Vabadus Vabaduse väljakule

?ar Mark

   

Vabaduse väljaku Vabadussõja võidusamba ideevõistlus. Kuigi arhitektid ja kunstnikud eelistavad seda nimetada vabaduse monumendiks. Vabadussõja võidusamba nimetusest saab siinjuures sümboli sümbol. Võidusammas on vormiliselt determineeritud ja eeldab väga täpset vormilist väljendust, mis ei ole siinjuures peamine. Oodatakse ju eelkõige ideekavandit Eesti Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks. Antud kirjatükiga ei ürita ma vastata küsimusele, miks nii hilja. Siin on tegemist ilmselt Eesti rahva ehituskultuuri ja ajalooliste keerdkäikude koosmõju ja arenemise protsessiga, mida on kerge seletada saja aasta pärast. Küll aga proovin lahata monumendi ruumilist paiknemist meie pealinnas.

Mõte jookseb hoopis oma rada pidi. Miks on seda üldse vaja ja kus see peab asuma? Vabaduse sammas peab asuma linna kesksel kohal ja olema kõigile linnaelanikele nähtav. Oluline on piisavalt suure avaliku ruumi olemasolu. Vabaduse monumendi ümber peab seda olema juba ainuüksi protokollilise tegevuse läbiviimiseks. Selline riiklik märk peab võimaldama pidada paraade, mis on juba tõsine ruumiline väljakutse. Ruumiline võimalus suurteks juhtumisteks. Kui linna on planeeritud avatud väljak keskse paiknemisega linnaruumis, siis saab sellest tulevikus ka teiste suurte rahvakogunemiste koht. Lisaks sõjaväeparaadidele korraldatakse seal ka teisi paraade: vähemuste kaitseks ja vastu, paraade kevade tuleku puhul, paraade valitsuse vastu ja poolt, proteste sissetungijate vastu ja päästjate poolt. Keegi ei pea ilmselt kohaseks pidada paraade Viru väljakul, Raekoja platsil, Toompeal vabariigi valitsuse hoone esisel ristmikul. Sinna lihtsalt ei mahu üle saja inimese. Samuti on paraade vilets korraldada ka riigikogu ees: sel lihtsal põhjusel, et sealt tuleb enne autoparkla kõrvalda, mujal maailmas kiputakse autosid näiteks süütama. Autode kõrvaldamise järel on võimalik siiski teatud tingimustel õigeusu kiriku trepptribüüni ja parlamendihoone vahelisel alal tekkivas sünergeetilises ruumis üht-teist ette võtta.

Seda kirjutades tunnen juba ette, kui ebakorrektselt see kõlab. Ei ole lihtsalt sobilik koht. Korralikku paraadi pole seal võimalik korraldada, marssida saab küll hoone ette, kuid seejärel jõuame tupikusse ja ainus võimalus on hakata ringiratast ümber kiriku käima või treppe mööda marss lahjendada ja kaduda. See pole aga korralikule paraadile kohane, olgu see vastu või poolt, ning tekitab rahvahulkades põhjendamatuid pingeid. Lisaks on linnas vaja ühte kohta, kus saab lihtsalt toretseda, uhkustada, uhkeldada, marssida ehk kokkuvõttes paradeerida. Kui sellist kohta ei ole, kogunevad pinged sissepoole ja jäävad vinduma. See on ruumiline küsimus.

Kutse võistlusele ütlebki nii: “Laiemal, sümboolsemal tasandil on Eesti Vabadussõja mälestusmärk tähiseks kogu vabaduse ja sõltumatuse aatele tervikuna. Mälestusmärgi kunstiline ja arhitektooniline lahendus peab toetama seda eesmärki ning olema arusaadav ja vastuvõetav kõigile, sõltumata east või ühiskondlikust taustast. Ta peab olema rahva ühtsust toetavaks linnaruumiliseks monumentaalkunstiteoseks nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele.”

Seega tundub, et praegu pole ühtegi paremat kohta ka käepärast. Meie linnaehitus ei soosi ka täna terviklike mõtestatud lahenduste väljatöötamist, millest oleks loota uue kõigile midagi tähendava väljakuruumi teket. Siinjuures tuleb muidugi ka kiita praegust linnavalitsust, kes suutis Vabaduse väljaku detailplaneeringuga jõuda niikaugele, et meil üldse on koht, kuhu vabaduse monument püstitada. Just võimaluse tõttu saada väga erinevate paraadide tegevuskohaks on oluline see tähistada ajalugu ja vabaduse aadet meenutava monumendiga. Kõigil neil võimalikel rahvakogunemistel oleks silm peal: mõelge järele, mida teete ja räägite. Lõpetuseks võib tõdeda, et meie ülereageeringud teiste monumentide puhul tulenevad paljuski sellest, et me ei ole suutnud sajandiga ise oma ruumi kehtestada ja endale olulisi tähendusi luua. Selleks on aeg küps ja alustada võiks Vabaduse väljaku lõpuni ehitamisega, mille üks oluline osa on ka vabaduse monument. Seejärel, kui hoog ja enesekindlus kasvamas, võiks liikuda mere poole, taasruumistama uusi tähendusvälju.

OÜ Alver Trummal Arhitektid ja Veljo Kaasik on omal ajal Vabaduse väljaku projektiga monumendi paiknemise ka ette näinud. Kas õnnestunult või mitte, selle üle saab lõplikult otsustada pärast väljaku valmimist. Tegemist on Eesti mastaabis siiski erakordse projektiga, mis annab võimaluse nimelt eespool kirjeldatud ettevõtmisi linnaruumis korralda. Vabaduse väljaku uue projekti järgi viiakse autode parkimine maa alla, taastatakse bastioni sein, mis kindlustab väljaku imago, ja luuakse lõuna suunas päikest püüdev kaldus väljak.

Vastavalt detailplaneeringule on Vabadussõja monumendi asupaigaks valitud Ingeri bastioni madalam, Harju tänava kõrvale jääv platvorm ehk selle idapoolne flank.

Kehtestatud detailplaneeringu kohaselt on ette nähtud Ingeri bastioni idapoolse flangi taastamine ja bastioni alumist flanki raamistanud eskarbi ehk paekivimüüri väljakaevamine ja osaline restaureerimine/taastamine, mis ühtlasi tähendab praeguse, XIX sajandi teisel poolel rajatud Komandandi tee alumise osa likvideerimist. Selle kõige tulemusel moodustub organiseeritud väljak, mis voolab küll mitmes suunas laiali, kuid on siiski piisavalt piiritletud, et genereerida väljakule omast energiat.

Kaitseministeerium kui võistluse peakorraldaja on suutnud kaasata ja organiseerida tähelepanuväärselt suure ettevalmistava sisulise ümarlaua. Jääb vaid loota, et parima idee saamise võistlus läheb korda. Kuidas leida väljaku struktuuris parim koht? Milline saab olema see kujund, mis iseloomustab juba läinud vabadusenõudlejate ja tänaste võitlejate aastakümneid settinud mõtteid? Õhus on erinevate maailmade kokkusulamise hõngu. Vabaks saavad ju kõik, kes vabadusele mõtlevad!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming