid mälestusmärke, mille peale kunstiteadlased nina kirtsutavad. Kogu Eestile oluline mälestusmonument ongi jäänud tagaplaanile, sest kriitilist massi pole siiani tekkinud. Kujutan ette, kui see komisjon kokku tuleb, siis tuleb ka sellele teha nii öelda järeleaitamisetund, et komisjoniliikmed selgelt hoomaksid, mis senini on tehtud ja miks nii on läinud.

Ebaõnnestumiste põhjus võib olla ka see, et senised konkursitingimused on olnud üsna üldsõnalised ja kohati liialt laiahaardelised. Isegi 1936. aastal Vabaduse väljakust rääkides peeti silmas suurt piirkonda, mis hõlmas ka Suur-Karja ja Roosikrantsi tänava. Ka mõnedes hilisemates variantides on Vabaduse väljak oma pikendustega ulatunud peaaegu Hirveparki välja. Äärmiselt lai territoorium. Tingimused tuleb võimalikult täpselt välja töötada, lokaliseerida selgelt koht ja mälestusmärgi  ruum ja siis saab edasi minna.

Eesti riigi 90. aastapäev on aga konkreetne tärmin, mis sunnib liialt kiirustama – 2008. aasta veebruar on väga lähedal. Vaja on uut konkurssi, hindamine, näitust ja avalikku arutelu, linnal on oma detailplaneeringud jm protseduurid, mis võtavad aega. Kuid kindlasti tahaksid repressioonide all kannatanud vanemad inimesed osaleda selle samba avamisel. See oleks kingitus neile. Nii mina kui paljud teised, me tunneme võlga nende ees.

A. V.: Nende ootus on suunatud minevikku, ehitatav objekt aga jääb pikaks ajaks tulevikku. See peab end pidevalt arenevas linnaruumis 10, 20, 50 aastat kehtestama ja kandma sõnumit, tekitama enda ümber uue piduliku ruumi. Me kas loome omas ajas või restaureerime? Loomisakti pole võimalik nihutada minevikku.

Restaureerimise kires oleme taastanud palju selliseid asju, millel ei ole kunstilist-vormilist kvaliteeti. Meie ülesanne on luua oma oskustele vastavalt oma keeles, jäädvustada oma aega. Ka meie ajastu monumendil on oma kriteeriumid, elame ju XXI sajandi globaalses maailmaruumis.

K. A.: Praegu on veidi ähmane seegi, milleks seda sammast ikkagi vajame. Meenutagem selle epopöa viimast etappi, mis algas Lihula monumendi kurikuulsa mahavõtmise järel, kui poliitikutele tundus, et kogu selle jama tasakaalustamiseks tuleb vabaduse monumendi teema taas üles võtta. Erakondade ühisavalduses oli algselt öeldud, et toetame Eesti Vabariigi iseseisvuse eest langenutele ja hukkunutele ning võõrvõimude vägivalla ohvritele mälestussamba loomist. Juba siingi on kaks poolt: võitjate võidukus ja samas kaastundlik, mälestav pool. Ja kokku peaks see veel olema vabaduse monument? Järgnenud erakondade ümarlauas otsustati Eesti Vabadussõjas võidelnute memoriaali kasuks. Vabadusvõitluse alguseks võib pidada aastat 1206 ja selle lõpuks viimase metsavenna langemist. Nii on need variandid kõikunud siia-sinna: mõnest konkreetsest sündmusest kuni abstraktse vabaduse sambani.

Kui vaadata vabariigi valitsuse korraldust, siis sealgi on dualism säilinud: komisjoni kutsub kokku ja selle tööd juhib esimees ja selleks on nimetatud peapiiskop Andres Põder, samas vastutab komisjoni töö eest kaitseminister Jürgen Ligi. Üks kutsub kokku ja juhib ning teine mees või institutsioon vastutab. Selline õnnetu dualism on sisse kirjutatud isegi komisjoni töökorraldusse. Eks vastutus pandi kaitseministrile, sest rahastatakse riigi eelarvest Kaitseministeeriumi kaudu.

Kui see sammas püstitatakse ja kui enne tekib ühiskonnas arusaam, et nüüd on aeg küps, et nüüd leiti parim lahendus, siis on see üheks monumendi omaksvõtmise eelduseks. Ka siis, kui kellegi ootus oli ehk midagi muud. Sammas kui selline, selle valmimine, avamisetseremoonia peaks suutma jätta seljataha kõik lahkarvamused.

A. K.: Siin on kaks poolust: populaarne ja professionaalne. Eesti viimase aja ajaloos on kõik otsused võetud vastu nii-öelda professionaalsel tasandil. Populaarne tasand, et inimene tänavalt oleks arutlusse kaasatud, on haruharv nähtus. Kui seekord vabaduse sammas teha populaarsel tasandil, nii nagu rahvas tahaks, siis see oleks tervendav. Professionaalid peaksid mõrupilli alla neelama, kui tulekski Kalevipoeg hobuse seljas või härja ja adraga kündmas.

A. V.: Ajaloos on selline näide juba olnud: skulptor Paluteder kulutas 50ndatel ja 60ndatel palju uksi sooviga püstitada Tallinna keskväljaku ringile suurt Kalevipoja ratsamonumenti. See oli aastaid terav ja tuline teema. Miks seda siis ära ei tehtud?

V. T.: Kas nüüd siis Kalevipoeg suure autoga?

A. V.: Veel on puudutamata küsimus, kes võivad konkursist osa võtta. Kas see on rahvusvaheline konkurss? Kas see on kurioosum, kui meie Vabadus(sõja) monumendi konkursi võidab Venemaa Föderatsiooni kunstnik koos Hiina Rahvavabariigi kunstnikuga?

R. V.: Miks see ei võiks olla hiinlane ja venelane, kui nad on empaatiaga suhtunud meie ajalukku, meie enesemääramise õigusesse ja pakkunud välja superhea lahenduse?

A. V.: Aga kuidas suhtub sellesse vanem põlvkond, kellel on veel otseseid mälestusi Vabadussõja-järgsest ajast? Kardan, et nad ei lepi sellega.

Konkursi žüriisse peaks kindlasti kaasama väliseksperdid, kes oleksid üle siinsetest emotsioonidest, kes on neutraalsed ja tahaksid, et Eesti saaks linnaruumi väärika ja kaasaegse objekti, monumendi.

 

 

Koht

K. A.: Kohavaidlused on nüüdseks vististi lõppenud: vabadussamba rajamise kohta on väike kivi maha pandud ja see määrab suuresti piirid ning ka võimalused.

R. V.: Mida peaks monumendi koht endas sisaldama? Kes ja kuidas peavad sinna ligi pääsema? Mida seal tegema hakatakse? Kui suur see koht peab olema?

K. A.: Suurte vabadussammaste juures viiakse tavaliselt läbi tseremooniaid: protokollinõuded, kaitseväelaste vandetõotused. Kuid tseremooniate läbiviimiseks on see koht väike. Ilmsesti on vaja suuri ümberehitusi, mullatöid, et trepp oleks laugjas, sest praegu on vanematel inimestel üsna raske sinna üles saada. Eeldame, et see koht ikka jääb samaks, sest muidu algavad uued vaidlused.

A. K.: Monument on ju vähem või rohkem ikkagi objekt, mille edukuse tagab see, mida inimene, kes sealt mööda kõnnib, sinna juurde kõnnib, seal siis tegema hakkab. See on arhitektuuri küsimus. Mida hakatakse argipäevadel selle monumendi juures tegema? See peab olema atraktiivne, et inimesed läheksid sinna kui kohtumispaika. See peab paistma paljudele tänavatele, et seda nähtaks. Monument võib fikseerida väljaku keskpunkti.

H. T.: Meie muutuva aja ning igavikule suunatud monumendi idees endas on vastuolu. Eesti vabariik on ju killustunud huvigruppideks. Kuidas need suudavad ja tahavad suhestuda riikliku märgiga? Kuigi on selge, et seda monumenti teeme eelkõige iseenda jaoks. Iga kodanik peaks suutma vahetevahel ka riiklikult mõelda: Eesti on ju väike riik, oleme väike rahvas. Riiklik eneseväärikus puudutab meid kõiki.

A. K.: Olen ka ise skeptiline. Eelkäijate liivajooksnud töö tekitab skepsist veelgi: ajakirjanduseski on nimetatud vabaduse monumendiga seonduvat nüriks, tühjaks tööks, ajuvabaks vaidluseks. Taust on raske. Võrreldes eelnevaga on koht üsna lokaliseeritud, kuigi vahepeal kõneldi ka lauluväljakust, suurest kesklinnaplatsist. Mõttetegevus on keskendunud nüüd ikkagi Harjumäe nõlvale, mille keskel kivi on. See määrab ka parameetrid.

V. T.: Oluline pole mitte ainult monument ise, vaid ka selle lähiümbrus. Kui tuleb välja, et monument ei mahu poole nõlva peale ära, siis peaks ettevalmistav komisjon ka sellega tegelema. Siis tuleks see tõsta mäe otsa tagasi.

A. V.: Ei saa lähtuda mõttest, et teeme monumendi ja istutame selle siis ükskõik kuhu. Koht ja objekt toimivad koos, ka kontseptuaalselt. Kas see on just vertikaalne sammas ja kas see hakkab linnasiluetis kaasa rääkima? Mis vaates, mis suunas? See peaks konkursi tingimustes paigas olema. Kui arhitekt esitab võistlusele kavandi, ei paku ta eriti palju vaateid, vaid tihti sellise vaate, mis tundub talle endale sümpaatne. Hiljem kohtame üllatusi. Seda saab arvutis läbi mängida, määratud paika tuleks panoraamses mõttes kontrollida.

Arvo Rikkinen: Muinsuskaitse eritingimused on välja töötatud: bastioni seina võib lahti kaevata. On selge, et monumendi ümbruses peab saama paraade läbi viia. Ja argipäevadel saab sellele anda teisi funktsioone: talvel kas või liuvälja teha, suvel korvpalli võistlusi, muusikaüritusi korraldada. See koht ühendab Toompead Vabaduse väljakuga, peaks küll käidava koha peal olema.

A. K.: Üks suur põhjus, miks me ei kujuta vabaduse monumenti ette on see, et me ikkagi ei kujuta Vabaduse platsi ette – me ei kujuta seda ka tühjana ette.

A. R.: Monument ja omandivaidlused on takistanud Vabaduse väljaku väljaarendamist. Kui Alveri-Trummali-Kaasiku 1998. aasta konkursi võiduprojekt oli avalikuks arutamiseks väljas, siis hakati protestima, miks seal pole vabaduse sammast. 1998. aastal ei olnud veel okupatsioonide muuseumi, siis oli idee pikendada väljakut tenniseväljakute arvel ning siduda monument muuseumiga. Nüüd müüs Kalev tenniseväljakud. Omandivaidlused käivad, igaühel on oma nägemused ja nii see kõik venib.

Vabaduse platsil on hästi palju tühja ruumi: küsimus ongi, kuidas tuua väljakule igapäevast suminat, aktiivsust. Praegu täidavad seda tühjust autod: võib-olla polegi neid autosid nii palju, aga need on väga agressiivsed. Vastukaalu väljaku tühjusele peaks tekitama vabaduse monumendi piirkond.

R. V.: Väljakus endas peaks pinget olema, kasvõi pingestatud tühjust.

A. R.: Vabaduse platsil on ainult üks serv ja kirik. Kui tahta melu sinna tuua, siis peakski põhjapoolne sein aktiivselt suhestuma platsiga, sest lõunapool on varjus ja läänepoolel on autotee.

K. A.: Vabaduse väljakut on üsna raske kujundada meluplatsiks praeguse liiklusskeemi juures. Loota, et Vabaduse väljakust saaks kohvikuväljak tavalises mõttes, vist ei tasu: pidev liiklusmüra, heitgaasid jms.

V. T.: Võib-olla see isegi pole oluline, sest suure esindusplatsi juures on tühjuse moment vajalik. Meil on ju erinevaid platse, Raekoja plats jt. Kui võtta ette bastionaalvöönd, siis iga natukese aja tagant on selline koht, kuhu varem või hiljem tekib nii-öelda meluplats. Igal pool pole vaja teha samasuguseid asju. Vabaduse plats võib jääda külmemaks: las jääbki kohaks, kus marsime, kus peetakse esindusüritusi.

A. K.: Kas Vabaduse väljak tuleb ühel tasandil?

A. R.: Trepid lähevad alla maa-alusele tasapinnale.

A. K.: Miks treppe ikka vaja on? Need lõhuvad ju väljaku proportsiooni. See on ju kolmandik kogu väljakust.

A. V.: Trepp pole ju ainult kõndimiseks, trepil võib olla mitmeid funktsioone: trepil saab istuda, päevitada jne.

A. K.: Üks väga ilus Itaalia väljak on Püha Peetruse väljak. Seda ei hakatud planeerima Jumala kujutamise ideest või milliste kontuuridega võiks olla kolonaad, vaid alustati sellest, et fikseeriti väljaku keskpunkt. Keskpunkti määras ära territoorium. Keskpunkti obelisk paistab igale poole. See on vaieldamatult maailma üks edukamaid väljakuid, kus elu kihab. Meie tahame aga kolmandiku oma väljakust maa alla viia. Kas transpordiskeemid on juba modelleeritud või minnakse taas katse ja eksituse meetodi peale, et vaatame, kuidas kõik kujuneb? Pole mingit mõtet peaväljakust auku teha.

A. R.: Lennart Meri küsis kunagi minult, kas Toompea mäe sisse ei saaks parklat ehitada? Me ei pääse autodest, midagi pole teha. Maa jäägu inimestele, autod mingu maa alla. Maa all on mitu parklakorrust. Autosid ei hakka mitte keegi jätma linna taha või äärelinna.

A. K.: Probleem on ju selles, et enamus linnaterritooriumist on privatiseeritud, linna ei saa planeerida. Meil ju puudub korralik Tallinna üldplaneering, detailplaneeringust kõnelemata. Ka Vabaduse väljaku maa-alused parklad ja poed on ehitus- ja arendushuvi. See määrab lõppude lõpuks Vabaduse väljaku ja ka monumendi saatuse.

V. T.: Väljak tuleb võimalikult ruttu ära teha, sest muidu liigub linna keskpunkt sealt eemale.

A. R.: Vanalinn ei kao kuhugi. Ainult autod viiakse ära, Vabaduse väljaku kui esindusväljaku funktsioon jääb.

 

 

Aeg

H. T.: Praegu on unikaalne aeg, sest ka kaasaegses kunstis on erinevate kontseptuaalsete taustadega restauratiivne idee väga tugevalt sees. See on kummaline kokkulangevus.

K. A.: Suured ettevõtmised nõuavad aega. Alati on autorsuse või peakorraldaja või poliitiliste vaidluste puhul jõupositsiooni küsimus, st kes siis lõpuks millegi taga on. Väga hea tulemuse nimel võiks samba, seda ümbritseva ruumi, valgustuse ja kõik muu valmis saada kas või 2018. aastal. See on nii kaugel, et praegu pole aimugi, kes siis võimul on, mis erakonnad on olemas. See võtaks ettevõtmise päevapoliitilist maiku vähemaks, sest paljudel senistel eelnõudel või ümarlaudadel, mis selle teemaga on läbi viidud, on märgatav päevapoliitiline pitser.

A. V.: Kui meil on nii palju lahtisi küsimusi, kas siis on praegu aeg monumendi planeerimiseks küps? Kas kaks aastat pole siiski liiga lühike aeg?

R. V.: Kas kahe aastaga on nüüd võimalik teha hästi ära see, mida 80 aastaga pole suudetud? Vabaduse väljaku tõeliseks esindusväljakuks kujundamise ebaõnnestumist ei saa ainult okupeerimise kaela ajada, sest ka nõukogude korra ajal taheti sinna ju mingit võimu tähistavat esindusmonumenti püstitada, kuid ka siis see ei õnnestunud. Mis te arvate, kas seekord võiks sellest midagi tõesti välja tulla?

H. T.: Minul Eesti kodanikuna on kummaline vaadata riigi raha raiskamist: 2002. aasta monumendikonkursi võitjad said ostupreemiateks üle 100 000 krooni, millele mitte midagi ei järgnenud. Kes tagab, et uus konkurss ei ole veel suurem raharaiskamine.

Teine probleem on selles, et kunstnike ja arhitektide endi seas domineerib ükskõikne või koguni halvustav suhtumine vabaduse monumendi ideesse. Püüdsime Anu Liivakuga 1998. aastal Tallinna Kunstihoones “Valiku vabaduse” näitust kureerides nende suhtumist välja selgitada, andes initsiatiivi kunstnikele, aga kedagi see eriti ei huvitanud. Ja ega praegu ka midagi eriti muutunud pole.

V. T.: Kunstniku ja arhitekti jaoks ei ole see teema, mis neid erutaks. See on liiga pateetiline.

R. V.: Samas aga vajame Eesti riikluse, meie oma identiteedi visuaalset märki. See ei pea olema ju midagi gigantset.

V. T.: Ja siiski on see mõistetamatu, et kunstnikud-arhitektid suhtuvad sellesse teemasse üleolevalt.

H. T.: Tulemus ongi, et ainult veteranid on esitanud oma nägemuse. Minu idealistlik visioon on, et võiks teha kas või seeria töötubasid nii kunstnikele kui kunstitudengitele, et panna mõte tööle.

A. K.: See teema tuleb atraktiivseks teha.

R. V.: See tuleb eelkõige kodustada, omaseks muuta.

H. T.: “Valiku vabaduse” näitust tehes tellisime viielt kunstnikult-arhitektilt monumendi idee, olime selle eest valmis isegi maksma. Saime ainult kaks ideekavandit: Tõnis Vindi ülimalt patriootilise ja Mati Karmini ülimalt iroonilise lahenduse. Aga see pole koht ironiseerimiseks.

K. A.: Võimatu on ette ennustada, kui omaseks üks sammas saab. Tahaks loota küll seekord parimat.

 

 

 

 

   

Vabaduse ausammas ja Vabaduse väljak 1920 – 2006

 

I episood. Palju kära, vähe villa

 

1920

7. juulil otsustab Tallinna volikogu ehituskomisjon Peeter I mälestussamba Vabadusplatsilt maha võtta. Otsuse täitmine lükatakse edasi uue mälestusmärgi paigutamiseni. Mälestussamba kavandamise ettepanek tehakse Amandus Adamsonile.

 

1922

Seoses Peeter I monumendi õhkimisähvardustega otsustab linna haridusosakond kuju maha võtta ja aluse säilitada, leitakse vajalik olevat “Vabadusplatsi planeerimine ette võtta ja siin suurem monument üles seada, mis Eesti vabadusvõitlust ja iseseisvust mälestaks”. Ööl vastu 1922. aasta 29. aprilli võetakse Peeter I kuju maha. Sügisel määrab linna ehituskomisjon mälestussamba avamispäevaks 1924. aasta 24. veebruari.

 

1923

Valmib Adamsoni kavand, mille kriitikud kõlbmatuks hindavad.

 

1925

Kaitseministri juhitav Vabadussõja Mälestamise Komitee (edaspidi VMK) saab ülesande töötada välja mälestusmärgi eelkavand ning valida asukoht. Asukohaks määratakse Harjumäe nõlv, maa-ala Kaarli puiesteest Komandandi teeni.

 

1928

Toimub esimene Vabadusplatsi planeerimise konkurss, millele laekunud seitsmest projektist tunnistatakse parimaks Erich Jacoby töö (monumentaalne sammastik Harjumäe nõlval, platsi keskel kolme sambaga kompositsioon). Linnavalitsus asub väljakut selle projekti järgi planeerima.

 

1930

VMK võtab vastu otsuse korraldada monumendi saamiseks avalik konkurss.

 

1931

Harjumäe, Kaarli puiestee, Toompea ja komandandi tänava vahelisele alale kavandatava Vabadussõja monumendi konkurss viiakse läbi. Laekub 18 tööd, kuid I ja III preemia jäetakse välja andmata, II preemia saab Edgar Kuusiku ja Elmar Lohu projekt “Pro Patria” (pidulik plats, mis piiratud antiikaltari kompositsiooniga paekivist arkaadiga, selle tiibade keskelt kõrguva soome punasest graniidist sambaga, mille tipus naisefiguur, ning viimase taga paikneva auväravaga).

Kriitikud ütlevad, et ilma kogu väljaku planeeringuta ei saa ega tohi monumenti rajada. Monumendi eelarvet vähendatakse poole võrra.

 

1932

Kuusikule ja Lohule antakse ülesanne töötada välja detailplaneering, kuid teha ühtlasi projekt ümber odavamaks.

 

1933

Kuusiku ja Lohu uus projekt tunnistatakse vastuvõetavaks. VMK eelarve kahaneb samal ajal veel kaks korda (300 000lt 150 000 kroonini).

 

1934

Kuusik loobub projekteerimisest, sest väljaku üldplaneering puudub endiselt. VMK otsustab välja kuulutada uue avaliku konkursi.

 

1935

Valitsus otsustab, et juhul kui VMK suudab koguda annetustena poole vajalikust rahast, finantseerib valitsus ülejäänud osa.

 

1936

27. mail antakse välja riigivanema dekreedina ”Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seadus”. Seal on öeldud: ”Vabadussõja üleriiklik mälestusmonument püstitatakse Tallinnas, Vabaduse väljakul Riigivanema poolt heakskiidetud projekti järgi”.

 

1937

Viiakse läbi Vabaduse väljaku ruumilise kujundamise võistlus, kuhu laekub 15 kavandit, kusjuures monumendi osas konkreetseid tingimusi ei seata. I preemia määratakse Alar Kotli ja Ernst Kesa projektile, kus Vabadussambaks on 67-meetrine sammas ratsanikufiguuriga tipus.

 

1938

Päevalehe korraldatud küsitluse järgi ei poolda enamik arvamusliidritest Vabaduse väljakut mälestussamba asukohana, kuna vahepeal toimunud juhuslik ehitustegevus on väljaku üldilme sobimatuks muutnud.

 

1939

Lisaks VMK-le moodustatakse Vabadussõja Üleriikliku Monumendi Püstitamise Peakomitee Vabariigi Presidendi juures (auesimees Konstantin Päts) ning vastav fond. Ka poliitikutest tehakse kaks komisjoni: väljaku planeerimise osas seisukoha kujundamiseks ning spetsiaalselt monumendi rajamise jaoks.

 

 

II episood. Impeeriumi vastulöök

1940

“Kui mõtleme käesoleva sammu kiirusele ja erksale rühile ning selle kõrval tuletame meelde bürokraatlikku tardumust vabadussõja monumendi küsimuse ümber…, siis tunneme kõige piltlikumalt, milline tohlumise ja hauakambri lõhn iseloomustas valitsuse püüdlusi, isegi ta võimumõtte sümboliseerimise taotlusi.” (Rasmus Kangro-Pool, Rahva Hääl 27. VIII 1940).

 

1944

Arhitektuuri Valitsuse juhataja Harald Armani juhtimisel töötatakse välja Isamaasõja monumendi konkursi tingimused. Vastavalt NSVL Arhitektuurikomitee instruktsioonidele peab Isamaasõja monument asuma linna peaplatsil või sellega ühenduses. Tallinna monumendi asukohaks määratakse Võidu väljak koos Harjumäega, kavandi autor peab tegema ka ettepaneku kogu platsi ansambli ümberkorraldamiseks.

 

1945

Isamaasõja monumendi konkursi tähtajaks laekub 23 projekti. Antakse välja kaks III preemiat: August Volbergi ja Peeter Tarvase “Kalevite kants” on justkui Kuusiku-Lohu kahe 1930. aastate kavandi süntees. Teise III preemia saab Alar Kotli “Lipp”, tema projekt pakub kaht varianti (neist üks Kaarli pst otsas).

Uue Keskväljaku planeerimisega seoses muutub linna peaväljaku asukoht, sellega seoses ka idee suuremast monumendist Võidu väljakule.

 

1947

Tõnismäele püstitatakse nn Vabastajate monument (konkurss 1944/45, skulptor Enn Roos, arhitekt Arnold Alas).

 

1950ndad

Kavandatakse Harjumäe ümberkujundamist. Väljakujunenud teede ja treppide asemel sünnib idee mägi terrassidena väljakule planeerida, rikastades seda monumentide ja skulptuuridega.

 

1951

Valmib Viktor Kingissepa (figuur 2,5 m) monument Harjumäel (skulptor Enn Roos, arhitekt Alar Kotli, projekt 1950). Kotli kujundab ka Harjumäe trepid järk-järgult pidulikult monumendini tõusvatena. Osa treppidest lammutatakse või ehitatakse uuel kujul.

 

1957

Väljaku lääneküljel paikneva madala paemüüri kohale paigutatakse Juhan Raudsepa kavandatud 21. juunil ja 6. ning 11. juulil 1940. aastal massimiitingust osavõtnute mälestuskivi (graniit). Kivil on demonstratsiooni siluett ja vastavasisuline tekst.

 

1970ndad

Kõne all on nõukogude võimule pühendatud monumendi püstitamine (Suvorovi) Kaarli pst otsa haljasalale, praeguse reklaamkonstruktsiooni kohale, kuid otsusteni ei jõuta.

 

 

 

III episood: Ring saab täis

1993

Vabaduse väljaku planeerimise ja hoonestamise võistlusel monumendi küsimust tingimustes ei ole, kuid auhinnatud töödes märgitakse monumendi asukoht ära. II preemia saavad Andres Siim ja Hanno Kreis (monument Kaarli puiestee otsas), III preemia Leonhard Lapin ja Kristel Jaanus (sammas väljakul).

 

1997

Vabadusvõitlejate ühendused teevad ettepaneku realiseerida sõjaeelne projekt. 80 avaliku elu tegelast teeb ühisavalduse peaminister Mart Siimannile. Eraalgatuse korras avatakse vabaduse monumendi sihtkonto.

3. juunil võtab riigikogu 57 poolthäälega vastu avalduse toetada vabadussamba rajamist Vabaduse väljakule. Kultuuriministeerium pöördub Tallinna linnavõimu poole palvega korraldada väljaku planeerimine. Ministeerium avab sihtarve monumendi toetuseks.

 

1998

Eriarvetele laekub aastaga kolm annetust, kokku on annetusi 38 598 krooni.

Vabaduse väljaku konkursil ei nõuta monumendi lahendust. I preemia saanud Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik pakuvad välja variandid rajada monument Kaarli puiestee äärde ja/või lipuväljak tseremooniateks reaalkooli juurde.

 

2001

Tallinna linnavalitsus otsustab märtsis kuulutada välja konkursi vabaduse monumendi asukoha leidmiseks, aprillis kiidab volikogu ausamba kompleksi rajamise idee heaks ning kohustab linnavalitsust korraldama kahe-etapilist konkurssi nii, et monument valmiks Eesti Vabariigi 85. aastapäevaks 2003. aastal.

Konkursi esimese etapi lõpuks selgub monumendi asukoht Kaarli puiestee, Ingeri bastioni, Toompea tänava ja Vabaduse väljaku vahelisel alal.

 

2002

Konkursi II etapil selgitatakse 10 töö hulgast välja monumendi eskiislahendus. Žürii esimees Lennart Meri kuulutab novembris välja võitjad: II auhinna saavad Maria Pukk ja Ivar Lubjak, III auhinna Üla Koppel, Raivo Kotov ja Kalle Komissarov. Žürii hindab II auhinna saanud töö idee tänapäevaseks (Toompea tänava ääres paiknev kastjas multifunktsionaalne saal) ning teeb autoritele ettepaneku kavandiga edasi töötada.

 

2003

Linnavalitsuse algatusel püstitatakse Kaarli puiestee algusesse Linnar Priimäe idee alusel vabaduskell (hind 2,3 miljonit krooni). Kunstnike ja arhitektide liidud protesteerivad, kuna väljaku planeeringut pole endiselt kehtestatud, ning boikoteerivad nii komisjoni kui ka konkurssi.

 

2004

President Arnold Rüütel pakub välja mõtte rajada vabaduse memoriaal hoopis lauluväljakule. Riigikogu fraktsioonid esitavad vabadussamba asukoha määramiseks kaks eelnõu. Ministrite komisjon lähiajaloo tutvustamiseks võtab seisukoha, et ausammas tuleb püstitada Vabaduse väljakule.

Jõustamata detailplaneeringus viiakse sisse muudatused, millega monumendi algse asukoha (Kaarli puiestee ja Vabaduse väljaku nurk) asemel märgitakse monumendi asukohaks Ingeri bastioni idakülg Jaani kiriku teljel ning nähakse ette bastioni müüride väljapuhastamine.

 

2005

Jaanuaris viib Tallinna linnavõim läbi rahvaküsitluse selgitamaks, kas vabadussammas peaks paiknema Vabaduse väljakul või “mujal”. Osaleb ca 1,5% tallinlastest.

Märtsis võtab riigikogu vastu otsuse Vabadussõja võidu samba rajamise kohta.

29. oktoobril paigutatakse Harjumäele Võrumaalt Urvaste vallast Rande talu põllult toodud tavaline põllukivi, mis peaks tähistama tulevast vabaduse monumendi asukohta. Monumendi aluskivi tellija Omavalitsuste Liidult on Tallinna linnavalitsus (põhjendusega, et Urvaste valla Rande talu põllud olid nii Vabadussõja kui ka teise maailmasõja lahingute tallermaaks).

 

2006

Peaminister Andrus Ansipi soovil võtab monumendiga tegelemise kevadel taas enda peale kaitseministeerium. Ringiga ollakse tagasi aastas 1925.

 

Lühendatult Piret Lindpere koostatud

kronoloogiast

 

Peeter Linnap

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming