Vabaduse filosoof

Nikolai Berdjajevile ei ole tõde kunagi mingisugune seisukoht või õpetus, vaid otsing, kusjuures see käib nii teaduse kui ka religiooni kohta.

MIHHAIL LOTMAN

Suurima vene filosoofi Nikolai Berdjajevi (1874–1948) nimi ei ole eesti lugejale tundmatu. Enne 2015. aastat oli eestindatud tema raamat „Vene kommunismi lätted ja tähendus“ (tlk Jaan Isotamm), lühendatult „Vabaduse filosoofia“ (pealkirja all „Filosoofia ja religioon“, tlk Anneli Pekkonen) ning mõned artiklid ja raamatute fragmendid, ka tema ideid on eesti publitsistikas tutvustatud (eriti tõstan esile Peeter Toropi, Marek Tamme ja Andres Herkeli kirjutised).

Sellegipoolest võib öelda, et selle viljaka ja sügava mõtleja loomingut oli seni eestindatud ühekülgselt, et mitte öelda puudulikult, esitatud teda pigem poliitilise mõtleja kui filosoofina. Kaks möödunud aastal ilmunud raamatut täidavad selle lünga. Mõlemad raamatud kuuluvad Berdjajevi viimasesse loomeperioodi ning on mõeldud elutööd kokku võtma. „Inimese orjusest ja vabadusest“ (1939) summeerib Berdjajevi vabaduse ja loomingu filosoofia, „Enesetunnetuses“ (1949) aga loob ta uue filosoofilise autobiograafia žanri. Need teosed on omavahel seotud ja ehkki Berdjajev kirjutas „Inimese orjusest ja vabadusest“ mitu aastat enne „Enesetunnetust“, on ta tõstnud selle „Enesetunnetuses“ esile, kuna just siin on tema „peamised mõtted väljendatud suurima teravusega“ (lk 359).

Selleks ajaks oli Berdjajevil selja taga pikk loometee ning tema vaated läbi teinud suuri muudatusi (sõna „evolutsioon“ Berdjajevi puhul ei sobi). Ta alustas oma ühiskondlikku ja publitsistlikku tegevust Venemaal veel XIX sajandi lõpul, lõpetas aga Prantsusmaal pärast II maailmasõda. Berdjajev oli mässaja ja polemist ning nendest omadustest polnud ta mitte üksnes teadlik, vaid ka kultiveeris neid endas teadlikult ja sihikindlalt. Seega võib Berdjajevist aru saada ainult kontekstis ja teadlikuna tema kirjutiste konkreetsest ajendist. Alustagemgi ülevaatega kõige üldisemast kontekstist.

XIX sajandil oli filosoofia Venemaal põlu all. Selle õpetamine ilmalikes õppeasutustes oli kaks korda koguni keelustatud (1860. ja 1884. aastal). Selle tagajärjel omandas filosoofia radikaalsuse, kui mitte revolutsioonilisuse oreooli (nt Hegelit loeti Venemaal kui revolutsioonilist kirjanikku, aga olemuselt apoliitilisest positivismist sai radikaalne nihilism), ning oli ühtlasi diletantlik ja provintsiaalne. Tähtsaimad mõtlejad ja üliõpilaste iidolid nagu Tšernõševski, Dobroljubov ja Pissarev olid nii ideoloogiliselt kui ka poliitiliselt radikaalid. Nad olid andekad ja originaalsed publitsistid, kuid filosoofidena siiski algelised. Vähesed kompetentsed vene filosoofid ei hiilanud aga originaalsusega.

Sellel taustal ja sellega opositsioonis sündis esimene väljapaistev vene filosoof Vladimir Solovjov. Erinevalt oma eelkäijatest ja kaasaegsetest oli ta idealist, religioosne mõtleja ja algupärase süsteemi looja. Solovjovile oponeeriti nii paremalt kui vasakult, kuna ta ei mahtunud raamidesse. Näiteks demokraatlik leer oleks ta hea meelega tembeldanud reaktsionääriks, kuid paljudes küsimustes oli ta radikaalsem progressivist kui nemad, samuti olid temaga hädas slavofiilid ja võimutruud autorid.

Solovjovi vaadete süsteemi võib iseloomustada kahe tähtsama mõistega: need on sofioloogia ja kõikühtsuse filosoofia. Viimasel on mitmeid aspekte, nagu ühelt poolt tõe, headuse ja ilu ühtsus, teiselt poolt aga elu, teadmise ja loomingu ühtsus. On ka teisi aspekte. Solovjovi filosoofiline süsteem oli optimistlik nii oma ontoloogilises kui ka gnoseoloogilises plaanis. Üks selle oluline komponent oli Hegeli dialektika- ja ajalookäsitlus, mille Solovjov sünteesis platonismi ja kristlusega. Kuid headuse/tõe/ilu võit on eshatoloogiline sündmus, mis tähistab ühtlasi aja ja meie maailma lõppu. Mis puudutab aga meie ajastut, siis siin on lisaks jumalikule algele, mis kehastub ennekõike Sophias, naiselikkuse ideaalis, antikristlik alge, mida kehastavad ennekõike kaugida tsivilisatsioonid (kollane oht) ja Antikristus („Kolm kõnelust“, 1900).

Solovjovil oli palju järglasi ja tema mõju kogu vene filosoofia arengule oli suur. Tema mõju all oli ka Berdjajev, kes pole aga kunagi kuulunud Solovjovi järglaste hulka, kuna ei püüdnud erinevalt Solovjovist algusest peale sünteesi teel vastuolusid ületada, vaid tuua need teravalt esile. Eessõna oma raamatule „Inimese orjusest ja vabadusest“ on ta pealkirjastanud „Minu mõtte vastuoludest“. Sellest loeme muu hulgas: „Peamine vasturääkivus minu arvamuses sotsiaalsest elust on seotud minus ühendatud kahe elemendiga – isiksuse, vabaduse ja loomingu aristokraatliku mõistmisega ning iga inimese, iga viimase kui inimese sotsialistliku väärikuse nõude kinnitamisega ja tema eluõiguse kindlustamisega“ (lk 11). Sõna „aristokraatlik“ ei ole Berdjajevi puhul juhuslik. See viitab tema aadlipäritolule, millest ta ei öelnud lahti ka oma marksistlikul perioodil.

Tsaari-Venemaa ebaõiglus äratas Berdjajevis huvi Marxi vastu ning koos Pjotr Struve ja Sergei Bulgakoviga oli ta nn legaalse marksismi (erinevalt revolutsioonilisest marksismist eesotsas Georgi Plehhanovi ja Leniniga) väljapaistvaim esindaja. Järgmine pööre tuli pärast 1905. – 1907. aasta revolutsiooni. Selles seoses tuleb kõigepealt ära märkida teos „Uus religioosne teadvus ja avalikkus“ (1907), kus ta toob välja nii sotsialismi tõe kui ka vale. Teos on berdjajevlikult paradoksaalne, eriti selles osas, kus ta räägib sotsialismi tõest. Mis puudutab sotsialismi valet, siis siin ütleb Berdjajev vähe uut. Ta ei toeta ei revolutsioonilist ega majanduslikku sotsialismi. Viimane on seotud materialismi ja utilitaarsusega ning vastandub vabale loominguvaimule.

Huvitavam on sotsialismi tõde. Ta alustab tsitaadiga Vladimir Solovjovilt: „Ma ei hakka sotsialismi ümber lükkama. Tavaliselt teevad seda need, kes kardavad tema tõde. Kuid meie toetume sellistele alustele, mille jaoks sotsialism pole hirmus. Nii võime me vabalt rääkida sotsialismi tõest“. Alus, millest Solovjov räägib ja millele toetub ka Berdjajev, on kristlus. Iseasi, et Solovjovi kristluse interpretatsioon on teistsugune kui Berdjajevi oma, kuid sellest allpool. Isegi sotsialismi vale kasvab välja selle tõest. Karl Marx, keda Berdjajev nimetab suurvaimuks, ajas lootusetult segamini teadusliku teooria ja eetilised nõudmised. Selle tagajärjel on kaotanud nii teadus kui ka eetika. Paradoksaalne, et mitte öelda naiivne, on aga Berdjajevi arusaam sotsialismi ideaalidest: „Sotsialism oma tões tahab vabastada inimelu murest homse päeva pärast, muuta see sõltumatuks materiaalsetest vahenditest.“ Inspireeritud pigem John Ruskini utoopilisest estetismist kui marksismist endast, unistab Berdjajev tulevikust, kus areneks välja kunstiline tööstus, s.t tööstus muutub kunstiks, väljendades mateeria igatsust hingestatuse järele. „Päästmist tasub oodata mitte revolutsioonilis-sotsialistlikelt ideaalidelt, vaid üleminekult uueks religiooniks, mille aluseks on sügav pettumus igasuguses inimeste revolutsioonis.“

Kuid juba 1909. aastal kirjutas ta ehk oma kuulsaima artikli, mille ta avaldas kogumikus „Tähised“ („Вехи“, 1909). See kogumik on tõepoolest vene intellektuaalses arengus tähise rollis. Autorite seas olid peale Berdjajevi sellised säravad intellektuaalid nagu Pjotr Struve, Sergei Bulgakov ja Semjon Frank. „Tähiste“ autorid tõstsid käe vene intelligentsi, k.a revolutsioonilise intelligentsi kõige pühama, rahva vastu. Rahvas olevat tõstetud religioossesse staatusesse, asendanud ateistidele jumala. Ning seda rahva kummardamist paljastavadki „Tähiste“ autorid. Rahva kummardamine ei ole aga sugugi süütu asi ning „Tähistes“ näidatakse, kuidas vabadusvõitlus rahva nimel hoopis orjastab, kusjuures ka sellesama rahva. Berdjajev näitab oma artiklis, kus ta vastandab filosoofilise tõe intelligentsi omaga (vene keeles tähistatakse tõde eri sõnaga: filosoofiline tõde on istina, intelligentsi tõde on pravda), et intelligentsi tõeotsingud viivad valeni, nii nagu intelligentsi vabadusvõitlus viib orjuseni. Selle teose pärast liigitati Berdjajev reaktsionääride leeri, Lenin oma raevukas retsensioonis nimetas kogumikku „liberaalse reeturlikkuse entsüklopeediaks“.

Tõeotsingud on Berdjajevi juhtmotiiv nii elus kui ka filosoofias. „Enesetunnetuses“ kirjutab ta, et hakkas noorpõlves otsima elu mõtet ja mõistis siis äkki, et elu mõte seisnebki elu mõtte otsingutes (lk 104). Midagi analoogilist on ka tõeotsingutega. Berdjajevile ei ole tõde kunagi mingisugune seisukoht või õpetus, vaid otsing, kusjuures see käib nii teaduse kui ka religiooni kohta. Kristlus on tema järgi vabadus, mitte doktriin. Ehkki ta oli kogu elu õigeusklik, deklareerib ta, et õigeusu ja üldse kristluse dogmad ei ole oma olemuselt kristlikud. Kristlus on vaba otsinguvaim. Kõik formuleeringud on kasulikud niikaua, kuni need viivad edasi. Kivistunud õpetus aga juhib selleni, mida Berdjajev nimetab objektivatsiooniks.

Viimasel terminil tuleb peatuda. „Minu filosoofilise tunnetuse süvendamine tõi mind objektivatsiooniidee juurde, mida ma pean enda jaoks põhiliseks ja mida tavaliselt halvasti mõistetakse. Ma ei usu niinimetatud „objektiivse maailma“, looduse ja ajaloo maailma tugevusse ja vastupidavusse. Objektiivset reaalsust ei eksisteeri, see on vaid teadvuse illusioon, eksisteerib üksnes reaalsuse objektivatsioon, mille on esile kutsunud vaimu teatud suunatus. Objektiveeritud maailm ei ole tõeliselt reaalne maailm, see on vaid tõeliselt reaalse maailma seisund, mida võib muuta. Objekt on subjekti tekitanud. Ainult subjekt on eksistentsiaalne, ainult subjektis tunnetatakse reaalsust“ (lk 360). Ehkki Berdjajev esitab objektivatsiooni oma filosoofilise arengu lõpptulemusena, läbib see idee kogu tema loomingut juba kõige varasematest teostest peale. Berdjajev armastab rõhutada oma arengu dünaamikat ja vastuolulisust, kuid need puudutavad enamasti teisejärgulisi aspekte, tema reaktsiooni teiste mõtlejate ja kirjanike teostele, aja väljakutsetele, kuid kõige selle taga võib näha üht ja sama kontseptuaalset karkassi.

On olemas kaks kuningriiki, vaimu kuningriik ja looduse kuningriik, ning need on pidevas antagonismis. Looduse kuningriigi seadus on surm, vaimu kuningriigi seadus on elu. Vaim elustab loodust, loodus tapab vaimu. Berdjajev kirjutab harva selle skeemi täiel määral välja, kuna esiteks ei ole see eriti originaalne (seda võib kohata juba gnostikutel, aga väljaspool kristlikku traditsiooni veel varemgi), teiseks on see jäik ja dogmaatiline. Võib arvata, et selles mõttes mõjutas Berdjajevit suuresti Nikolai Fjodorov, üks kummalisemaid ja originaalsemaid XIX sajandi lõpu vene mõtlejaid. Teda ei saa isegi nimetada filosoofiks, ehkki Solovjov pidas teda üheks oma õpetajaks. Fjodorov vastandas jäigalt elu ja looduse ning looduse seadus on tema järgi surm. Inimese eesmärk selles maailmas on võitlus surmaga, s.t loodusega. Selleks aga, et edukalt võidelda, tuleb vaenlast tunda, ning Fjodorov pani rõhku loodusteadustele. Ennekõike huvitasid teda astronoomia, geograafia, geoloogia ja meteoroloogia. Teaduse eesmärk on allutada loodus, muuta kliima soodsaks, vallutada kosmos, arendada välja sellised eluvormid, mis on inimesele vajalikud jne, ning lõppkokkuvõttes – äratada üles surnud.

Berdjajevi  positiivne ideaal on alati triaad tõde, vabadus ja looming.  Need on vaimu kolm palet.

Berdjajevi positiivne ideaal on alati triaad tõde, vabadus ja looming. Need on vaimu kolm palet.

Wikipedia

Erinevalt Fjodorovist, ei sea Berdjajev endale eesmärgiks looduse vallutamist, rääkimata siis surnute ülesäratamisest. Need ülesanded ise on tema arvates objektivatsiooni tulemus. Objektivatsioon seisneb ennekõike looduse ahelate purustamise võimatuses ning looduse vallutamine on paratamatult seotud enese aheldamisega looduse kuningriigis. Objektivatsiooni vastand on transtsendeerimine, mida Berdjajev ei tõlgenda ei teoloogilises ega ka mitte hegellikus mõttes. Transtsendeerimine tähendab tema mõistes loomingulist tungi, mis vabastab orjusest, kusjuures see orjus on olemine nii looduses kui ka ajaloos. Ja see on Berdjajevile põhimõtteline: historitsism on tema meelest orjastav ning siin ta oponeerib nii Hegelile kui Marxile, ennetades Karl Popperit.

Niisiis, positiivseks ideaaliks on Berdjajevile alati triaad tõde, vabadus ja looming. Need on vaimu kolm palet.

Berdjajevi vaimne areng ei toimu vaakumis, ta laiendab pidevalt oma silmaringi ja polemiseerib oma kaasaegsetega. Ta tunneb huvi eksistentsialismi vastu, tõstes eriti esile Heideggeri, Jaspersit ja Sartre’it, kusjuures väidab, et ükski nendest ei ole õige eksistentsialist, s.t tema arusaamise järgi eksistentsialist, mis eeldab olemuse ja eksistentsi ranget vastandamist, keskendumist viimasele. Selles mõttes on kõige puhtam eksistentsialist Sartre, kõige problemaatilisem aga Heidegger oma Dasein’i õpetusega. Siinjuures on mul kahtlus, et ta ei saanud päris hästi Heideggerist aru.

Üks asi, mis ühendab Berdjajevi hilist loomingut Heideggeri hilise loominguga, on tehnika probleem, ma ütleksin isegi tehnofoobia. Tehnikast, mis peaks olema inimese abiline, saab esiteks autonoomne ja teiseks vaenulik alge, mille üle inimene kaotab kontrolli. Sellegipoolest erineb Berdjajevi tehnikakäsitlus üksjagu Heideggeri omast. Kuid kõigepealt tehnika probleemist. Kui kõik olemasolev jaguneb looduse ja vaimu vahel, siis kus on selles tehnika koht? Ühelt poolt on selge, et tehnika on vaimu, aga mitte looduse produkt, teiselt poolt on sama selge, et tehnika ei ole vaim. Berdjajev ei ole valmis liigitama tehnikat iseseisvaks kuningriigiks. Pigem püüab ta probleemile läheneda fjodorovlikus vaimus.

Fjodorovi käsitluses on kaht tüüpi inimesi, kaht tüüpi tsivilisatsioone. Ühes tegutsevad vaimuinimesed, kelleks on ennekõike vene ortodoksid, teise moodustab läänelik pragmaatiline tsivilisatsioon eesotsas Ameerika Ühendriikidega. Tehnika võib olla väga kasulik võitluses looduse vastu ning lääne tsivilisatsioon on siin teinud suuri edusamme (eriti avaldas talle muljet see, kuidas Ameerika Ühendriikides kutsuti põua ajal kunstlikult esile vihm). Kuid see kõik on tupiktee, kuna on suunatud kasumi teenimisele. Ideaalne oleks tehnika, teaduse, kunsti ja religiooni süntees, milles iga tegu on ühelt poolt sakraalne, teiselt poolt ratsionaalne ja kolmandaks esteetiline. Ainult sellise sakraalse toiminguga saab looduse allutada vaimule. Berdjajev on aga käsitlenud seda teisiti. Tehnika ei ole omaette probleem, probleemiks on objektivatsioon, mida esineb eri valdkondades. Siiski kõlab ka selles küsimuses selgelt mõningaid fjodorovlikke motiive.

Nii on sedastanud Berdjajev oma viimases ja postuumselt avaldatud teoses „Vaimu kuningriik ja keisri kuningriik“ (1951): „Me elame ajastul, kui tõde ei armastata ja seda ei otsita. Tõde asendatakse järjest enam kasu ja huviga, võimuihaga. Tõe mittearmastamise määrab mitte ainult nihilistlik või skeptiline suhtumine sellesse, vaid ka selle asendamine mingisuguse usu ja dogmaatilise õpetusega, mille nimel on lubatud vale, millesse suhtutakse mitte kui kurjusesse, vaid kui hüvesse.“ Teose lõpupoole sedastab ta tsivilisatsiooni põhilise häda: see seisneb selles, et järjest rohkem sfääre katkestab sidemed vaimsega, toimides väljaspool moraali, st objektiveerudes. „Poliitika, majandus, teadus, tehnika, rahvus jm ei taha teada mingitest kõlblusseadustest, mingitest vaimsetest algetest, mis seisavad nende sfääridest ülalpool. Makjavellism poliitikas, kapitalism majanduses, stsientism teaduses, natsionalism rahvaste elus, tehnika piiramatu võim inimese üle – see kõik on nende autonoomiate sünnitis.“ Lahendust ei otsi Berdjajev aga mingisuguses uues doktriinis, nagu näiteks neohumanismis või totalitarismis, vaid loomingulises vabaduses, mis viib tõeni.

Mõni sõna teoste eestindamisest. Mõlemad on tõlkinud Hillar Künnapas, kes ei ole filosoofiliste tekstide tõlkijana eriti tuntud. Sellegipoolest peab tõdema, et tõlkija on olnud oma ülesande kõrgusel. Esiteks on Berdjajevi kohati mitte just kõige lihtsamad mõtted hästi edastatud ning teiseks on tõlke keel ladus ja loetav. Raamatute järelsõnad täiendavad teineteist õnnestunult: Peeter Toropi akadeemilises stiilis „Nikolai Berdjajevi vaimne teekond“ (lk 304–321) lõpetab „Inimese orjusest ja vabadusest“ köite, Hillar Künnapase järelsõna „Nikolai Berdjajev – kirglik inimene ja kirglik mõtleja“, mille alapealkiri on „Ääremärkusi „Enesetunnetusele“ (lk 415–465), on aga palju esseistlikum ja emotsionaalsem kirjutis. Tõlkija puhul on tunda tema isiklikku suhet teksti ja selle autoriga ning see on sümpaatne.

Kahe asja kallal tahan siiski norida. Esiteks, ehkki filosoofilised terminid on enamasti tõlgitud korrektselt, on tõlkija endale lubanud mõningaid vabadusi. Näiteks on üks Berdjajevi võtmetermineid „objektivatsija“ tõlgitud kord „objektiveerimiseks“, kord „objektivatsiooniks“ (nt „Inimese orjusest …“, lk 34). Kui tegemist on kõrvutiste lausetega, võib lugejal tekkida küsimus, mille poolest need erinevad (saan aru tõlkija stiilitaotluslikust soovist vältida kordusi, kuid filosoofilises tekstis on terminoloogiline täpsus tähtsam kui ladus stiil). Teine märkus on seotud diakriitikutega võõrkeeltes: nii kreeka kui ka prantsuse sõnades esineb üksikuid vääratusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar